Põhimõttekindel Leila Pärtelpoeg

Krista Kodres

Riigi elutööpreemia Leila Pärtelpojale ei üllata, pigem paneb imestama, et seda pole tulnud varem. Kuigi, tõsi on seegi, et Eesti sisekujunduse grand old lady tööd on aastate jooksul auhinnatud nii kultuurkapitali kui ka erialaliidu preemiatega. Kõik need on olnud asja eest. Mis asja väsimatu Leila Pärtelpoeg ajab, on üldsusele ikka ka teada. Kindlasti tuntakse  teda mõisainterjööride taaselustaja ning vana mööbli suurepärase tundjana. Ometi ei tunnustata elutöö preemiaga lihtsalt oma eriala asjatundjaid, vaid mingis mõttes peavad laureaadid olema oma tegudest suuremad. Seda on kahtlemata ka Leila Pärtelpoeg. Püüan oma laudatio’s seda põhjendada.      FOTO: Piia Ruber

Kirglik Pärtelpoeg ja ajaloo tuuled

Kui 2000. aastal kerkis üles Lahemaa rahvuspargile, s.t riigile kuuluva Palmse mõisa mahamüümise küsimus, ütles Leila Pärtelpoeg: „Mul on tunne, et peaksin endale Viljandi turuplatsil tule otsa panema, et näidata, mida ma Palmse  müügist arvan”. Mõis jäi õnneks alles, muuhulgas on Palmse Pärtelpoja töö nähtavaks tunnistajaks: ta on seda kohaliku baroki pärli on sõna otseses mõttes kaitsnud, ümmardanud ja kujundanud 1970. aastate algusest peale. Oma sünniaasta tõttu (1927) on Leila Pärtelpoeg elanud kaasa äärmiselt vastuoluderohkele XX sajandi teisele poolele ja XXI sajandi algusele. Astunud pärast II maailmasõja lõppu õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti,  lõpetas ta vahepeal riilikku kunstiinstituuti üle toodud arhitekti eriala 1954. aastal. Tükk aega kujundas ta Tallinnas ja mujalgi Eestis poode, restorane ning teisi avalikke ruume, sealjuures näiteks legendaarse sisearhitektuuriga Pegasuse ja Gloria restorani (koos Väino Tamme ja Allan Murdmaaga). Pärtelpoja põlvkonda ei kammitsenud enam Stalini surma järel hukka mõistetud „liialdused” ning puudus klassikalise vormikaanoni taastootmise sund. Pigem  kannustas Hruštšovi välja kuulutatud moderniseerumisutoopia, mida sai arhitektuuri ja sisekujundusega hästi manifesteerida. „Uus stiil” – hele spoon, klaas, tikkjalad, neerulauad, dekoorivaba geomeetriline vorm – kõik see sobis Pärtelpojale suurepäraselt. Kuid paistab, et kuigi tal avanes 1960. aastatel õnnelik võimalus end täiendada modernismi Mekas Soomeski – see oli tollal ikka väga harukordne! –, sai edasise seisukohalt otsustavaks hoopis  1968. ja 69. aasta, kui ta stažeeris mööbliajaloo alal Leningradis.

1970. aastate algusest peale algas Pärtelpoja tee ajalooliste interjööride taastaja ja taaskujundajana. Ta alustas mõisatega. Konteksti avamiseks peab siinkohal hetkeks peatuma eesti muinsuskaitse ajalool. 1965. aastal võeti NSVL-is esimesena tervikkaitse alla Tallinna vanalinn ning alustati teiste ajalooliste linnade riikliku kaitse kavandamisega. Kogu muinsuskaitsealane tegevus polnud aga nii probleemitu, kui see ehk täna näib. Asi selles, et (ka) Eesti arhitektuuri- ja kunstiajalugu olid laetud tollases kontekstis ideoloogiliselt kahtlase baltisaksa komponendiga. Probleemi aitas neutraliseerida NSVLi ühinemine UNE SCOga ning Euroopa kultuurikonventsiooniga (1955), millega võeti kohustus pärandit kaitsta. Siiski pidi Helmi Üprus mõisate inventeerimise alustamist 1977. aastal avalikustades tõdema, et „meie kõneleme  ikkagi kuidagi ebalevalt mõisaarhitektuurist. [….] On mõistetav, et võõrast rahvusest mõisniku ja maa pärisrahva vahelised suhted on kriitilistel ajaloo järkudel kandunud mõisale […] kuid aja kulgedes on mõeldav ainult üks suhtumine. Suhtumine mõisaarhitektuuri kui kultuuripärandisse”. Mõisate „legitimeerimisest” olid huvitatud ka üha jõukamad kolhoosid, kelle esimeestele ei valmistanud mõisahoone kui 700aastase  orjapõlve tunnistajate taaskasutamine enam mingit rahvuslikku süümepiina. Pigem saab nende panustamist mõisate restaureerimisse näha teist laadi „rahvusliku aktina” – kodukohapatriotismina, nende kaasamisena kohalikku ajalukku, „omakstegemisena”.     

 Interjöör kui stiilne tervik

Leila Pärtelpoeg alustas Palmsega, järgnesid Rägavere, Sagadi ja Saku ning Kolga valitsejamaja. See töö polnud kerge paljudel põhjustel. Interjöörikujundajale oli ehk üks raskemaid oma nägemuse seostamine hoonete väliuurimistel ilmsiks tulnuga, s.t ajaloolise interjööri paljukihilisusega: paarisaja-aastaste hoonete siseruume olid omanikud ju ikka aeg-ajalt  ümber kujundanud. Kuidas otsustada, missugune konkreetne kihistus taastada ja mis jätta varju, kui muinsuskaitse seisukohalt on põhimõtteliselt kõik väärtuslik? Kuidas valida mööblit? Leila Pärtelpoeg on neile küsimusetele vastanud objektiti erinevalt. Tehes 1970. aastate keskel koos Udo Umbergiga Tallinna raekoja kujundust, otsustas ta rekonstrueeritud-renoveeritud interjöörid sisustada uusloominguga,  luues nõnda ajaloolisele miljööle selge vormikontrasti. Valmimise aegu algatas autorite lähenemine üsna terava, kahtlemata eesti muinsuskaitse ajalukku jääva diskussiooni. Leila Pärtelpoja mõisakujundustele tagasi vaadates tuleb ilmsiks vastupidine lähenemine: püüdlemine tervikliku lahenduse poole, hoone esitlemine teatud stiililise tervikuna. Seda võib nimetada ka lavastuslikuks kujundamiseks, ajaloo taaslavastamiseks, koguni  võltsimiseks, mille eest Pärtelpoega samuti on kritiseeritud.

Asja teisest küljest vaadates aga peab tunnustama ettevõtmise pedagoogilist aspekti. Aadlikultuuri ja selle materiaalsete märkide kadumine oli alanud ju juba Eesti Vabariigi loomisega ning lõppenud 1939. aastal baltisakslaste lahkumisega. Mis viimastest Hitleri kutsel minejatest maha jäi, hävis sõjas või tassiti laiali, nõukogude ajal olid paljud tühjenenud mõisad antud meelehaigete ja alkohoolikute raviasutuste ning vanadekodude kasutada. Mõisainterjööride taastamist ja taassisustamist ei saanudki seetõttu võtta n-ö puhta restaureerimisena, sest ajaloolisi sisustusesemeid polnud enam kusagilt võtta. Seetõttu oli autentsuse tagaajamine mõisate puhul algusest peale utoopiline. Tuleb aga tunnustada Leila Pärtelpoja võitlust selle utoopia eest. On selge, et ka „lavastajana” hindas ta vägagi kõrgelt vanu asju  ning on teinud pikki vana mööbli otsimise ekspeditsioone. Mulle rääkis ta kunagi Leningradi komisjonipoodide läbikammimisest, hiljem on ta küll väitnud, et kõik leiud on pärit Eestist. Olgu sellega kuidas on – ta leidis üllatavalt palju. Ja kui seda kõike oli konkreetse mõisa jaoks siiski vähe – hooned on ju suured ja ruume palju –, siis organiseeris Leila Pärtelpoeg koopiaesemete valmistamise. Nii sai ta ikkagi oma tahtmise ja sündis stiililiselt terviklik  ruum. Ning selle külastaja sai oma kunstiajaloo õppetunni, reeglina väga heal esteetilisel tasemel näitlikustatud stiiliõpetuse.     

Armastus ajaloo vastu

Leila Pärtelpoja armastus ajaloo vastu on olnud sügav. Mõisatele lisaks on ta kujundanud  mitmeid muuseume: Võrus Kreutzwaldi oma, Tartus linnakodaniku muuseumi, viimati Viru-N igula pastoraadi ehk O. W. Masingu muuseumi. Nagu juba vihjasin, ei piirdu too armastus aga ajaloo taaslavastamisega, vaid sellega on alati kaasnenud tõsine huvi ajalooliste esemete kujunduse, konstruktsiooni, dekoori jms vastu. Pärtelpoeg on mööbliuurija ja -tundjana võrratu ning kindlasti kuulub ta Eesti parimate asjatundjate hulka. Oma teadmisi pole ta  rakendanud üksnes interjööride kujundamisel, vaid on õpetanud aastaid mööbli ajalugu Eesti Kunstiakadeemias, avaldanud mitmeid kirjutisi Eestis leiduva ajaloolise mööbli kohta ning 2005. aastal ilmus raamat „Pööningul”, kus kommenteerib ühe viljaka kollektsionääri Leonhard Martini vene mööblikogu.

Viimase tarvis, muide, võitles Pärtelpoeg välja ka eksponeerimisruumi Olustvere mõisa pööningukorrusel. Omaette eelmise sajandi algupoole  Eesti Vabariigi aega kajastava Leila Pärtelpoja nimelise mööblimuuseumina võib vaadelda ka riigikogu hoonet. Ta on kureerinud seda juba nõukogude ajast saati, kaitstes ajaloolist sisustust, mis oma täies ilus sai eksponeeritud pärast riigikogu renoveerimist 1990. aastate lõpul. Nagu öeldud, on Leila Pärtelpoeg oma tegudest suurem: tema teod on mõjutanud protsesse ja inimesi, on andnud põhjuse  mõelda ajaloo ning ajalooja kaasaja suhte üle. Ta on andnud jätkuelu paljudele kunagi ehitatud ruumidele ja valminud asjadele, ajaloo tunnistajatele ning selle tajumist võimaldavatele materiaalsetele märkidele. Mitmeid Leila Pärtelpoja kujundusi peaks nüüd omakorda hakkama oma ajastu tähistena kaitse alla võtma. Üheks selliseks võiks olla ka üks minu lemmikuid – Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu fuajee. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming