Poliitilise tulisuse alttuul ja jahutus

Berliini biennaalil näidatakse ebavõrdsuse igapäevasust, kus kunst võib olla pelgupaik ja vahend, mille abil brutaalseid nähtusi analüüsida.

REBEKA PÕLDSAM

X Berliini biennaal „Me ei vaja järjekordset kangelast“ („We Don’t Need Another Hero“) kunstiakadeemias, KW nüüdiskunsti instituudis, Volksbühne paviljonis, kunsti ja urbanistika keskuses (ZK/U) kuni 9. IX. Kuraator Gabi Ngcobo, tiim Nomaduma Rosa Masilela, Serubiri Moses, Thiago de Paula Souza ja Yvette Mutumba.

Biennaali pealkiri paneb Tina Turneri tuntud laulu sõnadega popmuusika hitid näituse teoste taustana pähe keerlema. Biennaalikataloogis rõhutatakse Jamaica fluiidse soo ja seksuaalsusega Grace Jonesi üleilmset kultust ja New Yorgi Harlemi lesbiaktivisti Audre Lorde’i mõju Berliini afro-sakslannade kogukonnale. Näituselt saadud meeleolu tuleb kaasa väikese kunstiraamatuga „Veidrad veetlejad“ („Strange Attractors“). Selles on pilte Rosa Luxemburgi herbaariumist, ulmeklassik Octavia Butleri märkmeid, naerukihinat nende üle, kes romantiseerivad radikaalsust ja ootavad, et mittevalgete kunst on suurejooneline kättemaks ja vigade kättenäitamine valgenahaliste hegemooniale. Kuraatorid on otsustanud tähelepanu pöörata väikestele narratiividele, mis jäävad maailmakuulsate mustanahaliste ja marginaliseeritud tegijate vahele.

Et kunstiajakirja Frieze üks peakontoritest on Berliinis, siis avaldati seal juba näituse avapäevadel skeptilisi ülevaateid, kus oldi rahul, et tegemist on mustanahaliste kuraatorite biennaaliga, aga küsiti, miks rassiküsimuste kõrval ei käsitleta küllaldase selgusega klassi­küsimusi. Frieze’i väga professionaalset taset arvesse võttes leidsin, et Pablo La­riosi ja Harry Thorne’i kriitika oli täiesti solvav: nad ei pannud üldse tähele, et näitusel on võetud erilisse fookusesse rass ja naiste homoseksuaalsus ning seega pole klassiküsimused jäetud tähelepanuta, vaid on elegantselt kokku põimitud. Paljus võis nende kriitikutega muidugi nõustuda.

Dineo Sheshee Bopape Lõuna-Aafrika naiste vastast vägivalda ja neile omistatud hüperseksuaalsust käsitlev installatsioon (2016–18) on väljas KW kaasaegse kunsti instituudis.

Pressifoto / Timo Ohler

Näituse üks hitt on Tony Cokesi installatsioon, mis koosneb üheteistkümnest ekraanist, kus kineskoop­televiisorites mängivad tekstid värvilisel taustal. Näiteks on 1994. aasta Rwanda genotsiidi uudislõigu pilt eemaldatud, aga tekst jookseb ekraanil ning kõrvaklappidest saab kuulata Nirvana 1993. aasta laulu „Vägista mind“ („Rape me“). Teosega tuuakse nähtavale kontrast, kuidas samal ajal kui Kurt Cobain tegi enesetapu ja pool maailma nuttis teda taga, tapeti Rwandas 800 000 inimest. Avalikult leinas neid vähem inimesi kui kultuslauljat. Teisel ekraanil kõneleb nn onu Heino, kuidas talle naised hirmsasti meeldivad, sest nad on nii ilusad, aga millegipärast tema naistele ei meeldi, kui ta neile muudkui helistab ja oma seltsi pakub. Cokesi installatsiooni keskses teoses saab kuulata loengut mustanahaliste tehnomuusikast ja selle saatel mõnusalt tantsida. Tema kombinatsioonid tekitavad uudishimu ja avastamisrõõmu, sest kuigi USA politsei rassisimist ja BlackLivesMatter liikumisest on tihti juttu, siis selles installatsioonis kehastub vaataja kasvõi korraks maailma, kus verised sündmused on ka nende igapäeva osa.

Kui biennaalid kipuvad järjest mahukamaks ja väsitavamaks venima, siis tänavune Berliini biennaal on suurnäitusena meeldivalt inimmõõduline. Näitused paiknevad kolmes suures näitusemajas. Nagu Kaarin Kivirähk juba oma 5. VII Postimehe ülevaates on maininud, tekitasid näitusel esitatud teosed koduse tunde. Berliini näituse märksõnad on samalaadsed meie graafikatriennaali Margit Säde kuraatoriprojekti „Pilvepurustaja“ omadega: kesksel kohal on sünniga saadud keha ja päritolu mõjutatud subjektsus. Kui Dineo Seshee Bopape ruumiinstallatsiooniga avatakse väga mitmest aspektist Lõuna-Aafrika vabariigi hulgaline naistevastane vägivald ja analüüsitakse mustanahalistele naistele omistatud hüperseksuaalsust, siis kõrval väikses keldriruumis on Fabiana Faleiros avanud Masturbari, kus onaneerimine on huumoriga pooleks esitatud nii maitsekas vormis, et selle ümber kujunenud nn pärismaailma tabu lihtsalt ununeb. Järgmisel korrusel räägivad afro-saksa naised oma tööst, päritolust, seksuaalsusest ja perekonnast, kutsudes vaataja uuesti enda päritolu ja perekonna üle mõtlema. Kõrvalruumi interaktiivses installatsioonis saab vaataja aga oma elust rääkida, kui ta ainult julgeb.

Sellel biennaalil otsitakse lootust kurbuse kujutamise kaudu lugusid jutustades, visuaalselt kujutades või abstraktsetes installatsioonides metafooridena esitades. Kui Ameerika mustanahaliste kunstnike traditsioonis ollakse keskendunud päevapoliitikale ja ebavõrdsuse paljastamisele valjuhäälselt skandeerides, siis Berliini biennaalil näidatakse ebavõrdsuse igapäevasust, kus kunst võib olla pelgupaik ja vahend, mille toel brutaalseid nähtusi analüüsida.

Kui IX Berliini biennaalist jäi kajama info ülekülluses vaakuv ja väeti indiviid, siis X biennaali sõnum on vastupidine: raskused toovad inimesed üle takistuste kokku ja ambivalentsusest läbi rappudes jõutakse uut olukorda aktsepteerivate reegliteni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht