Pingpong normaalsusega

Mai Sööt

Mehhiko underground-kultuuri iidolit Rocio Boliveri küsitleb Mai Sööt. Rocio Boliver on mehhiko kunstnik, kes elab Méxicos. Ta elas ja töötas Tallinnas Polymeri kultuuritehases kaks nädalat 2012. aasta oktoobris, osales prantslaste korraldatud performance’i-festivalil „Dimange Rouge” Polymeris ja Viru hotellis ning Sandra Jõgeva kureeritud festivalil „Õhtusöök viiele” Luunja kultuurimajas. Boliver kohtus Pelgulinna gümnaasiumi õpilastega ja viis Tallinna kunstigümnaasiumis läbi töötoa. Eestist läks ta Brüsselisse ja Londonisse, enne seda esines Ljubljanas. Rocio Boliver on töötanud 20 aastat Mehhikos ajakirjanikuna ja teised 20 aastat performance’i-kunstnikuna. Tema sageli jõhkrad performance’id sisaldavad sadomasohhistlikke elemente. Mis juhtub, kui jood Mehhikos kraanivett?Paljud inimesed surevad kõhulahtisusse. Mõnel pool on ekstreemne vaesus, ekstreemne! Kas indiaanlased on Mehhikos kõige vaesemad inimesed? Sa ise oled pooleldi indiaanlane.Jah. Mul on sõpru nii ühel kui ka teisel pool. Näiteks käisin vaestega ühes koolis, see oli mulle väga raske, sest olin valgema nahaga ja heledama peaga kui mehhiklased. Ma meeldisin neile, sest olin teistsugune, aga teistpidi nad vihkasid mind. Nad kutsusid mind La Malin­cheks, mehhiklannaks, kes aitas Hispaania kolonisaatorit Hernán Cortési. La Malinche oli hispaanlaste tõlk ja edastas ülisalajast informatsiooni. Mehhiko vaimsus on vastuoluline: indiaanlased on uhked, kuid samas maadligi, sest jäid hispaanlastele all. Mu ema on hispaanlane ja mu isa macho-mehhiklane. Kas tead, mida tähendab macho?    Pole kindel, kas kasutame seda sõna samas tähenduses. Macho on mees, kes kohtleb oma naist väga halvasti, kes tahab, et naine oleks tema kontrolli all. Nagu juhtus ka Polymeris: ma koristasin ja Kilian (Ochs, Polymeris pikemalt peatunud sakslane) ütles, et ta läheb Kristiine keskusse jahile, mina vastasin, et ma siis koristan siin kõik ära. Mehhikos ongi täpselt nii! Mehhikos enamik naisi ei söö samal ajal meestega. Olukord on muutumas, kuid praegu on see veel tavaline. Naised ei lähe laua taha sööma, sest nad ootavad meeste luba. Mõnes linnas küpsetavad veel praegugi naised tortiljasid põrandal. Kui mees tuleb, siis peab naine kohal olema ja uue sooja tortilja talle taldrikuga kätte andma. Paljud mehed joovad palju ja väga sageli peksavad oma naist. Ma ei elanud sellist elu, aga mu sõbranna küsib oma mehelt, kas ta lubab tal välja minna. Naised ei ole veel vabad.

Palju on mehhiko peres lapsi?
Vaeste perede hulgas on tavaline kaheksa-kümme, isegi kaksteist last. Ma ei tea, mõnel naisel on ka 17 last, aga nad ütlevad, et see on okei, sest vanemad lapsed hoolitsevad nooremate eest. Mu isa püüdis mulle, mu vendadele ja õdedele sisse kasvatada, et me ei ole hispaanlased, et me oleme mehhiklased ja räägime hispaania keelt mehhikopäraselt. Diego Riviera õpetas mu emale, kuidas rebozo’t – salli, kus tavaliselt last kanti – teha. Rebozo on mehhikopärane asi: mu ema pidi seda õppima, et täita mehhiko kombeid, olla õige mehhiklanna.

Kas olid koolis üksildane, kuna olid segavereline?  
Õpetajad kohtlesid mind väga hästi, aga mul ei olnud palju sõpru. Üleüldse ei saanud ma enda identiteedist aru: kas olen hispaanlane või mehhiklane, vaene või rikas? Ükskord õpetaja kutsus mu klassi ette ja ütles teistele, et Rocio näitab teile, räpakottidele, mis on puhtus. Ta võttis mul kingad ja sokid jalast. Meil oli majas vesi, aga teistel ei olnud. Mul oli väga paha tunne.
Hiljem pani ema mu hispaania nunnade kooli. Seal püüdsime õega varjata, et meie isa on mehhiklane, aga me ei rääkinud korralikku hispaania keelt, meil oli mehhiko aktsent. Teises koolis olid mul ka rasked ajad, sest enamik tüdrukuid olid puhtaverelised hispaanlased, mina olin nende jaoks halb. Siis jäin väga haigeks, mul tekkis probleem neerudega ja ma veetsin mõned aastad voodis. Olin õnneseen, sest vihkasin kooli. Mõnikord olin haiglas, aga suurema osa ajast kodus, kus kõndisin ainult vannituppa ja tagasi. Teenija käis mind vaatamas ja tõi mulle süüa, teenija on Mehhikos väga tavaline, oma õdesid ja vendi nägin vähe aega, sest nad käisid koolis. Mu ema käis tööl ja isa ateljees maailmas. Nii et veetsin palju, palju, palju tunde üksinda ja lõin omaenda maailma.

Mida tegid, kui olid päevad läbi voodis?
Vaatasin palju televiisorit, maalisin natuke, masturbeerisin palju. Avastasin seksuaalsuse kui väga tähtsa ja jõulise osa maailmast, meeldiva energiaga. Võib-olla sellepärast ei ole ma kunagi häbenenud oma keha ja sugu. Igati normaalne on olla alasti. Hiljem põrkusin kokku teistsuguse tegelikkusega, sest ehitasin ju lapsena endale oma maailma, päris maailma sisenesin teismelisena. Kõik ütlesid, et ära avalikult oma seksuaalsetest vajadustest kõnele, ära võta ennast alasti! Ma ei suutnud haakuda omavanustega. Lugesin markii de Sade’i, Nietzschet ja palju filosoofiat.

Kas haiglaperiood on mõjutanud su kunstnikuteed?
Totaalselt! Haigla arstide ja õdedega oli rahulik ja soe koht. Ja valu ja nõelad olid selle kena maailma osa. Arstid olid minuga väga kenad, puudutasid, silitasid mind, keegi teine seda ei teinud.
 
Millal leidsid oma inimesed?
Kui hakkasin modelliks: nautisin seda, mul tekkisid sõbrad, aga ma ei kohanenud ka siis täielikult. Üks osa minust jäi peitu. Kui üritasin rääkida filosoofiast, siis teised ütlesid, et peaksin elu nautima. Nii et ma ei rääkinud palju oma ideedest või eksistentsiaalsetest küsimustest. Seejärel läksin televisiooni tööle, sain oma programmi. Ma nautisin oma teleajakirjaniku aega: mulle meeldib mängida seksuaalsusega, panna inimesed patiseisu nagu males. 

Kuidas?
Mulle meeldib neid häirida.

Seksuaalselt?
Igat moodi, aga seks on hea tööriist. Enamik inimesi ei tea, mida sel puhul teha või öelda, nad satuvad segadusse.

Kas sellised krutskid tegid su heaks ajakirjanikuks?
Võib-olla, sest mul oli väga edukas TV-programm. Ma tavatsesin teha nalja poliitikute ja  valitsustegelastega.

Milliseid nalju?
Palusin neid tantsima või küsisin raskete teemade kohta naljatleval viisil. Või palusin Mehhiko presidendil öelda, et mu saade on lahe.

Kuidas nad reageerisid?
Nad tundsid ennast väga ebamugavalt, sest ma olin väga range ja tõsine! Kaamera on nagu relv. Poliitikud tahavad jätta head muljet: nad ei saanud mind tõrjuda ja öelda, et nad ei taha neil teemadel rääkida, nad püüdsid olla kenad. Vahel üritasid nad mind vältida, aga ma ikkagi tabasin nad kuskil.
Siis hakkasin kirjutama pornotekste, mis mind ennast naerma ajasid. Televisioonis see ei meeldinud: mulle öeldi, et kui tahan seal töötada, ei tohi selliseid tekste avaldada!

Kas jätkasid kirjutamist teise nime all?
Jah, algul tahtsin hoida oma töö alles ja võtsin pseudonüümi La congelada de uva (külmutatud viinamari), sest nad tahtsid mu saate „külmutada”, viinamarjajääpulki ostsin lapsena koolist koju tulles, et nendega masturbeerida.
Lõpuks sunniti mind siiski lahkuma. Kirjutasin pornotekste edasi ja avastasin performance’i. Performance’i tegemisel tunnen ennast nagu kala vees! Seal olen täiesti vaba, midagi ei ole hea või halb, võin teha, mida tahan. Aga palk, mida televisioonist sain, oli väga hea, ma elasin üksi oma kolmeaastase pojaga.

Mis sai su abikaasast?
Abiellusin inglasega ja mõtlesin, et tema küll ei ole macho, aga macho’sid on isegi Saksamaal! Mu abikaasa oli liiga neurootiline, aga ta toetas mind ja mu kunsti, rääkis sellest positiivselt ka meie pojale Sebastianile. Lahutasime, samal ajal suri mu isa, langesin sügavasse depressiooni. See oli kohutav! See kestis umbes aasta. Kaotasin palju kaalus. Arstid kinnitasid, et mul on aids, võtsid mitmeid proove, enne kui jäid uskuma, et mul seda ei ole. Ma ei saanud jätkata ajakirjanikuna, ei teadnud, kuidas raha teenida. Ma avastasin performance’i-kunsti juba varem, probleem oli, kuidas performance’iga raha teenida.

Räägi oma esimesest performance’ist!
Underground’i väljaandest kutsuti mind performance’it tegema. Algul lugesin oma tekste ette ja nägin teiste kunstnike performance’eid. See oli samamoodi nagu ajakirjandusega: ka siis küsiti minult, kas oskan seda teha. Ütlesin, et oskan küll! Ma ei ole ajakirjandust ülikoolis õppinud, ma ei ole midagi koolis õppinud, olen kõike ise õppinud.
Mõtlesin, et teen midagi ümmarguse laua peal, mis keerleb. Olin seksika kostüümiga – rinnahoidja, püksikute ning sukkade ja kõrgete kontsadega –, ei näidanud oma nägu. Panin suhu pesapalli, vagiinasse ilutulestikuküünla … Muusika oli salvestatud tagurpidi.

Kuidas publik reageeris su esimesele performance’ile?
Arvan, et selliseid performance’eid ei olnud varem palju Mehhikos tehtud. See šokeeris: kui ilutulestik sai läbi, siis masturbeerisin ajalehtedega, kus olid väga koledad pildid surnud inimestest: palju verd ja tükkideks lõigatud inimesed …

Oh sa …! Nii et Mehhikos on selliseid ajalehti!
Jah, palju! Vaatasin neid pilte ja masturbeerisin nendega. Mehhikos oli see tõeline šokk.

Milline on sadomasohhismi suhe kunstiga? Kas need pole mitte n-ö paralleelmaailmad?
Ma ei arva nii. Kui teha sadomasohhismi kunstis, kunstiideega, siis see ei ole enam tavaline sadomasohhismi akt. Abstraktsioonitase on teine, kõik oleneb kontekstist.

Sa oled öelnud, et sulle meeldib Polymeri kultuuritehas. Miks?
Ma ei ole kunagi varem olnud sellises kohas. Reisin palju, aga Polymeris on midagi väga erilist. Keegi ei tõuse siin esile. Kes on siin boss, võib-olla Tanel Saar? Aga mitte kunagi ei ole keegi öelnud, et just tema on boss. Siin ei ole vaja olla viisakas. Selles majas kuuleb palju keeli: fantastiline on kuulda korraga sellist keeltesegadust!
Mõned uksed koridoris on väga ilusad, aga mõni on selline rääbakas, näiteks minu toa uks. See on totaalne taaskasutamine: kõike tehakse sellest materjalist, mida on leida. Siin on lihtne keskenduda: ei pea muretsema, et kedagi segad.
Siin puuduvad reeglid, keegi ei ütle mulle, et ära seda tee! Eestlased on sootuks teistsugused kui mehhiklased: siin on vähem silmakirjalikkust, keegi ei ole millegi ohver, Ladina-Ameerikas on kõik ohvrid.

Kas sulle meeldiks siia elama tulla?
See on kindlasti üks neid kohti, kuhu alati on hea tulla. Arvan, et olen siin ühe sammu võrra elus edasi astunud. Hea meelega  juhendaksin siin veel tegevuskunsti töötuba.
Enne „Dimange Rouge’i” festivali küsisin Sandra Jõgevalt nõu ja kogesin täiesti teistsugust suhtumist kui kusagil mujal. Ta ei öelnud, et „Rocio, palun ära tee seda!”, vaid oli väga põnevil ja tahtis mind aidata. Arvan, et siinse kogemuse põhjal teen kõige radikaalsema performance’i: teen selle Mehhikos või kui olen uuesti tagasi Polymeris.

Ühe oma performance’i käigus tahad endale viga teha, lõigata maha oma sõrme ülemise lüli. Miks?
See on nagu vene rulett, aga sõrme peale. Lähtun kahest filmist: Alfred Hitchcocki „Mees lõunast” („Man From The South”) ja Quentin Tarantino „Neli tuba” („Four Rooms”).
Minu performance’is kogutakse publiku käest välgumihklid, valin ühe neist välja, need on nummerdatud, ja siis kutsun omaniku enda juurde. Räägin saatusest ja võimalustest. Kui välgumihklist tuleb leek, jääb sõrm alles, kui ei, siis kaotan sõrme ülemise lüli. Panen saatuse kolmel korral proovile. Kiirabi ootab väljas.
Mind on alati paelunud ambivalentsed hoiakud: religioonis sisendatakse meile, et oleme vabad valima, samas väidetakse paljudes religioonides, et tegelikult otsustab saatus. Minu performance’i idee on: „Kas mina mängin saatusega või saatus mängib minuga?”.  Võib-olla mina ei mängi ega ka otsusta, see kõik oli  otsustatud juba palju aega tagasi.
Tead, ma sattusin Polymeri lihtsalt eksituse tõttu. Ajasin internetis Sandra Jõgeva sassi Ljubljana „Naiste linna” („City of Woman”) festivali korraldajaga. Sandra kutsus mu Eestisse.

Kas sa ei karda performance’i käigus surma saada? Kas sa ei karda surma?
Alguses kartsin, aga nüüd pelgan üha vähem. Olen väga pragmaatiline, aga vahel tunnen, et kui lähen oma ideesse sügavalt sisse, siis miski kaitseb mind. Olen teinud performance’i-kunsti 20 aastat. Võib-olla ühel päeval juhtub midagi, ma ei tea … Mu keha reageerib väga kiiresti. Usaldan seda.

Või arvad, et oleks ilus surra performance’i käigus?
Tegelikult mul on kaks või kolm ideed suremis-performance’iks, juhuks kui mul on ravimatu haigus või olen juba väga vana.
Tahan korraldada aktsiooni, kus proovin enda peal mitmeid ohtlikke situatsioone, aga peatun viimasel hetkel: hakkan heroiini süstima, aga peatun viimasel momendil … Olen mõelnud läbi tegevuse kõik detailid, kuid iga kord mõtlen viimasel hetkel ümber, aga kõige viimase aktsiooni – poomise viin lõpule. Muidugi võib keegi püüda mind takistada, aga poomist on raske takistada, sest see purustab kaelalülid.

Kas sa ei karda oma ideedest rääkida?
Ei, miks?

Rikud üllatuse ära.
Võib-olla, aga isegi siis, kui räägin, mida ma teen, isegi siis tuleb see tegelikult täiesti teistmoodi välja.

Jah, tõsi, võib-olla on ette teada isegi hullem!
Võib-olla on. Isegi surnuna tahan ma midagi teha. Mul on kokkulepe kahe inimesega, et nad kirjutavad siis midagi mu keha peale, nii et esinen isegi surnuna. Arvan, et performance’i käigus on ilus surra.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming