Poliitkorrektsus tekitab enesetsensuuri

Kuuba uuenduste teel – on see progress või regress ja kas elu on võimalik ilma kapitalismi sissetungita?

AL PALDROK

David d Omni 2004. aastal Santiago de Cubas etendatud performance „Kust pärineb tõeline info?“ oli inspireeritud Fidel Castro kõnest.

Conzalo Vidal

Kuuba elab Castro-järgses kaoses. Kas tegemist on ajutise peataolekuga ja Kuuba kommunism näitab uuenenuna maailmale uut ühiskonnamudelit või on see ühe viimase punakantsi luigelaul, jääb lähiviisaastaku otsustada.

Kuubal oleks poliitiliselt korrektne tunnistada ennast arengumaaks, laskuda varakapitalismi agooniasse ja sealt siis heaoluühiskonna tarbimismaania toiduahela lõpust üles töötada, paari­kümne aasta pärast saada Maailma­pangalt kiita kuulekuse ja McDonald’sitele ja Walmartidele avatud ühiskonna eest.

Kuubalastel on siiski oluline erinevus: nemad ei olnud okupeeritud, Che Guevara ja Castro ja Camillo on olnud nende juhid, vabastajad ja kangelased kuni tänapäevani. Isegi noortel ei ole Castrole muud ette heita kui interneti piiramist. Internet ongi seal vabaduse mõiste: kui sul on internet, oled vaba. Kui mujal maailmas pakutakse turistidele noori tüdrukuid, poisse ja narkootikume, siis Havannas sosistavad sealsed gangsta’d pimedatel tänavatel sulle „wifi?“.

Kooliõpetaja, kes teenib kolme päevaga oma ametijärgse kuupalga bussipeatuses turistidele suveniire müües, vastab küsimusele „Mis sa arvad Castrost?“, et ta on hea mees, kuid vihane ja ei aidanud enam oma rahvast, et ta annab ainult natu-natukene internetti: „Miks küll ometi?“.

Ei olegi kindel, kas praegune Kuuba on mineviku- või tulevikuühiskonna mudel: kõik kodud on tänavale valla, uksed pärani lahti, elamine sootsiumile näha, astutakse tänavalt üksteise juurde sisse, kõik on tuttavad, ja kui veel ei ole, siis kohe saadakse. Mitu põlvkonda ja kõikvõimaliku nahavärviga inimesed elavad rõõmsalt koos. Seal ei esine rassismi ega pöörata tähelepanu vanusele – need on klassiühiskonna nähtused, Kuuba on neist vaba. Kommunism õitseb vähemalt inimsuhetes seal kuuma päikese all.

Olen reisinud läbi kogu maailma, aga nii huvitav pole olnud ühegi linna tänavatel. Havannaga saab võrrelda vaid Burning Mani Black Rock City kunstlikku tehiskeskkonda. Kas Kuuba suudab selle kapitalismi paratamatus pealetungis säilitada või ostavad suurkorporatsioonid saare üles?

Eestlasele, kes on omal nahal läbi elanud totalitarismi kokkuvarisemise, tundub troopikasaarel toimuv tuttav – ajamasin on viinud tagasi 1986. aastasse. Poelettidel valitseb tühjus, tekkima on hakanud esimesed kooperatiivid, riigiteenistujate keskmine palk on 25 dollarit kuus, plastkotte müüakse tükikaupa ja tänavatele ilmub järjest rohkem turiste.

Eesti on vahepeal suutnud end rebida heaoluühiskondade väärikasse rivvi ja nüüd saab seda kogeda tolleaegse Eesti-sõbraliku soomlase vaatenurgast. See objekti ja subjekti suhe on väga õpetlik: kuidas tundsid siis end meie ülelahesõbrad ja kuidas käituda, kui turismilõksus ollakse vaid potentsiaalne rahakott. Me saame aidata, oleme lausa kohustatud seda tegema, Kuuba ühiskonda, loovintelligentsi ja inimesi – luua neile väliskontakte, kutsuda neid oma üritustele esinema Eestis, Euroopas, Ameerikas. Võin kinnitada, et tegemist on väga huvitavate intellektuaalsete inimestega.

Alamar, uue elu sümbol

Tegevuskunstirühmitus Omni-Zona Franca tekkis samal ajal kui Eestis Non Grata – 1997. aastal ja nii nagu Non Grata, lahkusid ka nemad pealinnast ja seadsid end sisse Pärnu-sarnases kultuurilises tühjuses – Alamaris.

Alamar on 1970–1980ndatel ehitatud meie Lasna-, Musta- või Õismäe taoline uue ühiskonna uue inimese elupaik, Project Haus de la Revolución, mille rajamisele andis õnnistuse saart külastanud Leonid Brežnev.

Juba kakskümmend aastat Omni Zona Franca liider, installaator, luuletaja ja performaator Amaury Pacheco Omnipoeta kirjeldab seda elurajooni: „Alamari asusid 1970ndatel ja 1980ndatel elama inimesed kõikjalt Kuubast, aga ka paljudest Ladina-Ameerika maadest: poliitilised pagulased ja välismaised tehnikud sotsmaadest, kokku ligi sada tuhat elanikku. Seetõttu oli linn Kuuba kõige mitmekesisem ja juuretum keskkond. Ükski Alamari elanik ei olnud seal sündinud, aga infrastruktuuri puudustest hoolimata või just seepärast tekkis seal vaimsuse ja loovuse õilmitsemist soodustav keskkond. Kuna selles linnas pole midagi ajaloolist – ei kalmistut, ei tööstust, ei kirikuid –, sai siia luua täiesti uue Kuuba. Võib-olla just seepärast õitsesid siin rütmid ja igasugused kunstivormid. Kõik tuli ise välja mõelda või taasluua, kõik oli värske ja noor. Vohasid sotsiaalsete tegevuskunstnike grupid (La Cuadra, El Quijote, Art-Nativa) ja ökoloogiline kunst, grafiti, rokk, hiphop. Siia lõid oma baasi Habana Abierta projekt ja Criteriose rühm. Siin korraldati sündmusi, mis olid seotud Maria Elena Cruz Varela ja Harta Kümnega. Poeedid, nagu Angel Escobar ja Mario Benedetti, elasid ja kirjutasid siin oma töid, terve põlvkond noori luuletajaid oli neist mõjutatud.

Omni Zona Franca kunstnikud võime me kõik olla, praegu tuleks neist nimetada Juan Carlos Florest, Amauryd, Griseli, Leonardot, Luis Eligiot, John Curri, Rened, David, Fitot, Yoyit, Yohamnat, Liviot või Aileri. Projekti pealkiri võiks olla „Omni generation“, „Grupo Uno“, kui valida mutatsioon, mantra ja vabaduse segu.

Omni-Zona Franca’s ei saa olla ekstsentriline, see on ühiselt kuulutatud sõimusõnaks, püüeldakse selle poole, et olla väljakutsuja: „Meie eesmärk on ehitada keskkondi, kus kõik kasvab ja areneb, et kuubalased saaksid seal avardada oma vaimsust. Kõik põhineb puhtal intuitsioonil, meil ei ole eelarvamusi, struktuuri ega kristalliseerunud ideid. Performance on pidev loominguline tegevus, mille kaudu saame ühendada kõik loomingulised võimalused – kehaorganid, verbaalsuse, luule, kirjanduse, butafooria, tantsu, teatri, muusika ja laulmine –, viia need kõikjale. See on avalik sissetung.“

Kontroll ja tsensuur

Rühmituse üks asutajaid, maali- ja tegevuskunstnik David d Omni räägib tegevuse algusest: „1997. aastal oli Alamar prügi täis, kõikjal lendasid kärbsed ja jooksid rotid. Omni Franca tahtis juhtida sellele probleemile tähelepanu, me peitusime prahihunnikutesse. Imestunud rahvamassid kogunesid meie ümber, kui märkasid prahi vahelt väljaulatuvaid käsi ja jalgu. Politsei saabus kiiresti, ka kultuuriameti esindajad ja pärast veetsime politseijaoskonnas kuus tundi.“

Algul ei saanud sealne politsei avalikest aktsioonidest üldse aru, veel vähem rühmituse eesmärkidest juhtida tähelepanu sotsiaalsetele valupunktidele ja avardada ühiskondlikku diskussiooni. Kunstnike, aga ka laiemalt noorte inimeste ja valitsusasutuste dialoog oli ja on olematu, ühiskonda puudutavaid teemasid arutatakse piiri taga, aga mitte riigi sees. Kuuba probleem on, et ta on pidevas sõjaolukorras, sest valitsus näeb igasugust algatust poliitilise provokatsioonina, vastuhakuna.

„Näiteks lõime Kuuba Räpi Agentuuri (Agencia Cubana de Rap), räpp on küll sisse toodud, aga ühendatult Kuuba parimate muusikatraditsioonidega on see suurepärane vahend, et sobituda revolutsiooniidee ning kodanikuühiskonna ja ühiskonnakriitiliste diskursustega. Räpiagentuuri loomisega üritasime luua kontakti valitsusasutustega ja õpetada neid taluma alternatiive,“ kõneles David d Omni. Aga tõdes nukralt: „See ei ole meil õnnestunud, siiamaani näeb politsei meie tegevuses vaid kuritegevust. Meid ahistatakse pidevalt, meid ei ole küll kunagi pikaks ajaks vangi pandud, aga 2008. aastal võeti meilt ära ruumid ja meie rühmitus sai tegutsemiskeelu. Paljud liikmed on emigreerunud Miamisse. Poliitkorrektsuse kõige suurem probleem on aga enesetsensuuri tekkimine. Seda tuleb vältida, aga see ei ole kerge ülesanne. Oleme suutnud luua vaimse ruumi, saame olla meie ise, kus ei pea tundma süükompleksi. Valitsusasutuste tsensuur on tekitanud olukorra, et ühiskonnas puudub diskussioonivõimalus, et asjadest ei saa rääkida ausalt ja avalikul, et intellektuaalide sõna ei jõua kuhugi.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming