Poliitika ja poeesia eesti graafikas:

Andri Ksenofontov

Tallinna XIV graafikatriennaal ja „Impact 5” Rahvusvahelist graafikakonverentsi „Impact 5” jääb meenutama ühiselt rajatud kivilabürint Viinistus. Gennadi Baranov

Kahe massiivse graafikasündmuse, Tallinna XIV graafikatriennaali „Poliitiline/poeetiline” ja „Impact 5. Lõigutud aeg” ühinemise mühinas tabas kõrv ka trügimisenaginat. Ainus „Impact’i” näitus Kumus oli Justin Diggle’i ja Jennifer Yorke’i koostatud portfoolio „Ajatundlikud materjalid” hariduskeskuse koridoris nagu muuseumi poolt kogemata alla neelatud nööp. Seevastu kesklinnas parvlesid „Impact’i” näitused ümber Anders Härmi kureeritud Tallinna Kunstihoone väljapaneku nagu varblased ümber varese: G-galeriis, galerii 008, galerii 5, galerii 36, galerii Hindricus, galerii Aatrium, Ungari Instituudi galerii, Ukraina kiriku keldrigalerii, Kuldjala torn, Soome Instituut, Niguliste kirik,  Kiek in de Kök, Vene galerii, Hobusepea galerii, Draakoni galerii, arhitektuuri ja disaini galerii, Diele, ajaloomuuseum, rahvusraamatukogu, Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu, kunstiakadeemia, Ku-Ku klubi ja kohvik, City Plaza kohvik, SEB Ühispanga galerii, Jaani seegi muuseum, Kastellaani maja, Deco galerii, Peeter I majamuuseum, NG kunstikonteiner, kultuuritehas Polümeer ja lõpuks Viinistu kunstimuuseum kui eemal tiirlev kajakas.

See meenutab Kadi Kurema ja Kadri-Maria Miti triennaalitöid „Oht I” ja „Oht II”, millest esimesel hoiab väljatäis plastsõdureid sihikul valget plasttuvi, teisel aga piiravad valged plasttuvid neile alla andvat plastsõdurit.

Graafikatriennaal ja „Impact” täiendavad teineteist nagu sukk ja saabas. Ajalõigu teemat võib tõlgendada ka poliitiliselt, nagu seda teevad Ülle Marksi sinimustvalged paberlaevukesed pealkirjaga „Valge laev” Rotermanni soolalaos. Joanna Präätsa ja Sirje Eelmaa video samas saalis „Ypres 25.03.2004” kujutab vihmaseid hauavälju I maailmasõja gaasilahingupaigas. Rääkimata Peeter Alliku näitusest “Hiigelsuur perse ehk Kuhu me kõik omadega välja oleme jõudnud” NG kultuurikonteineris. Vaatajat võib küll nõutuks teha hiigelsuurelt kujutatud löögivalmis lohkutõmbamisliige, ent Peeter Alliku tööd on vihaselt tabavad ja optiliselt klaarid. Tema linoollõiked kumavad isegi pimedas justkui kuuvalguses, nagu avastasin hilisõhtusel avamisel.

Kaks eesti kunstnikku esinesid mõlemal näitusel mõlemat teemat tabavate töödega. Siim-Tanel Annuse „24 tundi” Adamson-Ericu muuseumis kujutab reumaatiku ööpäevagraafikut Eesti lipu taustal, mille sinine tähendab toimekat aega, must vaevasid ja valge und. Tema Kumu töö „Poeetiline” kadreerib Stalini, Hitleri, Molotovi ja Ribbentropi käekirjanäidiseid. Ly Lestberg pildistab „Viru vandes” noormehi sangpommitõstmise võistlusel, vihjates Kristjan Raua samanimelisele söejoonisele. Video „EKA vepsa ekspeditsioonil” on elurõõmus ilustamata slaidiprogramm üliõpilaste külaskäigust hääbuvatesse vepsa küladesse. Mõlemad tööd on väljas Adamson-Ericu muuseumis. Sarnaselt vepsa videole töötleb Lestberg Internetist alla laaditud M. L. Kingi kõne „I have a dream….” (28. VIII 1963 Washingtonis), muutes selle ilmekamate momentide pildijadaks pealkirjaga „Unistus” Kumu saalis.

Jalutades niihästi Kumu kui ka Kunstihoone saalides, süvenes nõusolek pealkirjaga „Poliitiline”. Teema teise poole, “poeetilise” oleks aga tahtnud asendada “proosalisega”. Indrek Hirv ütles, et graafika ei ole üldse poeetiline tehnika, ainult maaliline graafika on poeetiline. „Impact’i” näitustel on rohkem poeesiat, mis annab graafikatriennaalile puuduva poole. Need pooled on omavahel tasakaalus Kumu I korruse saalis, rootslase Anders Kreugeri koostatud Eesti, Läti ja Leedu triennaalitööde ja plakatite tagasivaatelisel näitusel.

Eespool loetletud galeriide nimekiri, kus „Impact’i” näitused eksponeeritud, on nii pikk, et enne kui jõuab selle lõpuni ette lugeda, kuivab suu ära. Ent keegi pidi need näitused välja mõtlema, näitusepindade haldajatega kaupa tegema, tööd kohale viima ja üles riputama. Lisaks toimusid „Impacti” konverentsi istungid ülekattes üksteisega, portfooliote esitustega, näituste avamistega, etteaimamatute ümberkolimistega ja muude üritustega. See kõik oli Vappu Thurlow, Loit Jõekalda ja nende pereliikmete õlul. Loit Jõekalda pidi toimetama valgusest suurema kiirusega, nagu peegelreaalsuse olend Tõnis Vindi kosmoloogias, mida esitas näitus „Kaks reaalsust” G-galeriis.

Loit Jõekaldalt ja tema kaaskuraatorilt Sirje Eelmalt pärineb salapärane sõnum Rotermanni soolalao ülevaatenäituse sissejuhatavas tekstis, mida pidasin alguses Raul Meele miniatuuriks. See tekst ütleb, et näitus on koostatud demokraatlikul põhimõttel ning üles on riputatud kõik tööd, mille kunstnikud kohale tõid. Tean inimesi, kes nagu minagi ei suutnud seda mõista. Nad nägid näituse ainsat mõtet avamisele tulnud kunstnike silmasäras. Mulle õnneks meenus, et näitus on piltide koht ning piltidel on mõte. Ning kunstnik oskab ka ise otsustada, milline töö näitusele sobib.

 

„Impact” kui kohtumispaik

„Impact” ongi selline üritus, kus graafikud tulevad kokku igast maailma nurgast, näitavad teineteisele pilte ning tutvustavad tehnikaid. Näiteks USA kunstnik Michael Barnes esines graafikatriennaalil nelja tööga. „Impacti” portfooliote esitlusel oli võimalik aga tervet tema tööde pakki lapata. Samas võis tutvuda ka teise graafikatriennaali osavõtja komantši John Hitchcocki loominguga, mis põrkab kokku kauboide ja sõdurite, taudide ja kirpudega. Tema kõrval näitas oma laudlinasuurusi sügavtrükitöid Venemaalt Ameerikasse sõitnud Victoria Goro-Rapoport, kõhetu poisipeaga naine, kes jääks oma tõmmiste alla kadunuks, kui tuul need laualt maha puhuks. Tema kompositsioonid esindavad detailirohket graafikat, mis pakub tundidepikkust uurimisrahuldust. Inglanna Corinna Button tuli Tallinna aega veetma ja inimestega kohtuma, mitte näitusega jändama. Tema tõmmised on piisavalt maalilised, et neid poeetiliseks pidada. Teise laua taga seisnud Tatjana Bergelt Saksamaalt esines see-eest kahes kohas: Kuldjala tornis koos Pro-Litograafia ry grupiga Soomest ning Tallinna ülikooli teadusliku raamatukogu fuajees autoriraamatu väljapanekul. Ta trükib käsitsi luuletusi ülisuurtele formaatidele, illustreerib neid ja voldib kokku kui kaarte. Lahtivolditud kaartidele trükib ta krokiikergeid figuure ja vaateid.

Portfoolionäitused on koostatud tavaliselt mingi ühise workshop’i tulemustest, näiteks Gray kunstikoolis Šotimaal (rahvusraamatukogu trepigalerii) või Nagasawa kunstipargis Jaapanis (Deco galerii). City Plaza kohvikus VI korrusel oli Macalesteri kolledži professori Ruthann Godolle’i kureeritud näitus „Ajamasin”, millest võtsid osa ka Jaak Visnap ja Kadri Alesmaa Eesti litograafiakeskusest. Üritused toimusid jutukas, lõbusas ja poosivabas õhkkonnas. Iga rääkija leidis kuulaja, iga klaas leidis joogi.

Paljud „Impact’ile” toodud tööd olid teostatud kõrge meisterlikkuse tasemel. Näiteks Antwerpeni üliõpilase Tom Boiy kultuuritehases Polümeer eksponeeritud „Transformatsiooni” seeria, mis kujutab musta kuubi moondumist funktsionalistlikuks hotelli tüüpi hooneks. Kasutamata kolmemõõtmelist arvutimudelit, pani autor paika arhitektuurse objekti perspektiivi ning kordas samu detaile pildist pilti eksimatult. Monitor mängis ette animatsiooni, mis näitas liikumist samasse hoonesse ja hoonest välja justkui arvutimudelis, ainult et iga kaader oli joonistatud ilma kompuutri abita. Vestlusest Antwerpeni kuningliku kunstiakadeemia õppejõu Ingrid Ledentiga ja Frans Masereeli nimelise graafikakeskuse juhataja Ivan Durtiga kuulsin, et Antwerpenis on veel üks väheseid Euroopa Liidu kõrgkoole, mis ei allu survele üle minna kolmeaastasele bakalaureuse-haridusele. Nad ütlevad, et välja pakutud uue programmi kohaselt tuleks litograafia kahe nädalaga omandada, mis on jabur. Kompromissitult õpetavad nad õpilastele selgeks graafika põhioskused, et neid ei ahistaks ühegi töö tehnilised raskused.

Need kunstnikud, kellega „Impact’il” suhtlesin, ei vastanda uusi kunstimeediume vanadele. Selles mõttes oli poola graafikute näitus Dieles ehk endises Matkamajas ajatu, sest need kujundid võisid kuuluda igasse möödunud aastakümnesse, tehniliselt olid kõik esitatud laitmatul tasemel. Vestlesin poola graafikute ja õppejõududega Paweł Frąckiewiczi ja Miroslaw Pavłowskiga ning inglise kunstikirjutaja Richard Noyce’iga. Miroslaw Pavłowski võrdles Poola kunstnikke kui sõitjaid trammis, kes väljuvad eri peatustes, ent kõik sõidavad koju. Kui aga tegemist on niivõrd erinevate tehniliste ja väljendusvahenditega ühes kunstiruumis, siis kuidas otsustada tööde väärtuse üle? Richard Noyce rääkis, et kord küsis temalt seda üks Poola maalija. Noyce vastas, et pilt peab pakkuma midagi ajudele, silmale ja südamele, alustades laubast. Sellega jäi katoliiklik poolakas kohe nõusse, sest kokku tuli ristimärk. Austatakse võrdselt niihästi kunsti selle erinevates avaldustes kui ka vabadust neid hinnata.

Oktoobri näitustest tõstaksin esile lätlaste Ilmars Blumbergsi ja Evelīna Deičmane omi ühise pealkirjaga „Nägemine”: esimene Niguliste kirikus ja teine galeriis 5 Lühikeses jalas. Blumbergsi videokaamera jälgis kummituslikke vanainimeste alasti kehasid, mis liikusid räämas toas. Tema fotokaamera nägi mullaste kehade ribide alt kumavat valgust. Neile lähenesid põlviliroomajate pronksist jalapöiad. Lõbusam oli Evelīna Deičmane näitus, tema pani välja mustale klaasile ilmutatud tumedad istuvad figuurid, mida tuli vaadata ratastega kapi vaatepilust. Video kujutas samu figuure, taustaks tänavalt tulevad juhuslikud hääled, galerii uksest sisse kostvad tänavahääled ja näitusevalvuri abivalmid selgitused taustahäälte kohta, et ühed tulevad salvestuselt ja teised tänavalt.

 

Bergson ja Borges

„Impact 5” Tallinnas algab Vappu Thurlow kureeritud niminäitusest „Lõigutud aeg” Adamson-Ericu muuseumis. Selle juhatab sisse tihke Henri Bergsoni filosoofiat kokku võttev tekst, mis õpetab, et aeg ei ole üksikute hetkede rida, vaid pidev vool. Hoovis seisab Aili Vahtrapuu „Vaagen vabale vaimule”, millesse on asetatud lapikud lutsukivid. Nende peal paistab keegi, kes on väga kiila Oskar Lutsu moodi. Alla on kirjutatud Bergsoni nimi. Hoopis bergsonikivid, tuleb välja. Muuseumi keldripõrandat katab hollandlanna Annemie Bogaertsi pool linaseemnetest puistatud liivakell „Lõpp on vaikus”, mida saab vaadata nööriga tõkestatud ukseavast. Kipskõrv aknaorvas kuulab olematute sammude vaikust läbi hääletult sahisevate seemnete.

Nagu Vappu Thurlow loeb Bergsoni, nii loeb Tõnis Vint Borgest, müsteeriumide kirjanikku, kelle raamatud inspireerivad sama pöörast mõttelendu nagu Tõnis Vindi pildid. Andku vanameistrid mulle andeks, et nad vahel ka naljakaid mõtteid ja võrdlusi äratavad. Nagu Borgese nokitsevast skolastikast sünnib haarav kirjandus, nii sünnib Tõnis Vindi skolastilisest nokitsemisest täiuslik disain.

Pildid Kaljo Põllu näitusel „Avarilm” Ukraina kiriku keldrigaleriis ja Rotermanni soolalaos on kõige filosoofilisemad pildid, mida tean. Kui Tõnis Vint levitas kunstis ja arhitektuuris tühja ruumi ideed, siis Kaljo Põllu autoritehnika seisneb tühjade aukude torkamises paberilehte, kokku moodustavad need tähekogude moodi kujundeid. Või kulleste paraadi. Abstraktsed tühja täis kujundid kujutavad kujutamatuid ideid nagu „Lõputu maailmade ruum”, „Ürgalgne kaos”, „Kõikjalasuv”, „Igavikulisus”, „Seletamatus”. Materiaalne minimalism avab vaimse vabaduse.

See-eest Rotermanni soolalaos võtavad külastajat vastu rasked konteineritäied Aili Vahtrapuu platonikive, barthesikive, nietzschekive ja teisigi. Saali põrandale piki telge on laiali laotatud Loit Jõekalda „Peegeldus X” justkui tõmmis pressi trumlite vahele jäänud graafikust, kelle soontes ei voola enam veri, vaid trükivärv.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming