PlinkBerg

Kaire Nurk

Kosutav on näha liikuvat mõtet Villu Plink ja Janno Bergmanni näitus ?Plink & Berg? Tallinna Linnagaleriis 8. ? 29. XI.

ˇBerg. Värvide raamat. 1999. Performance?i dokumentatsioon.

 

Vabakirjutajal on eelis kirjutada siis, kui näitus tõepoolest inspireerib. Allakirjutanu jaoks tähendab see juhtumit, kui näituses on midagi erandlikku, midagi täpset, midagi leidlikku, midagi üldolulisena tunduvat. EKA IDK osakonna ehk Toomiku magistrandi Villu Plingi tänavusuvine etteaste ?Positsioon? Viinistus rahvusvahelisel performance?i- ja videoüritusel ei leidnud Eesti ajakirjanduses Coheni ja Elu kõrval kübetki tähelepanu, kuid Kunstforumi ülevaates kirjeldab saksa kriitik Jürgen Raap seda ühena esimestest. Selle aktsiooni ?koreograafia? unustamatu ilu (seistes rannapalustraadil kandiku peal veinipokaalidel ja püüdes säilitada tasakaalu) seisnes liigutuste absoluutses täpsuses.  Paratamatuses.

Ülilihtsasse mudelisse mahtus laia kandepinnaga idee (Eesti tänastes oludes lausa sotsiaal-poliitilise kõlapinnaga), poeetilisus ja üldistus (sisuliseks kaasloojaks mere romantiline ja igavikuline foon), loogika ja juhus.

Janno Bergmann on allakirjutanu jaoks aga rohkem legend kui reaalsus, rohkem nimi (Sorgega tehtud intervjuust, kunst.ee 1/2001) kui kohatud inimene. 

Samas on nende mõlema noore, XXI sajandi kunstniku CV tänaseks üsna tihe ja mahukas. Nongratalasena ja diplomeeritud academiagratalasena pole see JB puhul üllatav. VP algus on samuti Pärnus (Sütevaka gümnaasium), CV-le lisab mahtu ja nüansse EKA ehteosakonna ÕhuLosside periood. Käesoleva näituse (sealjuures mitte esimese kaksiknäituse) põhjus on mõlema ?Ameerika-reis? (lisaks faktile võib seda käsitada ka näiteks üldmõistena): nad töötasid  Ilja Kabakovi NY ateljees assistentidena (2000-2001). ?Ameerika-reis? jätab jälje. Ekspositsiooni ?Plink & Berg? valitud töid on ka ilmselt otstarbekas vaadata  seostatult  Kabakovide Tallinnas näidatavaga.

 

Ilu

JB installatsiooni ?38 toosi? (1999) ava(tiku)toos sõnaga ?Kunst? on värvitud hõbedaseks. JB defineerib kunsti ? ilu kaudu. Matemaatika kaudu. (Mäletan oma 8. klassi emotsionaalse matemaatikaõpetaja üht kõlavat hüüatust: ?Matemaatika, see on ju ilus!?.) Caston Bachelard, provintsikooli matemaatikaõpetaja, kellel loogiline ja poeetiline olid samad mõisted, räägib/filosofeerib väsimatult ?loovast kujutlemisest? (l?imagination créatrice); H. Udami vahendusel: ?[Bachelard?i] veetles hetk, kui luuletaja  u n i s-  t a b, väljub oma mõistuspäraste programmlausete raamest ja astub üle piiri tundmatusse ning puutub vahetult kokku reaalsusega? (Looming 9/1974). Sama visionaarne ?lühis? köidab ka JB. Nongratalasena jätkab ta: ?Maailm on ikka veel pime?. Non Gratas on püütud, näib, et järjepidevalt, defineerida ainet/materjali/distsipliini ehk elamisviisi ehk olemisviisi ehk mõtlemisviisi ?Kunst? ? teadvustada seda, milles viibitakse ja millega tegeldakse. Põhiosas tunduvad need definitsioonid ühe idee variatsioonidena ? meenutades näiteks Sorge hõbedast, loosungina vormistatud lõuendiriba, mille algus kõlas: ?Vägivald kunsti vastu on kunst, kunst vägivalla vastu on vägivald? (1998). Tabamatu tegelikkus väljendub  paradoksides.

VP 7 miniobjekti, justkui juhuse seaduspärast tekkinud ? nagu õnnevaluvormid tinas ?, on tegelikult rauda valatud-sepistatud seitse kristlikku  surmapattu (?Luxuria?, ?Invidia?, ?Accidia? jne). Abstraktsusele vaatamata võib mõnes vormis isegi tuvastada midagi konkreetsele pahele iseloomulikku. On need ehtekunstniku kaunid rinnanõelad? Need tekitaksid ju Kristuse stigmade sarnaseid haavu. Ja millest selline teema? Kas VP on loonud/loob ehk ka Vooruste vormid ? mis materjalist? Millise vormikõnega? Lüneburgi raekoja fassaadi Saksamaal ehivad muide figuraalsed, klassikalise vormikõnega Vooruste kujud: moraal positiivse näidise abil.

VP ja Silja Saarepuu kaks koostööd, ?Dieta? (2002. a Rakveres ?Kana Nahal?) ja ?∞? järgmisel aastal Viinistus ringlesid samuti kristlike postulaatide ümber, tehes seda värskelt ja vajaliku ambivalentsiga, sealjuures ka positiivse tõlgenduse võimalusega.

?Rinnanõelte? kõrval näitab VP ka kaelakeesid. Trash- ja leidmaterjalist (osa ka kuuldavasti NYist Kabakovi ateljee lähedalt), Maa massiivseid pinnavorme meenutavais, kuid kaelaehetena normaalmõõdulistes hiilgab VP lähenemise delikaatsusega.

 

Tühjus

Kabakovide ?Tühi muuseum? (Ku suures saalis) ? see on ju Yves Kleini ?Le Vide?! JB ?Värvide raamat? (fotodokumentatsioon, 1999),  ?tühjad?, imaginaarsed raamatud ? avatuna ? annavad sama impulsi. Kujutlusele on jäetud vaba ruum. Imaginatsioon on väärtuslik teejuht nii loetud ruutmeetritel kinnises ruumis kui terve Eestimaa territooriumi katvas tänavalabürindis. Méxicos.

Võime ka paralleelselt mõelda JB imaginaarseist, esimesel ?Ameerika-reisil? teibiga México linnaruumi ja hoonetesse ?käidetud? raamatuist ja Ilja Kabakovi 28 väljaandest, mis reaalselt Ku galerii laudadel lehitseda ja edaspidi EKA raamatukogus süvenemiseks. Mälus on I. Kabakovi ?Ülo Soosteri piltidest? teksti pulseerivus ja aktiivsus ? justkui oleks tegu Soosteri piltide sõnadesse ?ümberloomisega?.

Üsna kõrvaliselt (!) võib ka meenuda Roland Barthes?i ?Autori surm?: autori diktaat vaataja/lugeja üle pole tõesti vajalik. Rõhutavad ju sama põhimõtet humoorikalt ka Kabakovid intervjuus Harry Liivrannale (Eesti Ekspress 11. XI 2004): ?Vaatajal on alati õigus?. Kas loeb ta JB raamatuist välja modernistlik-formalistliku(!), abstraktsionistliku, sümbolist­liku, poliitilise (näiteks on kasutatud kahe riigi, Eesti ja Mehhiko lipu värve), sotsiaal-kunst-iliku (kunstniku sekkumine linnaruumi), grafitiliku, postmodernistliku, kontseptuaalse, meditatiivse, ?kunsti piiride lõhkumise? või mingi muu sõnumi (näiteks üksindusteate), oleneb ?vaataja vaimsest pagasist?.

Kosutav on näha liikuvat mõtet. Liikumisvõimelist mõtet. Arenguvõimelist mõtet. Tunnetavat ja süvenevat mõtet. Avastamis- ja avamisvõimelist mõtet. Isiksus eksisteerib loomingu kaudu, avastades Ameerikat enda ja teiste ümber.