Pilk Eesti monumentaalmaali lugemikku

Indrek Grigor

Konspekteeritud ruum: Tõnis Saadoja laemaal Teater NO99s. Eesti monumentaalmaal 1879–2012. Koostajad Aliina Astrova, Eero Epner ja Gregor Taul; toimetaja Eero Epner; graafiline disain Indrek Sirkel; fotod Paul Kuimet. Tallinn Lugemik NO99, 2012, 263 lk. Läinud aasta 27. detsembril esitleti avalikkusele Tõnis Saadoja laemaali teatris NO99 ja sellest projektist ajendatud raamatut „Konspekteeritud ruum. Tõnis Saadoja laemaal Teater NO99s. Eesti monumentaalmaal 1879–2012”.Selle valmimisel osalesid Tõnis Saadoja kui laemaali autor, Paul Kuimet laemaali valmimisprotsessi dokumenteerija ja raamatus mainitud monumentaalmaalide pildistajana, Gregor Taul teoreetilise sissejuhatuse ja kõigi maalide kommentaaride autorina, Aliina Astrova kui Tõnis Saadoja intervjueerija, Indrek Sirkel kujundaja ning Eero Epner järelsõna autorina. Raamatust Kujundusest ja küljendusest peale vaevab seda trükist identiteedikriis. Tekstitute kaante vahel peituva teose tiitelleht ei ole raamatu esimene, vaid viimane lehekülg, sisu osad ehk laemaali dokumentatsioon, sissejuhatav essee, maalide reprod ja intervjuu pole üksteisest lahutatud ei pealkirjade ega autorite nimega. Seda võib ju vaadelda kui kunstiraamatule omast võtet küljenduse ja kujunduse nihestamisega mingilgi määral lõhkuda paberraamatu konservatiivset formaati, seejuures on jäädud sellega kuidagi poolele teele: ei ole võimalik tuvastada, millega vormilised otsused on motiveeritud, nõutuse tunne ehk küsimus, miks ja kellele, kordub paraku ka raamatu sisus. Kõik projektis osalenud on oma töö teinud, ent tervikul puudub konsensuslik eesmärk, peataolek kajastub paratamatult raamatu igas osas. Aliina Astrova saates „OP” öeldud sõnad „See ei ole must tekst valgel taustal ... see on konspekt, mis ilmub õrnalt betoonhalli lehekülje peale” („OP”, ETVs 22. I) omandavad sümboolse tähenduse: sama keeruline kui lugeda raamatu musta trükiteksti hallidelt lehekülgedelt on jälitada selle sisulisi järeldusi. Kumbki pole hea tahte ja pingutuse korral siiski võimatu.

Autorid

„Konspekteeritud ruumi” vahest kõige tugevam või vähemalt iseteadlikum osa, mis domineerib sisuliselt, on Paul Kuimeti fotoprojekt. Selles rõhuasetuses ei ole midagi halba, ent tundub, et see polnud algusest peale niimoodi mõeldud, ega ole selge, kas selle peale mõeldi ühiselt ka raamatu koostamisel. Tundub, et kolm raamatu põhiautorit on enesele ülesande püstitanud ise ja iseseisvalt ka ülesande lahendanud. Tõnis Saadoja kommenteerib Aliina Astrovale antud intervjuus: „Mul on tunne, et Paul hakkaski üsna ruttu otsima väljapääsu maali dokumenteerimisest ja pildistama kuidagi abstraktselt. Mina arvasin, et tuleb pildistada protsessi, aga Paul tahtis pildistada pigem kompositsioone. Tulemus on seega rõhutatult valikuline.”

Astrova intervjuu eristub ülejäänud raamatust oma sõltumatusega. Kuuldavasti mitme vestluse alusel kirja pandud intervjuu mõjub läbikirjutatuna. Küsimustest ja vastustest on tunda, et Astroval on fotorealistliku laadi ja laemaali teemaks valitud metsavaate osas oma teoreetilised seisukohad, ent kokkuvõttes on küsija olnud sunnitud taanduma, kuivõrd ka Saadoja on oma tegevuse väga läbi mõelnud. Ilmselt on intervjuu toimetamise käigus vähendatud küsimuste sisulist osakaalu ja antud rohkem ruumi vastustele.

Intervjuu on tehtud professionaalselt ja tuleb tunnustada Astrova toimetajalikku otsust käsitleda seda ennekõike kui infot ja kunstniku just teatrile NO99 tehtud laemaali kommentaari. Sellele viitavad küsimused maali teostamise tehniliste tingimuste ja töö koha kohta Eesti monumentaalmaali ajaloos, kuigi tundub, et see intervjueerijat eriti ei huvita. Sellega on ületanud Astrova näiteks mind tihti kimbutava kiusatuse esitada intervjuu küsija teoreetiliste seisukohtade tuleproovina.

Niisiis, kui Kuimet on lahendanud oma ülesande raamatus autoriprojektina, siis Astrova, olenemata sellest, et sõltumatus on tema positsioonis tunda, on käsitlenud oma rolli raamatu juures ennekõike vahendajana.

Metodoloogia

Gregor Taul on raamatusse valitud monumentaalmaalide kommentaaride autor ning pidi seega silmitsi seisma monumentaalse kirjutusülesandega. Sellise ettevõtmiste juures, võin taas oma kogemusest kinnitada, rakendab autor tavaliselt metodoloogiat. Lihtne ja formaalne variant oleks olnud koostada ankeet, mida iga maali kohta täita, ent ilmselt ei oleks see olnud parimas kooskõlas Tauli loomusega ja fikseeritud ankeedil olnuksid ka omad halvad küljed. Nii otsustati ülesanne lahendada vabatekstiliste kommentaaridena, kuid ka vaba vorm toob sellise massi võrdlemisi ühetaoliste objektide kirjeldamise juures paratamatult kaasa korduvad võtted. Alljärgnevalt toon esile neist kolm.

Esimese asjana hakkab silma, et kirjelduse keskmes on tihti hoopis hoone, mitte maal. Nii näiteks on pikalt juttu Kääriku suusabaasi hoonekompleksi arhitektidest ja nende ideelisest foonist, iseloomustatakse ka söögisaali interjööri, kuid seal paiknevad keraamilised figuurid jäävad hinnangulise kommentaarita (lk 68). Seejuures on teine silmatorkav võte just maali subjektiivne hindamine, pidades silmas nii algset konteksti kui ka praegust kohati muutunud ruumi: „Kuigi laua taga veini sõõmavad šikid senjoorid mõjuvad Keava [küla] kohta utoopiliste tegelastena, võib arvata, et nad mõjusid täisvarustusega sööklaruumis siiski usutavalt. Tühjast saalist ja freskot ümbritsevast kurioossest saepuruplaadist hoolimata mõjub teos tänaseni kohalikuna” (lk 92).

Kolmas korduv teemaarendus, mis hakkab silma, on maalide sotsiaalpoliitiline kontekst. Kalevi spordihalli kaunistava sgrafiito käsitlus algab järgmiselt: „Stalinismijärgne moderniseerimine nägi kohustusliku kujundusvõttena ette kunstide sünteesi, mis pidi tagama ehitise ideoloogilise laengu säilimise ka ilma lokkava dekoorita” (lk 65).

See tsitaat toob meid taas raamatu funktsiooni küsimuse juurde. Raamatu järelsõna põhjal näib Eero Epneril olevat võrdlemisi konkreetne arvamus, mida raamat võiks sisaldada: „Üheks oluliseks kontekstiks [Saadoja laemaali ümbritsevatele küsimustele] pidi saama Eesti monumentaalmaali ajalugu. Me teadsime, et see peab kusagil olema … Kuid me ei leidnud midagi”. Niisiis oli Epneri järgi vaja kokku kutsuda „uurimisgrupp”, et leida vastused küsimustele: „Mis siis ikkagi on Eesti 20. sajandi monumentaalmaal? Kus ta on? Kes on tema autorid? Kes on tema tellijad ja millised on tellijate ajendid?” (lk 263). Ning kõik see huvitas Epnerit sellepärast, et vastata Saadoja laemaali tellijat esindades neile küsimustele nüüdisaegse monumentaalmaali kontekstis.

Taul haakub Epneri probleemipüstitusega suisa otseselt, alustades raamatu sissejuhatavat esseed tsitaadiga Epneri avaliku ruumi ja kunsti suhete üle polemiseerivast artiklist „Kunst loob avalikkust” (Sirp 9. II 2012), mis tähistas Epneri esimest katset käivitada avalik diskussioon seoses Saadoja maaliga. Taul tutvustab oma essees pikalt avaliku ruumi mõiste ajalugu, jõudes lõpuks tänapäeva küsimusega avaliku ruumi mõiste juriidilise legitimeerimise kohta, ning liigub siis edasi monumentaalmaali ajalooga, jälgides nii justkui punkt-punktilt Epneri püstitatud problemaatikat. Ent paraku jäävad need kaks tahku, avalik poliitiline ruum ja monumentaalkunst kui avaliku ruumi kunst, essees sisuliselt seostamata. Jääb mulje, et Taul on kavatsenud kirjutada sissejuhatusse monumentaalmaali eel- ja institutsionaalse ajaloo, et siis konkreetsete teoste kommentaarides avada XX sajandi monumentaalmaali lugu. Paraku on lühikommentaarid liiga suletud. Ülalkirjeldatud kolme võtet (mis loomulikult ei kata kõike) rakendades on Taul küll väga mänguline, ent seoseid tuuakse ja luuakse vaid ühe maali kontekstis. Kuivõrd maalid on esitatud kronoloogilises järjekorras, siis võib-olla oleks olnud mõistlikum, kui juba vabateksti tee valitud, tekstid omavahel mõtteliselt ka siduda, et moodustuks tinglik narratiiv, mille kaudu oleks ilmselt olnud võimalik vastata ka Epneri esitatud küsimustele. Nüüd on need jäänud endiselt suuresti lahtiseks, või vähemalt jääb vastuseks koondatud materjal ilma sünteesita.
 
Valikud

Nagu ülal öeldud, domineerivad raamatus Kuimeti fotod, kuigi see ei tähenda pelka visuaalset dominanti. (Pigem vastupidi, kujundus on visuaali suhtes väga vaoshoitud ja pildiline ning tekstiline osa hästi tasakaalus. Eriti hakkab silma Astrova ja Saadoja intervjuuteksti esitamine foto paigutust meenutavate tekstiplokkidena.) Kuimeti fotod näivad selgelt domineerivat just sisulistes valikutes. Kõigepealt otsus pildistada mustvalgele kesformaatfilmile. Ilmselt oli väljaandmiskulude seisukohalt ette otsustatud, et raamat on mustvalge, ent Kuimeti otsus pildistada kõik monumentaalmaalid mustvalgele tähendab ka seda, et raamatu koostamise eesmärk polnud kunstilooline. Kuhugi ei tekkinud abstraktset ajaloolist arhiivi, vaid Kuimet pildistas konkreetse, ennekõike kunstilise taotlusega projekti jaoks. Teiseks domineerib foto raamatus ka seetõttu, et on otsustatud mitte kasutada arhiivimaterjale. Taul toob sissejuhatavas essees raamatusse mahutatavate maalide valikus suisa otsustava küsimusena esile selle, kas teost oli võimalik pildistada. Raamatut lehitsedes saab siiski väga ruttu selgeks, et maali hävimine pole takistanud selle kaasamist. Kõige visuaalikesksem näide on ilmselt korterelamu Liivalaia tänav 3, mille otsaseina on aja jooksul kaunistanud kaks maali, mis mõlemad on hävinud, ning mille asemel seisab nüüd kosmeetikareklaam tekstiga „Uskumatult intensiivsed rikkalikud toonid”. Ei saa olla kahtlust, et eriti Kuimeti mustvalgete fotode kontekstis on selle seina raamatusse kaasamisel tegemist teadliku formaadiirooniaga.

Tühja seina paigutamisel raamatusse võib olla aga ka märksa sisulisem põhjendus. Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse, mille äsjastel renoveerimistöödel rakendus esmakordselt protsendiseadus, mis viis Hannes Starkopfi „Kübersipelga” loomiseni, teeb „tragikoomiliseks see, et renoveerimistööde käigus, mille ehitusmaksumuse juurde kuulus skulptuuri rahastamine, krohviti üle teisel pool maja asunud meisterlik sgrafiito. Rikastamise asemel muutus avalik ruum vaesemaks” (lk 97). Viimasest kommentaarist on tunda konkreetne sisuline otsus objekt raamatusse kaasata, kuid nende kahe näite kõrval on veel terve rida valikuid, mille alus ei ole paraku sugugi selge.

Entsüklopeedia

Eklektilisusest olenemata saab hea tahtmise korral Eesti monumentaalmaali ajaloost siiski (umbmäärase) ülevaate. Tauli sissejuhatav essee sisaldab tagasihoidlikku bibliograafiat. Ei ole põhjust arvata, et raamatusse valitud teostega oleks mõni šedööver teadlikult välja jäetud, kuid puudu jääb, nagu juba korduvalt öeldud, materjali sünteesimisest ja sisuliste valikute põhjendamisest. Raamatusse on kaasatud vaid tellitud monumentaalmaal, kuid raamatust on välja jäetud kogu mitteametlik tänavakunst. Eriti politiseeritud küsimusena püstitatud avaliku ruumi kontekstis oleks grafiti kaasamine andnud võimaluse avaliku ja privaatse sfääri konflikti mitmekülgsemalt avada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming