Pind, palk ja purk

Metsapoliitika kujundamisel tuleb arvestada teadlaste ja looduskaitsjate, aga ka väikemetsaomanikega, vastastikusest sõimlemisest ja sildistamisest ei ole abi.

MARI KARTAU

Siram. N: 58,39819. E: 24,55525. Õli, lõuend, 2009.

Mari Kartau

Kui keegi veel mäletab, siis enne paari rahulikku pühadenädalat käis metsateemal kirglik avalik arutelu. On äärmiselt positiivne, et metsanduspoliitika pärast tunnevad muret ka kultuuriinimesed. Kuigi seaduses pole nii kirjas, on mets kõigi oma, nagu ei kuulu ka maavarad, õhk ja vesi vaid maatüki omanikule.

Ka avaliku arvamuse, meedia- ja mentaalne ruum on ühisvara, mida iga kasutaja peab heaperemehelikult hoidma. Paraku jääb õilsast võitlusest jätkusuutliku metsanduse teemadel sellesse ruumi kõvasti rämpsu maha. See artikkel ongi jäätmekäitlusakt, mis kindlasti ei ava kõiki metsanduse nüansse, küll aga osutab mõningatele harivatele paralleelidele metsa- ja kunstipoliitikas.

Sildistamine. Üldiselt on praegu levinud arusaam, et tuleks olla tolerantne, mitte lähtuda eelarvamustest ega tegeleda sildistamisega. Kui jutt läheb aga metsandusele, siis nimetatakse kõiki, kes söandavad diskussioonis väljendada ka näiteks metsaomanike seisukohti, automaatselt ahneteks metsatöösturiteks või nende käsilasteks.

Täpselt sama juhtub, kui kunstiinimesed räägivad vajadusest kunsti ja kunstnikke rohkem toetada. Kuidas reageerivad inimesed, kes kunstist suuremat ei tea? Loomulikult nimetavad nad kõiki kunstnikke purkisittujateks, keda pole vaja maksumaksja raha eest ülal pidada.

Tegelikult me ju teame, et kõik kunstnikud ei ole purkisittujad. Ja teame ka seda, et purkisittumine võib kanda täiesti erinevaid tähendusi olenevalt kontekstist ja kontseptsioonist. Seega, kui emotsioonil tuure maha keerata, võiks siit ju järeldada, et ka kõik metsamajandajad ei ole ahned metsatöösturid.

Kahtlemata on Eestis muu hulgas olemas ahnete metsatöösturite grupp. Ja on ka olemas nende käsilased. Neid võib olla nii poliitikute, ametnike kui ka ettevõtjate hulgas.

Mitmekesisus. Ma ei hakka siinkohal kultuurimaailmaga paralleele tooma, aga eks igaüks võib neid ise luua. On institutsioone, kes lihtsalt peavad suurema osa rahast endale saama. On dirigente, kellel on alati õigus. On režissööre, kellele seadused ei kehti. On festivale, mille promo juba ammu sisu ületab, aga sellele vaatamata leitakse sellele aina suurem toetusraha. Jne.

Nende kõrval on aga palju väikseid tegijaid. Ka need pole ühtlane mass. Mõned ajavad missioonitundest asja, mida õigeks peavad. Mõned on rohkem kommertshuvidega. Mõned on nii alternatiivsed, et isegi ei küsi toetust. Mida rohkem on suurtööstureil privileege, seda rohkem peavad ohverdama väiksed.

Nii on lugu ka metsaomanikega. On suuromanikke, kes mõtlevad kaugemale kui homne tulu. On ärikaid, kes jätavad endast maha lagastatud maa ning petetud kliendid. Paljud väikeomanikud on metsa saanud päranduseks või omandireformi teel ja see on neile pigem tülinaks – nad ei tea metsast midagi ega tahagi teada. Teised on teadlikumad: nood tegelevad oma metsaga, harivad ennast ja käivad konsultatsioonil.

Minu lemmikud on väikeomanikud, kellel on metsa umbes 20 kuni 1000 hektarit. Vähema majandamine ei tasu ära, suuremat ei ole võimalik tunda ja armastada. Tavaliselt on neil ka metsandusharidus ja töökogemus veel nõukogude ajast, kui arvutid ei olnud veel inimesi asendanud ja töökohti oli sektoris rohkem. Noorematel on kogemust vähem, kuid seda kompenseerib sügav huvi asja vastu. Igatahes oskavad nad jälgida metsa kui tervikut, kui ökosüsteemi. Just nemad teavad, kuidas metsa nii majandada, et elustikul oleks hea ja metsaomanik ka mingit kasu saaks.

Ebaõiglus. Ja kui nüüd mõni seesugune metsaomanik poetab diskussiooni mõtte, et mõnikord ta siiski teeks mõnel tükil ka lageraie, siis saab ta aktivistidelt kohe ahne metsatöösturi sildi külge. Raiuda saab ühte metsa korra elu jooksul, hall-lepikut ehk heal juhul kaks korda, aga see ei maksa ka suurt midagi. Kuid mets on tema elu ja töö, ka tema sissetulek, millest suur osa investeeritakse metsa hooldamisse. Raie on ainuke asi, mis metsaomanikule ka midagi sisse toob, metsa rajamine ja hooldamine viivad raha ainult välja. See tunne peaks olema tuttav ka kunstnikele: paljud on väitnud, et kunstitegemisele tuleb ise peale maksta. Ja kui vahel mõni stipp või preemia saadakse, tabab õnneseent kohe kadedate sõimurahe. Veel hullem, kui midagi maha müüd, saad külge kommertskunstniku sildi.

On veel metsatöölised, kellest ei ole ka sugugi mitte kõik ajudeta saemehed, kes on ainult tihu peal väljas. Metsatöö on raske töö nagu kunstki, seda peab ikka armastama ka, et motivatsioon säiliks. 2014. aasta andmete järgi oli Eestis metsasektoris hõivatud 5,6% töövõimelisest elanikkonnast (aastaraamat „Mets 2014“, lk 186). Kõigi nende huvisid täielikult ignoreerida on väga ebaõiglane, täpselt nagu on ebaõiglane oodata kunstnikelt ja teistelt loometöötajatelt tasuta tööd, mis vastaks kõigi maitsele.

Võib ju öelda, et metsa ei ole vaja üldse raiuda, siis pole ka selle hooldamiskulusid – las ollagi kogu Eesti loodusmetsaga kaetud. Sama hästi võib öelda, et kunsti ega kultuuri ei ole üldse tarvis toetada, küll turg reguleerib või – veel parem – las need boheemlased teevad parem midagi kasulikku. Jah, võiks ka nii. Aga kas see oleks ikka kõige parem lahendus?

Metsamajandajad, ka need, kes armastavad ja mõistavad loodust, ei kirjuta kahe käega ja hetkegi mõtlemata alla igale looduskaitsealgatustele, kuid mitte sellepärast, et nad ei mõista ökosüsteemi toimimist. Küsimus on selles, et riik on aastakümneid soodustanud ebaõiglust metsaomanike suhtes.

Nii nagu kunstnikelt on oodatud siiamaani tasuta tööd, nii pole saanud ka majandamispiirangutega kaitsealuste metsade omanikud õiglast kompensatsiooni – ei suurtöösturid ega väikesed. Kuna meie riigis on muudes valdkondades eraomand püha ja inimesed on omandanud metsa teadmisega, et saavad sealt ka tulu, siis peaks ju olema täiesti mõistetav, et nad saavad pahaseks, kui see lihtsalt „natsionaliseeritakse“. Kunstnikelegi ju ei meeldi, kui raha ebaõiglaselt ümber jaotatakse või üldse ära võetakse.

Arenguvõimalused. Üks võimalus olekski kogu mets riigistada ja teha tervest Eestist kaitseala. Kardan, et meie ühiskond ei ole selleks valmis. Pealegi, kui vaadata, kuidas riik on oma varade ja ettevõtetega seni ringi käinud, siis kahtlen väga, kas see oleks ikka metsale kui ökosüsteemile parim lahendus. Õnneks hakati äsja lõppenud aastal seda ebaõiglust likvideerima (eraldati lisaraha, probleem on nüüd teadvustatud kõige kõrgemal tasemel) ja loodan, et see protsess päädib metsaomanikke rahuldava lahendusega.

Keskkonnaametnikel on aga vaja veel palju teha, et lepitada looduskaitsjad ja metsamajandajad ning sektoris kord majja lüüa. Alustada tuleb sellest, et oma tooli hoidmise ning bürokraatliku häma ajamise asemel esitada metsamajandajate ja looduskaitsjate argumendid teisele poolele arusaadavas keeles.

Kunstiteoste väärtus võib kultuuri arenedes muutuda, aga ka metsas on ajamõõde väga oluline. Kui lihtinimesel on raske mõista, miks teatav purk või värvipritsmetega lõuend maksavad nii palju, siis kunstiinimestel on raske mõista, kuidas on võimalik, et kui metsa raiutakse rohkem, siis kasvab teda ka juurde rohkem. Loodus on keeruline värk nagu kunstki, siin on ainult kaks varianti: kas usaldada spetsialiste või harida ennast ise, et neist protsessidest aru saada. Ja ainult see teine variant õigustab spetsialistide väidete kahtluse alla seadmist.

Mets nagu kunstki on üpris raskesti mõõdetav nähtus. Kui kunstis puuduvad üldse igasugused arvnäitajad, siis metsanduses on need paratamatult ebatäpsed. Selleks et saada teada tegelik raiemaht ja juurdekasv, peaks kõik puud ja palgid ühekaupa ära mõõtma. Julgen arvata, et keskkonnaagentuur kasutab praegu raiemahu ja juurdekasvu statistiliseks mõõtmiseks parimat võimalikku metoodikat. Seejuures oleks, võttes arvesse teaduse ja tehnika arengut, võimalik veel üsna palju ära teha dokumendi­info kogumisel ning kasutamisel.

Ja kui mingid arvnäitajad on lõpuks olemas, siis tuleks neid ka kuidagi mõistlikult kasutada. Praegune raiemaht, mille ümber peamiselt vaidlus käib, on lihtsalt üks arv arengukavas. Mis siis saab, kui see peaks ületatama? Seadused seda ei ütle. See on umbes sama, nagu lause kultuuriarendamise dokumendis „Kultuur 2020“: „Riik toetab näituseasutuste tegevust, et luua üle Eesti võimalused osa saada kujutavast kunstist [—]“, mida, nagu me hiljuti nägime, on tõepoolest võimalik väänata vastavalt poliitilistele või majanduslikele huvidele ka täiesti pahupidisesse vormi. Seega on arenguruumi ka õigusaktide ning nende rakendamise vallas.

Metsapoliitika kujundamisel tuleb loomulikult arvestada vähem metsatöösturite ning rohkem teadlaste ja looduskaitsjatega, aga ka väikemetsaomanikega. Sellest, kui huvigrupid vastastikku sõimlevad ja sildistavad, ei ole aga siinkohal küll suuremat abi. Katsume ikka nii teha, et pinnu kõrval teise silmas ei jääks märkamata palk enda omas, olgu siis kunstnikupalk või puupalk.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming