Pealelend: Rainer Kaasik-Aaslav

Reet Varblane

Nimetage Ladina-Ameerika nüüdisehtekunsti spetsiifilisi jooni ja kas neid võib näha ka tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitusel?

Kuigi on vägivaldne teha üldistusi poolemiljardise elanikkonnaga ala kohta, on Ladina-Ameerika ehtekunstis siiski jooni, mis eristuvad selgelt Euroopa tänapäevase ehtekunsti traditsioonist. Põhiliselt eristab seda rohke religioosse sümboolika tarvitamine või/ja religiooni üle mõtisklemine. Religiooni puhul ei ole alati tegemist puhta katoliikluse ega ka mõne konkreetse põlisusundiga, vaid rahvausundiga ehk religioonide omapärase seguga. See meenutab meie enda rahvakultuuri, milles on sulandunud kristlus ja ugri põlismüüdid. Selle sulami parim näide näitusel on Alex Burke’i ja Benjamin Ligneli kristogrammiga ehitud šamaanirüü „Trans” (2010). Ladina-ameerika rahvakultuurile mõeldes on see võrratult sobiv kehakate kohalikule pop-preester-šamaanile; sobiks ehk meilegi mõni sarvedega papirüü.

Ladina-ameeriklasel on religiooniga armastuse ja vihkamise suhe. Religioosset sümboolikat kasutatakse selleks, et rääkida nii finantsmaailmast kui oma isiklikust elust. Viimase puhul võib näiteks tuua Hugo Celi töö „Hoiulaegas”: relikviaaride paar inimese sõrmeluu ja hõbelusikaga. Jääb ainult fantaseerida, mis moel on teos seotud kunstniku kogemusega. Võib öelda, et isegi usuleige eestlane oskab kristlikke sümboleid teatud tasemel lugeda. Erinevus peitub aga selles, et kui meile on see veel mingil määral arusaadav mineviku keel, siis ladina-ameeriklasele on see oleviku keel.

Pole ime, et näitusel on religiooni aadressil ka palju kriitikat, nagu võib näha Lorena Lazardi prossi „Kas midagi on puudu?” puhul, mis kunstniku sõnul jäljendab odavaid kohrutatud pühapilte. Näituse kontekstis vastab pross ise esitatud küsimusele. Teos seostub teise suure teema – vägivallaga, mis on või on hiljuti olnud paljude Ladina-Ameerika riikide igapäev ja mis kajastub mitmetes näituse töödes. Kõlama jääb vastus: „Jah, midagi on puudu – turvalisus”. Ehk on ka surmahirm, mis leiab väljenduse võllanaljades nagu Aurélie Dellasanta „Enesetapja pross”, mis on inspireeritud surmalembusest Mehhikos – riigis, kus surm on elu normaalne osa, mitte tabu.

Näituse üldmuljena jääb meelde Ladina-Ameerika ja Eesti elutunnetuse üllatav ning seletamatu sarnasus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming