Pealelend – Maria Arusoo, Veneetsia biennaali Eesti paviljoni komissar

REET VARBLANE

Järgmisel aastal saab Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljonis vaadata Kris Lemsalu projekti „Funtain“ (tööpealkiri). Seekord laekus näitusekonkursile kuus projekti, erandkorras kutsus žürii (Berliini KW kunstikeskuse juhataja Krist Gruijthuijsen, Soome kunstikeskuse Frame kuraator Taru Elfving ja Riia kaasaegse kunsti keskuse kim? juhataja Valentinas Klimašauskas, meie kultuuriministeeriumi esindaja Maria-Kristiina Soomre, KKEKi nõukogu liikmed Kaido Ole, Sirje Helme ja Rael Artel ning KKEKi juhataja ja Veneetsia biennaali Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo) kaks kunstnikku oma projektiga teise vooru. Žüriid veenis eelkõige Kris Lemsalu sügav kohatunnetus ja tema kavatsus luua paviljoniruumist ja selle kontekstist lähtuv ning sellesse loomulikult sulanduv tervikteos.

Milline oli tänavu laekunud ettepanekute tase? Kas võistlus on aastate jooksul läinud tugevamaks või hoopis alla käinud?

Võistluse tase on püsinud stabiilselt tugev. Iga kord saame mitmeid huvitavaid näituseprojekte, kuid välja tuleb valida ainult üks. Kõik viimased aastad on meil olnud rahvusvaheline žürii, kus on esindatud erineva kunstimõtlemisega kuraatorid ja kunstnikud. Seetõttu on arutelud alati olnud põhjalikud ja vaidlused sisulised. Eestis on väga palju tugevaid kunstnikke, paljud töötavad huvitavate teemade ja kollektiividega, sealhulgas rahvusvaheliselt. Nõrkade projektide hirmu ei ole, küll aga võib täheldada teatud konkursiväsimust, sest, tõesti, viimasel paaril korral on projekte laekunud pisut vähem.

Nagu paljude asjadega, on kohati hea kriitiliselt üle vaadata sisseharjunud tingimused ning neid ka uuendada. Nii on ka konkursi korralduse, paviljoni asukoha, näituse formaadi ja kõige muuga. Tähtis on leida kõnekas projekt, mis on rahvusvaheliselt relevantne ja kunstniku loometeel oluline maamärk.

Miks Eesti paviljon kolib Giudeccale? Kas sellel on majanduslik põhjus?

Eesti paviljoni tehes lähtume otsustes eelkõige parimate võimaluste loomisest, nii ka paviljoni asukoha valiku puhul. Kuna eelmise näitusepaiga leping lõppes, siis oleme viimase aasta jooksul käinud vaatamas väga mitmeid võimalikke asukohti: palazzo’dest poeakendeni ja valgetest kuupidest tööstuspindadeni. Lõplik valik Giudecca kasuks langes tänu selle inspireerivale ja tähendusrikkale ajaloole ja kontekstile ning muljet avaldava potentsiaaliga näitusepinnale. See on väga huvitav piirkond, kuhu koguneb aasta-aastalt aina rohkem rahvuspaviljone ja näituseprojekte. Mõneminutisest paadisõidust ei maksa lasta end heidutada. Uus asukoht võimaldab kunstnikel suurejoonelisemalt mõelda ja nii-öelda korteri loogikast välja astuda. Tõsiasi, et meil ei ole Giardini pargis sada aastat vana paviljonihoonet, annab meile Veneetsia biennaali muutuvas kontekstis pigem suurema vabaduse. Meie asi on see vabadus eesti kunsti kasuks tööle panna.