Pimeduses voogab miski nagu valgus

Jan Kaus

Raoul Kurvitza näitus Kumus kuni 21. IV. Kuraator Kati Ilves. 27. III kell 18 esitletakse Kumus näituse kataloogi koos DVDga, autorid on Hasso Krull, Ingrid Ruudi ja Kati Ilves. 1. Alustagem klišeelikult: Raoul Kurvitz on piisavalt värvikas kuju ning tema looming küllaltki kihiline ja mahukas, et selle koondnäituse kõiki tasandeid, seoseid ja liginemisjooni ühe artikliga kirjeldada. Samas ei tahaks piirduda Kurvitza loomingu žanrilise mitmekesisuse vaatlemisega: maal, foto, joonistused, videod, installatsioonid, objektid, skulptuurid. Näitusel tõuseb kenasti esile Kurvitza soov ja võime laiendada „kujutavaks kunstiks” nimetatava praktika piire. Ilmneb Kurvitz kui muusik ja näitleja. Video „Pimedus pimedus” on oma olemuselt täiesti arvestataval tasemel muusikavideo, mille keskne kuju on oma karismast teadlik kunstnik, kes liigub nagu tõeline rokkstaar, nagu suitsuahjus vindunud Michael Hutchence või Läänemere vahust sündinud Nick Cave. Värskes videos „Bank of the Sun” astub Kurvitz tegelikult üles näitlejana, video keskne osa on tema kanda ja minu hinnangul kannab ta seda kombel, mis lubaks pakkuda talle mängufilmides pisirolle. Aga moodsale kunstile omaste esteetiliste ja sotsiaalsete küsimuste lahkamise varjus tundub Kurvitz tegelevat tunnetuse ja teadvuse sügavamate küsimustega. Keskendungi sellele.

2.

Kurvitza näituse suurim probleem tundub peituvat ruumilises loogikas. Tõusnud liftiga Kumu viiendale korrusele, on näituse külastajal põhimõtteliselt kaks võimalust – nagu muinasjutus: kas vasakule või paremale (puht tehniliselt on võimalik hakata ka treppi pidi tagasi alla minema). Mina läksin automaatselt paremale, sisenesin näitusesaali lifti kõrvalt. Hiljem selgus, et ma tegin vist valesti, kuigi ma ei kahetse oma sammu sugugi. Igal juhul hakkasin liikuma lineaarses ajas tagurpidi, viimases saalis, mille uks viis liftiga eesruumi tagasi, sain seinalt lugeda näitust tutvustavat teksti.

Miks ma sellest räägin? Ma pole kindel, kas oleksin jõudnud alljärgnevate järeldusteni, kas oleksin näinud üht võib-olla raskesti nähtavat kihti, kui oleksin liikunud näitusel vastupidises, ajaliselt loogilisemas suunas. Olgu see igaks juhuks ära mainitud.

3.

Mis siis juhtus? Esimene teos, mis „valesti” liikujat vastu võtab, on seesama (muusika)video „Pimedus pimedus”. Olgu kohe öeldud, et seda videot ei pea ainult vaatama, vaid ka kuulama. Just video heliline sugestiivsus annab võimaluse Kurvitza loomingu sügavamates hoovustes varbad märjaks teha. Kurvitz laulab videos minimaalselt, peamiselt ta sosistab ja see on ühtaegu rahustav ja ohutunnet sisendav sosin, peaaegu nagu mingi isehakanud šamaani monotoonne loits. Samas peitub selles teatud nõudlikkus, mis tahab juhtida vaataja teise ajarütmi, teise meeleseisundisse. Tegu on intiimse initsiatsiooniga, helilise puhastamisega üleliigsest ja varasemast, mis tahaks justkui öelda: „Tule minuga mu pimedusse, vaataja! Me ühisesse pimedusse”.

4.

„Pimedus pimedus” seab sisse mingi aeglase ja roomava tonaalsuse, susisevad häälikud võivad tekitada paralleele nii hüpnotiseeriva rütmi kui ka näiteks merelainete kohinaga. Võiks isegi kasutada „voogava rütmi” mõistet. Näituse järgmises jaotuses (mõtteliselt liitub siin üheks kolm ruumi) saab Kurvitza häälega tekitatud voogav rütm hulgaliselt lisatähendusi. Kõige ilmselgem on joonistuste sari „Vool”, kus kujutatakse erinevaid kaarjatest, justkui ühe hooga sündinud joontest koosnevaid skeeme. Need on skeemid, aga pole ka – skemaatilisusest eemale kiskuvad skeemid. Need tekitavad paralleeli ühte hunnikusse kuhjatud lehtedega, mida tuul laiali tahab kanda.

Kummalisel kombel hakkavad teoste vahel tekkima paralleelid, nagu kukuksid üksteise kõrvale asetatud doominokivid. Sealtsamast leiab mitu videot, mis toovad selgelt sisse vee motiivi, ühes ilma pealkirjata videos jälgib kaamerasilm kannatlikult veekeeriseid ja muid vee seisundeid. Vesi pritsib, voolab, vibreerib. Kurvitzat paistab selles videos huvitavat ka vee ja valguse vahekord. See omakorda tekitab selgeid paralleele mitme Kurvitza esmapilgul täiesti teiselaadse teosega. Kunstniku ühes tuntumas töös, installatsioonis-skulptuuris-ehitises „Katedraal” on ta käsitlenud samuti valgust. Oma ülesehituselt võimendab see akendest kokku pandud ja kirikut meenutav ehitis erinevaid valgusega seotud rõhkusid. Õhulise katedraali ehk kõige olulisem element avanebki just nimelt valguse absoluutses ligipääsus, hoone avanemises valguse voolavusele. Rääkimata sellest, et Kurvitza katedraalis kehastub lausa ajalooline järjepidevus, seos gooti sakraalarhitektuuri valgusekäsitlusega1 ja selle arusaama vaat et pöörane võimendamine, teatud sorti lõpuleviimine. Katedraal kui valgmik. See omakorda tekitab tugeva seose sootuks teistmoodi konstruktsiooniga – kasvuhoonega, mille eesmärk on olla täiesti valgusele valla, nii et seal saaksid asjad tärgata ja valmida. Ja veel. Katedraal ühendab teistes töödes voogavad rütmid ja substantsid ühe Kurvitzale olulise valgust läbi laskva elemendiga – klaasiga, mida ta on kasutanud mitmes oma installatsioonis.

Eespool kirjeldatud nimetu veevideo on võimeline pakkuma pildilist paralleeli Kurvitza sosistavale-kähistavale häälele. Mind see uinutas, aga mitte igavusest. Pigem püüdis see nihutada mu teadvust; uinutada aru tavakihte, kutsuda mind sinna, kuhu igapäevasele orienteerunud meeled ei näe. Sukelduma siseookeani, mis paistab meile pimedusena, aga liigub nagu vesi, nagu valgus.

5.

Joonistustesarja „Vool” mitmes töös viitab Kurvitz otseselt Henri Bergsonile. Sageli ei mõju kujutavate kunstnike tiivaripsutused filosoofiaga kõige veenvamalt. Kurvitza näitusel seda tunnet ei tekkinud. On usutav, et Bergsonile ei viidata siin moepärast. Mulle tundub, et näituse üks mõjuvõimsamaid töid püüab tegelikult ruumistada Bergsoni põhidilemmat, hoolimata Bergsoni enda sedastusest, et just tänu sellele, et „teadvus on harjunud mõtlema ruumis”,2 on inimesed kaotanud teadvuse süvakihtidega kontakti.

Pean silmas installatsiooni „Maelström”. See kujutab endast labürinti, mille seinteks on pudelid veega. Pudeleid olevat lausa viiekohaline arv. Nii et vesi sisaldub teose pealkirjas ja on samaaegselt teose üks põhikomponente. Tõsi, „maelström“ tähendab tugevat veekeerist, aga pudelites seisab vesi väga staatiliselt. Pakun, et see vastuolu teose pealkirja ja oleku vahel peidabki kunstniku kommentaari Bergsoni sõnastatud teadvuse dilemmale.

Väga kokkusurutult öeldes vastandab Bergson ruumi ja kestuse. See vastuolu ilmneb inimese teadvuse toimimises. Ruumi füüsika, meeleline maailm, aine ja „ruumiidee lummus” avaldab mõju teadvusele – tundmustele, ideedele, kujutlustele –, mistõttu me kipume kujutama ja sõnastama tervet sisemaailma välismaailma tingimustel. Kui ruumi nimetab Bergson „kõrvutuvaks paljuseks”, kus objekte iseloomustab „vastastikune välisus”, siis teadvuse pimeduses toimivad asjad sootuks teistmoodi. Seal on ruumi asemel kestus. Bergson kirjutab: „tegelik kestus moodustub hetkedest, mis on üksteise sees”,3 mitte üksteise kõrval. Aga probleem on Bergsoni meelest selles, et me „kaldume vaistlikult oma muljeid tahkestama, et neid keeles väljendada”.4 Niisiis asetuvad vastamisi füüsilise reaalsuse „kõrvutav paljus” ja sisemise kestuse „sulanduv” või „läbistav paljus”.

Kas selle valguses ei pane Kurvitz meid kõndima inimese teadvuses? Õieti ettekujutuses, mis meil oma teadvusest valitseb, ja samal ajal ka teadvuse potentsiaalis? Pudelite rivi tähistaks sellisel juhul „kõrvutuvat paljust” ja vesi pudelitest kestust, mis on oma olemuselt sulanduv ja läbistatav. Muidugi võib kohe küsida, miks värvitu, maitsetu, lõhnatu vesi, miks mitte eri värvi vedelikud, ei ole ju tundevirvendused ja -hoovused, mälestused ja fantaasiad kõik üksteisega äravahetamiseni sarnased? Sellele leiab vastuse Bergsonilt: „Tunne [—] elab, sest kestus, kus ta areneb, on selline, mille hetked läbistavad üksteist: lahutades hetked üksteisest ja pannes aja lahti rulluma ruumis, kaotame tundest ta elususe ja värvingu”.5 See püsitu teadvuse ja stabiilse ruumilisuse vastuolu peitub juba teose pealkirjas. Meie intellekt asetab meie veekeerisena või valguslainetena, voogava kestusena toimivad tunded sõnadest ja mõistetest riiulitesse, üksteise kõrvale, üksteisest lahku, muutes nad üksteise suhtes väliseks. Kestus muudetakse ulatuseks, aga sellegipoolest jääb kestus püsima, kas või jäljena selle nimetamises. Ning hoolimata pudelitega eristamisest jääb vesi üheks, sest klaasi läbistab üks ja sama valgus.

Selle motiiviga haakub omal moel mahukas installatsioon „Pentatonic Color System”, mis kujutab endast arvutiringi. Ekraanidele ilmub lihamass, mida hakkavad katma eri värvid, voolates üle liha. Värvide tants ekraanil tekitab samalaadse seose: me vaatame teadvust kui mõõtvat ja mõõdetavat masinat ning selle valguses on Bergsoni mõtted juba vananenud, nagu tähtaja ületanud liha. Kuid ometi on jätkuvalt midagi kütkestavat selles voolava ja voogava teadvuse(kihi) idees, kus tunded, muljed, mälestused ja ideed üksteisest läbi põimuvad, moodustades „sulanduva paljuse”. See on kujutluspilt teadvuse pimedusest, pimedusest, kust nagu protuberantsid tõusevad sosinad ja karjed, mis pole ehk ainult või pelgalt vastukaja meelelise maailma ärritustele; milles on midagi iseseisvat. Midagi, mille pidev tajumine teeb inimesest näiteks … nojah … kunstniku.


1 Jacques Le Goff kirjutab: „Gooti kirikute sein muutub auguliseks ja laseb sisse valgusvooge, mida värvivad vitraažid [—] Kõige selle taga on see, mida on kutsutud „keskaegseks valgusemetafüüsikaks”, mis üldisemalt ja tagasihoidlikumalt öeldes tähendab kindlustunde otsimist valguses”. Jacques Le Goff, Keskaja Euroopa kultuur. Tõlkinud Margus Ott. Kupar, 2000, lk 464-465.

2 Henri Bergson, Essee teadvuse vahetutest andmetest. Tõlkinud Margus Ott. Ilmamaa, 2006, lk 25.

3 Samas, lk 163.

4 Samas, lk 95.

5 Samas, lk 96-97.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming