Peeter Ulas ja olemine

Andri Ksenofontov

PEETER ULASE mälestusnäitus „Vana mees ja mere kujund” Vabaduse galeriis 8–28. I.Herakleitos ütles, et samasse jõkke kaks korda astuda ei saa, sest voolav vesi uueneb iga hetkega. Ka sama isik muutub. Lahendus oleks see, kui mitu inimest astub samasse jõkke korraga. Või samasse merre. Sedasi sünnib ühistunne.

Peeter Ulase kunst viibib pidevas muutumises. Tema piltides valitseb neile ainuomane füüsika, mis lubab ruumi ja perspektiivi kummalistesse vahekordadesse venitada ja suruda. Vahel tekkib tunne, et tema ruum on nii sõlme  väänatud, et, võimetuna leidma mingit staatilist tasakaalu, ongi jäänud sinna rähklema ja nihelema. Ent see ei ole ahistus, vaid dünaamiline tasakaal. Lisaks sellele muutis Peeter Ulas korduvalt suunda ja tehnikat. Trükigraafikalt läks ta üle joonistusele, figuratiivsest pehmelakist söövituste abstraktsele kujundikeelele, millist üleminekut peavad graafikaspetsialistid võimalikuks vaid suure töö arvel. Iga kord, kui avati Peeter Ulase järjekordne näitus, kui  sisenesin koos teiste külastajatega tema kunsti hingavasse merre, tekkis eesti kunsti ühistunne. Kunstisõbrad tunnevad ja mäletavad Peeter Ulase pilte, nagu tuntakse ka Kristjan Raua ja Eduard Wiiralti omi. Tema elu viimased näitused avati vähekülastatavates kohtades: Kristjan Raua majamuuseumis ning Eesti Panga galeriis. Ent ka Wiiralt ei hiilanud elu viimastel aastatel publikumenuga. Teisest küljest, niihästi Kristjan Raua muuseumi vaimsus  kui ka Eesti Panga galerii ruumiparadoksid olid sobiv taust Peeter Ulase loomingule. Kahjuks ei jõudnud ma Kristjan Raua muuseumi väljapanekut vaatama. Juba seal nähti tema repliigis Kristjan Raua muinasmaa värava motiivile vihjet teispoolsusele, maailmale pärast surma. Peeter Ulase mõtted hakkasid selles suunas liikuma abikaasa Concordia Klari lahkumise järel. Enne seda olid nad lahutamatud elus ja kunstis. Ükskõik kummal näitus tulemas oli,  tõmmiseid valmistasid nad ette üheskoos. Ei oskagi öelda, mis on kurvem, kas Eduard Wiiralti loominguline soikumine elu lõpus või Peeter Ulase minek keset lõpetamata tööd.

Jüri Hain meenutas näituse „Vana mees ja mere kujund” avamisel Vabaduse galeriis, et Peeter Ulas töötas oma tööde kallal mõlemakäelisena, mis tähendab, et ta rakendas loominguprotsessis mõlema ajupoolkera energiat. Kunstikoguja Mart Lepp hindab teda kui viimase 50 aasta juhtivat graafikut ja joonistajat. Tütar Maria-Kristiina Ulas oskab rääkida isa sisseelamisest ümbritsevasse maastikku. Tallinna Pedagoogilise Instituudi päevil viis Peeter Ulas üliõpilasi Otepääle Kaarma järve äärde praktikale. Suved koos perega veetis ta Altja mändide all. 1972. aastast leidis pere omale suvekodu Asuka külas Saaremaal.

Peeter Ulast tuntakse üldiselt kui isepäist teerajajat. Olulisemateks pöördepunktideks  ta loomingu arengus on reis Ameerika Ühendriikidesse 1978. aastal ning rasked aastad 1983–84 isiklikus elus. Need aastad langesid kokku ka väärtushinnangute muutumisega kunstimaailmas. Siis üllatas ta kunstipublikut suureformaadiliste söejoonistega, kus kujutatud Altja mände. Kuigi kunstiajaloolased räägivad temast tõsise näoga, on Peeter Ulast alati huvitanud koomika. Näiteks võib tuua tema „Tavanudipead”, mis on avaldatud  Tartu Kunstimuuseumi joonistuste näituse „Reaalsuse killud” kataloogi kaanel. Kristjan Raua muuseumi näitust seletades mainis ta, kuidas moedemonstratsioonid catwalk’idel talle nalja teevad. Tõepoolest, karmide nägudega tüdrukud trambivad piki trappi, nagu ruttaksid restoranvagunisse läbi rongi, mille rappuvat põrandat pole lihtne tabada. Tema kunstist tasub alati otsida teravmeelsust.

Peeter Ulase peamine suundumus pärast  Concordia Klari surma 2004. aastal on esitatud sarjas „Sellepärast siis”. Esmalt, 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses, loobus Peeter Ulas esemerikaste maastike kujutamisest pehmelaki tehnikas ja keskendus selle asemel looduse algelementide üldistamisele abstraktsetes sügavtrükilehtedes. Sarjas „Sellepärast siis” on loobunud ta loodusest täielikult ning kujutanud inimpäid vaimses ruumis. Liigutades päid iga tõmmisega kaaderhaaval, lõi ta graafilise  mulje nende järkjärgulisest kulgemisest. Selline graafilise kaja võte teisendas peade kehalikkuse võngeteks. Peeter Ulasele oleks nagu juba eluajal pühaku linnaluba antud, et ta sai teispoolsuses jalutada ja sealset ilma näha. Vabaduse galerii näitusel oli väljas kolm tumedat graafilist lehte „Piduliku graafika” sarjast, mis olid väljas mullusel „Kunstisuve” ülevaatenäitusel Viinistu muuseumis. Ülejäänud tööd olid uued. Et vältida seost Ernest Hemingway tuntud raamatuga, lahutas ta pildi serva signeeritud pealkirjad tagantjärele kaldkriipsuga viieks sõnaks „Vana/mees ja mere kujund”. Üks trükiplaat, mida Peeter Ulas ei kavatsenudki kuhugi trükkida, oli ette nähtud eraldi riputada, nagu see oli ka praegusel näitusel. On see pildimaastikust lõplikult lahkunud pea? Loobuda loodusest ja merest nagu sarjas „Sellepärast siis” ta ilmselt ei raatsinud. Saaremaal olles ta sageli lihtsalt oli rannas,  elades hetki, mis on sõnul seletamatud. Ta rääkis õppepraktika ideest, mis ei ole joonistuspraktika, isegi mitte vaatluspraktika, vaid kõigest olemispraktika. Selle eesmärk oleks õppida tajuma loodust vahetult niihästi selle keerulises mustris kui ka lihtsates elementides. Kõige aluseks on olemine. Meri, üks olemise ürgsemaid avaldusi, lummas omal ajal ka Henn Roodet.

Peeter Ulas jõudis selgitada oma tütrele,  kuhu ta kavatses pooleli jäänud piltidel päid ja muid objekte trükkida. Paberipinnale need ei jõudnudki, vaid jäid vaataja jaoks jäädavalt pilditausta uttu. Mõnes mõttes teeb see tulemuse veelgi huvitavamaks, sest annab vaatajale võimaluse kõndida kunstnikuga sama teed, mis viib töö lõpliku valmimiseni. Nendesse piltidesse astudes võib vaataja tunda end Herakleitosena või hoopis peategelasena Juri Noršteini kõigi aegade parimaks tunnistatud  joonisfilmis „Siil udus”: „„Ma olen jões. Las jõgi kannab ise,” otsustas siil. Ta hingas sügavalt sisse ning jõgi kandis teda allavoolu. „Olen täitsa märg. Upun varsti ära.” Äkki puudutas keegi ta tagumist käppa. „Vabandage,” ütles keegi vaevukuuldavalt. „Kes te olete? Kuidas teie siia sattusite?” „Olen siil, kukkusin jõkke.” „Siis istuge minu turjale, ma viin teid kaldale.”” Peeter Ulas sellesse jõkke enam teist korda ei astu, keegi kandis ta jäädavalt teisele kaldale.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming