Pigi, paatina ja paani naer

Andri Ksenofontov

See, et mõned kunstnikud on hakanud tõrvaga maalima, tundub ootuspärane, arvestades eesti maalikunsti musta-valgelembust. Praegune lumevalge talv on ülim aeg, et tökatmusta teemat arutada. Esimene oli Raoul Kurvitz, kes lõi paarkümmend aastat tagasi Soomes tõrvamaali mõõtudes 3 × 6 meetrit. Ent tänapäeva pigikunst, mida esindab Rein Kelpmann, ei tee panust ainult hele-tumeduse kontrastile, vaid ka pigi kombatavatele omadustele. Siin on  talle seltsiks Mati Kütt ühe tööga „Kinnikasvanud viirastus”. Pigikunsti võib võtta ka kui reljeefmaali (nimetus Siim-Tanel Annuselt). Mati Küti vaoshoitud heledad värvitoonid teevad ta loomingu üsna sarnaseks Siim-Tanel Annuse omaga. Nukufilmiautori oskustega Mati Kütt ei jää alla Siim-Tanel Annuse võimetele uute pinnakatmistehnikate ja faktuuride leiutamisel. Nende mõlema piltide pitsiliste konaruste valgus-vari lisab veel ühe kujundikihi, veel ühe  ruumiillusiooni, mis ei olegi illusioon, sest on ka tegelikult kolmemõõtmeline. Siim-Tanel Annus valmistab pinna ette selleks, et see kivistunud värvainet kanda suudaks. Ent viimati Vaala galeriis esinenud Rein Kelpmanni ei sega, kui lõuend lonti vajub. Teda huvitabki raskus, voolavus. Kui värvi sisse lisada ka raudlatt või muidu massiivne latakas, siis tekib käega katsumata kaalukas tunne. Vahel võõpab ta lõuendile vedelat tõrva, mis pealekantud õlivärvikihtidest  läbi imbub, luues sellega aeglase tumenemise, kannatlikult peale kasvanud paatina mulje.

Kui Eesti kunstis on kogukond, kelle päralt on metropol, kelle loomingut üksmeelselt näidatakse ja kaksmeelselt kritiseeritakse, siis Rein Kelpmannil on oma eeslinn. 1980ndate keskel tõi ta maalinäitustele puust agulimajade motiivi. Need olid vanad ja muutumatult pruuni-ookri-rohelised, ükskõik kui palju need kulusid või ükskõik kui palju neid  üle värviti. Aeg oli ka küps, sest juba 1970ndatel hakkasid noored arhitektid-postmodernistid aguliarhitektuuris väärtust nägema. Kui ehituskunsti puhul üldse millegi kujutamisest rääkida, siis pakuvad ainult abstraktsed vormid ja rütmid tõsist kõneainet. Nii ka Rein Kelpmann on muutunud üha abstraktsemaks. Ent ikka veel on tunda töös „Trepist üles, otse ja kohe vasakule” puumaja trepikoja sisseelatud hõngu, „Konsool ja toestus” kannab ikka veel  varikatuse, lume ja põlvkondade koormat.     

Uni kui rännak ja reisisiht

Ka Tiiu Pallo-Vaik on maalikunstnik, keda huvitab aastatega ladestuv tolm ja märkamatult tekkiv paatina. Temagi on leidnud autoritehnika,  mille tulemus matkib ilmale ja inimtegevusele avatud materjali ajajälgi. Õlivärvikihid ja akvarellilaigud kasvavad nagu langev krohv või roomav samblik. Ta rebib ja kleebib paberit, nühib sisse pigmente ning saavutab pinna, mida oleks justkui vahatanud ülelibisevate käte puudutus. Häguste motiivide tagant paistab midagi suurt ja muutlikku nagu Rooma linnatänavad. Inimesed tema portreedel on samuti hiiglaslikku mõõtu. Mitte ainult töö  elusuurust ületava formaadi tõttu. Sest oimul paistab põld ja põsel paljandik, mis kokku moodustavad teelise pale Tiiu Pallo-Vaigu matkadelt. Rännust võib saada udune mälestus või mööduv unenägu, Tiiu Pallo-Vaigu maastikud tabavad mõlemat, näiteks Deco galerii näitusel „Viiteid tegelikkusest”. Draakoni galerii näitusel „Unekaldad” võis veenduda, et Mati Küti jaoks ei ole uni rännukogemuse kustumine, vaid reisisiht ise, läbi  pilvepahvakute ja uppunud metsade. Vahel, kui ta ärkab, haarab ta kõigepealt pliiatsi, et hajuva unenäo viimaseid räbalaid üles kirjutada. Tema loomingut läbivad uimastitarbimise kujundid nagu seened ja piibud. Ent siin ei ole õige otsida meeleseisundi loomise retsepti, vaid kujundite psühhoanalüütilist ja kunstiajaloolist tõlgendust, sest Mati Kütt joob veini, mitte ei neela tablette. Ta esindab Eestis seda harukordset loovisikut, kes ühendab  endas filmilavastaja ja kunstniku. Sellistest isikutest on siinmail tuntumad Priit Pärn, Peter Greenaway ja David Lynch. Lavastajate seas omakorda kuulub Mati Kütt sellesse vähemusse, kes joonistavad ise ja põhjalikult stsenaarseid plaane ehk storyboard’e. Kahjuks näidatakse televisioonis ja kinodes harva Eesti filmiloomingut. Kes soovib mõista Mati Küti asendit Eesti kunstielus, neil on võimalus hankida luulekogu „Must lagi” ja lisatud DVD-l  on animafilm „Substantia stellaris”. Kuigi siiamaani karikaturistiks peetaval Mati Kütil jäi saamata klassikaline kunstiharidus, on ta selle tasa teinud meistrite loomingu uurimisega ja sürrealismiteoreetikute lugemisega ning, mis kõige tähtsam, filmist filmi ja maalist maali ühe keskse kunstiprobleemi lahendamisega. Kuidas ehitada kujundi abil vaataja teadvuses usutav pilt maailmast, millest pilt on kõigest üks kild ja film üks lõik? Mati Kütt oskab modelleerida,  illusiooni luua. Ja veel, karikaturisti amet ei alaväärista kunstnikku, vaid vaimukus annab tunnistust intelligentsusest. Miks ei heideta kirjanikele naljameelt ette? Ka kunstil pole tõsiduse kohustust, eriti veel majanduskrahhi tingimustes on huumor teretulnud. 

Krutskiga rõõm

Raskeid olusid trotsisid reipa lõbuga Helen Meleski ja Katrin Teesi „Talve eri” Draakonis, Heino Prunsvelti „Tallinn by night” („Öine Tallinn”) Hopis ja Enn Põldroosi „Keksumäng” Hausis. „Talve eri” pakkus toiduretsepte värviliste fotoillustratsioonidega, kus wrap’i voltides ja majoneesikastmes särasid kollased  vitamiinidražeed. Igal toidul oli nunnu müüginimi, inspireeritud lumise talve võludest. Apteekidest oli kokku pildistatud pikk rida rõõmsahambulistest naeratustest. Heino Prunsvelt oli seinale laotanud laiali paki postkaarte, igaühel Tallinna kilukarbisiluetist moodustatud piltmärk: kord saehammaste rida, kord räästast rippuvad purikad. Enn Põldroos on toonud vaataja ette järjekordse kogu maalinovelle. Omal ajal üllatas ta publikut lipustiilis merevaadetega, kus oli kujutatud tegelikult ainult üht asja: silmapiiri tähistab jäme kriipsjoon. Valguse ja varju modelleerimisele keskenduv lääne kunstikoolkond käsitleb valguslaike kui ühendamata saari varjude meres. Enn Põldroos rakendab sama põhimõtet värvidele, kusjuures kujutise „saared” võivad olla ka tumedamad kui tausta „meri”. Ent silm ühendab üksikuid laike tervikuks samal viisil. Kui impressionismis loodi selle meetodi abil tervikmuljet,  siis postmodernistliku põhimõtte järgi lõhutakse teos osadeks ja publikule jäetakse vabadus need ise kokku traageldada. See on postmodernistlik põhimõte: teos üksikuteks osadeks lõhkuda ja jätta publikule vabadus, kuidas need kokku traageldada. Enn Põldroosi töödes on mõrudat huumorit: „Viimasel ajal huvitab mind teatav mandunud valu, pisike torkimine, väike nihestatus, mis on pigem ebamugavustunne, mis tänapäeva  inimest pidevalt saadab ja mis on muutunud niivõrd iseenesestmõistetavaks ja tavaliseks, et seda enam ei märgatagi, kuid mis võtab meie ajastult hoo ja rõõmu”. Tema poolt ristitud „minikipitus” oli ka Heino Prunsveldi linnasilueti irevil kihvades ning Helen Meleski ja Katrin Teesi vitamiinirõõmsa näituse pressiteates, mis tervishoiukihutustöö võtmes seagripipaanikat üles kütab. Päris süütud ei ole  isegi Silva Eheri rannaidüllid Vabaduse galerii näitusel „Midagi nagu poleks”, sest teineteist seiravatel alasti naisilmingutes ei ole ainult ilu.   

Kalviku paani naer

See ei ole ainult inimese pärusmaa meeldiva  ja ebameeldiva üle otsustada, selles mõttes teevad esteetilisi valikuid ka loomad. Naerul on ürgsed juured – ka loomad naeravad. Looduse naljasoont väljendab mütoloogiline paani naer, mis võis karjalõbudesse kaasa haarata või hoopis kiskja võidurõõmu kuulutada. Liina Kalvik on naernud nõndaviisi homeeriliselt spagette neelava kunstniku üle Vabaduse galerii näitusel, mis nägi pigem välja kui suumulgu ummistus. Kas kaisujänes on tõrjumatu,  sest saabub langevarjuga nagu eriväelane? Kas krokodilli seljas ratsutab Europe? On see igatalvine võrgutamine Egiptuse turismireisile? Liina Kalviku kujunditest lugusid otsides ei leia Enn Põldroosi vaimukust, küll aga Peeter Mudisti tabavust. Viimasega on tal isegi stiililist sarnasust nagu pildis „Ma ei näe, ma ei kuule”. Muinas-Kreeka paanil on isegi Eesti mütoloogias olemas võrdlemisi täpne vaste, Vanapagan. See ei ole kristluse demoniseeritud  Kalevipoja kiusaja, vaid looduse ja ilma ühtsuses elav jõud, kes tihtipeale hoopis Kalevipoja kiusu kannatas. Tögaja saab alati suutäie naerda. Meid ei seo antiikmaailmaga ainult kristlus, vaid ka panteism. Inimese kokkukuulumisest looduse ja kultuuriga leiab ainest Enno Ootsingu looming. Möödunud aasta sügise näitusel „Ilmed ja ilmingud” sai aimu, kust on pärit tema tegelaste muhe ilme. Põllul ulguvast oktoobrituulest läbi trügiv seltskond  naerab erinevalt linnakaimudest, kes iga takistuse üle vinguma kipuvad. See näitus algab antiiksetest teatrimaskidest, mis kadusid klassikalistesse varemetesse. Enno Ootsing leidis naerumaskid üles meie oma maakividest nagu siia saabunud geoloogilise faksi. Paani naer peegeldas end maakividelt köögiviljajuurikatele, elas üle eestlase ainevahetuse ja tõusis näo pinnale. Tuli üks selline eestlane vastu ja küsisin temalt, kuidas Enno Ootsingu näitusele  pääseb? „Mine otse Lasnamäele, Punase tänava Selverist mööda, siis keera esimesel teel paremale. Ära parkla võrkaiast läbi roni, rebid veel püksid lõhki, las kingad saavad mururajal natuke mudaseks. Paremat kätt Peterburi maantee ääres paistabki maja number 75. Küsi valvuri käest juhatust Saint Gobain Ehitustooted Eesti aktsiaseltsi kontorisse, seal Enno Ootsing ripubki.” On tekkinud hulk asutusegaleriisid,  kus näidatakse vahel täitsa häid pildikogusid. Mõnesse tuleb ette helistada, mõnesse võib iga kell sisse jalutada. Galerii Loft ja klubi Shah majutasid Richard Söödi kodumaale naasnud kollektsiooni. Pärnu maantee Reval Café seintel on väljas Christel Allik, enne teda oli Anna Litvinova-Merilo, kaks noort suurepärast natuurist joonistajat-maalijat. Kui Anna Litvinova-Merilo väljapanek oli varem Fahle kohvikus, siis Christel Alliku töid võis leida Lääne  Tallinna Keskhaigla koridorides. Loetelul ei ole lõppu.   

Koos lätlastega saame hakkama!

Kunstnikud on Tallinna labürinti sisse elanud. Küll nad toime tulevad! Mis neil viga! Mille  üle kurta! Kõige hullemini just ei lähe! Andris Eglītis, Sirli Hein, Vineta Kaulača, Daiga Krūze, August Künnapu, Peeter Laurits, Inga Meldere, Maarit Murka, Marko Mäetamm ja Andris Vītoliņš esinevad ArtDepoos näitusega „We are fine” („Tuleme toime”) lootusega midagi maha müüa. Daiga Krūze pakub oma kruusi, Peeter Laurits kõdunenud puupakku. Kruus ei ole lihtsalt kruus, vaid omaniku nimekaim ka läti keeles. Ning puupakk on modell  fotodele, kus aastaringide kaupa kasvanud ja tõugulõugade poolt viimistletud struktuur on fantaasialinnadeks suurendatud. Andris Vītoliņši kuraatoriidee on särtsakas. 19. veebruaril kutsuti esinema läti skandaalne etnograafiliste uuringute rühmitus Serde, kes ette näitas, kuidas kriisi ajal hakkama saada salaviina ajades, leiba küpsetades ja seepi keetes. Esitati intensiivset muusikat. Näituse müügiformaat haakub publiku tarbijainstinktiga, juurde lisatud  kunstiteosest saab ostuobjekti eksklusiivne letikujundus ja šoppajate majakas. Šoppamine ei ole meie kultuuris enam hädavajalike tarvete rahuldamine. Kestva majanduskriisi ajal on kena lugeda, kui olümpiatšempionid oma hobide lahtrisse šoppamise lisavad. Ja hobi on kultuurivorm, mis antud juhul avaldub kui kunstikoguja fetišism, mis tekitab käivet, mis on a priori hää. Kuraatorlus kuraatorluseks, kui ainult publikut leiduks, kes vahvatele ja täiesti  tasuta galeriiüritustele tuleks. Ent sellel näitusel võib näha ka lihtsalt head kunsti. Nagu Sirli Heina või Andris Eglītise maalid. Viimast vaadates rahuneb hing, sest klassikaline kool ja kaasaegne kunstikeel on jõudnud kokkuleppeni, milles ei ole mõtet otsida palju enamat kui loomingulise vabaduse avaldust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming