Poleemika – Milline peab olema eesti kunsti põhiekspositsioon?

LOLA LIIVAT

Alfred Kongo. Natüürmort sidruniga. Guašš, tempera, papp, 1964.

Alfred Kongo. Natüürmort sidruniga. Guašš, tempera, papp, 1964.

TKM

Kumu avamisega kümme aastat tagasi sain laengu, millest on siiani aidanud. Muuseumi kümnendal sünnipäeval sain sama tugeva, kuid pigem negatiivse elamuse.

2006. aastal oli ekspositsioon mingil määral ootuspärane, kuna oli teada, mida Nõukogude okupatsiooni ajal oli lattu kogunenud. Peredvižniklike suureformaadiliste maalide laviin tahtis „tuulutamist“. „Raskete  valikute“ kuraator oli lisanud vene kunstnike teoseid, et toetada meie kunstnike toodetud temaatilisi maale. Uue põhiekspositsiooni puhul on kasutatud taas sama skeemi, kuid väljas on ainult väheke püüdlikult maalitud sotsrealismi näiteid.

Seinaorva eraldi tähelepanu püüdmiseks paigutatud Malini „Lenin“ tõmbab rahvast ligi. Kujundusviis viitab Malinile kui kunstnikule, kes tänu suure juhi jäädvustamisele on saanud õiguse kuuluda meie kunstiajalukku. See võis Nõukogude okupatsiooni ajal nii ollagi. Kas on aga siiski õige Malin võõra võimu poliitika ohvriks tuua?

Kahjuks puudub ekspositsioonist Alfred Kongo looming, kuigi maali­korüfee tuli meie kunsti koos Elmar Kitsega ja Endel Kõksiga 1930ndate päris lõpus. Kas tegemist on kurbloolusega, et Tartus tegutsenud kunstniku tehtu ei ületa nii-öelda oma linna piiri? Nõukogude aja kunstipoliitikaga koondati „väärtkunst“ Tallinnasse, suletud linn Tartu pidi leppima nii-öelda teisejärgulise loominguga. Kui EKMi kogus ei ole selle väärika kunstniku töid, siis osutab see vajakajäämisele meie kunstipoliitikas ka praegu. Kas muuseumikülalisi peab ainult „atraktiivselt pingestama“?

New Yorgi moodsa kunsti muuseumis kogesin, et maalidele oli jäetud oma ruum ehk vaatajale võimalus olla üksi teosega. Nonfiguratiivse kunsti ekspositsioon algas Vassili Kandinsky maalidega, Jackson Pollockile oli eraldatud terve ruum. Teosed olid esitatud kujunduslike vingerdusteta.

Kumus segab süvenemist püüe iga hinna eest vaatajat mõjutada. Ei saa ka hästi aru, kas tööd on kõrvutatud koloriidi alusel või on tegemist väärtushinnanguga. Kõrvuti on mediteeriv Tiit Pääsuke, terav ja tõsimeelne Jüri Palm ning dekoratiivne Enn Põldroos. Kas nad on ühendatud perekonnanime algustähe tõttu? Järgmisena on ühendatud Olev Subbi, Peeter Mudist ja Olav Maran. Sõpruskondadesse lahterdamine mõjub veidralt. Olen nende töid paljude aastate jooksul mitmetel väljapanekutel näinud ja need ei ole sugugi nii halvasti mõjunud.

Arvan, et tunnen hästi pärast Teist maailmasõda tehtud eesti kunsti. Näituseruum, kuhu on paigutatud suurem osa selle aja teostest, mõjub Kumus aga pigem laoruumina. Miks on maalid eksponeeritud kolmes reas pead-jalad koos? Viimati kohtasin selliseid väljapanekuid Moskvas dissidentidest kunstnike korteris, kus taheti näidata võimalikult paljusid keelatud töid. Kuid Kumus pole asi mitte ainult eksponeerimise tiheduses, vaid eelkõige kronoloogilise järjepidevuse katkemises, esitamise juhuslikkuses: kunstniku üks maal on ühes, teine teises ruumis, kolmas hoopis nurga taga. Tundub, nagu oleks tegemist vähetähtsa materjaliga. Naljakana mõjub ka Elmar Kitse ja Tiit Pääsukese viiulit mängiva poisiga maali kõrvutamine. Kui see on võistlus, siis kumb neist on parem? Või millise sõnumiga on tegemist?

Pallases hinnati maali. Pallaslikkus kumas tunnustusliku maalilaadina paljude kunstnike loomingus veel palju aastakümneid ka pärast Pallase kooli sulgemist. Selle mõiste tuum ei kao ilmselt kunagi. Kuigi ülekoormatud näituseruum ei ole väärikas lahendus, saab seal siiski tollaseid töid vaadata.

Ekspositsiooni ühe osa lõpetamiseks valitud Jüri Kase abstraktne kompositsioon „Hommikust õhtuni“ on loomingulise vabaduse suurepärane näide. See on võrratu valik. Sellel maalil on sümboli väärtus. Kumu kogudes aga nonfiguratiivset eesti kunsti nimetamisväärselt ei ole. Ei olnud riiklikku tellimust. Nõukogude okupatsiooni ajal oli abstraktne kunst keelu all: seda kas ei kajastatud peaaegu üldse või tehti ametliku tellimuse korras maha ja häbistati. Vabas Eestis on abstraktne kunst uute võimaluste kõrval sulust välja pääsenud ja plusspunktegi saanud. Kumu ekspositsioonis on see esitatud aga hästi tagasihoidlikult. Kunstiajalugu tunneb Vardi ja Vabbe abstraktset loomingut, Elmar Kitse maalides on abstraktne alge avanemisjärgus.

Pikka ajajärku hõlmavat põhi­ekspositsiooni tuleb ka pikalt ette valmistada. Nii suures muuseumis nagu Kumus saab pakkuda eri­sugu­seid kunstiajaloo interpretatsioone, kuid iga näituse eeltöösse peab mahtuma uurimistöö, mis tagab lünkadeta ausa väljapaneku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht