Poolakad eesti kunsti omaruumis

RIIN KÜBARSEPP

Pawel Kwasniewski performance ?Oh, tule välja, päike on punane ja märg?. Gert Hatsukov 29. V toimus Vaala galeriis poola tegevuskunsti pärastlõuna pealkirjaga ?Transmission?. Tegemist oli poola performaatorite nn. mainstream?i (Dariusz Fodczuk, 1966; Wladislaw Kazmierczak, 1951; Ewa Rybska, 1958; Pawel Kwasniewski, 1963) elava esitlusega endise paberivabriku arhitektuurikompleksi sürreaalses atmosfääris. Projekt juhatas sisse rahvusvahelise videokunstifestivali ?Inport?, mis toimub käesoleva aasta novembris Tallinnas.

Tähenduslikuna mõjus galeriis väljas olnud Jüri Ojaveri ruumiinstallatsioon ??töökas ning leidlik?. Seetõttu mõjus poolakate aktsioon invasioonina Eesti kunstimaailma ?omaruumi?. Poolakad torkasid silma kontseptuaalsete ideede äärmise läbimõeldavusega. Wladislaw Kazmierczak ja Ewa Rybska on Balti Kaasaegse Kunsti galerii kuraatorid ning tuntumaid ja tunnustatumaid osalejaid Euroopa tegevuskunstnike festivalidel. 1997. aastast peale esineb Kazmierczak koos Rybskaga ning on samas ka rahvusvahelise performance?ifestivali ?Castle of Imagination? kuraator ja korraldaja. Pawel Kwasniewski töötab TV -produtsendi ja ajakirjanikuna Varssavis ning on astunud üles tegevuskunsti festivalidel Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Aasias kui ka Austraalias. Kwasniewski oli oma etenduses tekstipõhine, vabas vormis ette kantud jutustust illustreerisid teatraalse elemendina mitmed atribuudid, alates süstlanõeltest ning lõpetades verd imiteeriva tomatimahlaga. Dariusz Fodczuki performance?i võib kokku võtta tema enda sõnadega mõne aasta tagant: ?What I do is not what I?m thinking of. I don?t think of what I?m doing?. Wladislaw Kazmierczaki neodadaistlikes poliitilistes etendustes on valdav (sõna)vabaduse ja tsensuuri määr tänastes postsotsialistlikes riikides. Kui musta ülikonna, valge pluusi ning ratastel reisikohvriga varakapitalistliku tarbijaühiskonna kaubanduskeskustes, suukorv peas, ringi patseerida, siis millisel hulgal võime ?rääkida? vabadusest? Kas on võimalik elu eesmärgitusega leppides soostuda eesmärgitult töötama ja looma ning milline on tee, mis niisugusele vabadusele viib?

Temaatiliselt tekkis poolakate aktsiooni ja Ojaveri installatsiooni vahel kokkupuutepunkt just absurdi tasemel ning seda nii verbaalselt kui visuaalselt. Absurdiinimesel ei tule maailma enam seletada ja lahendada, vaid ainult kogeda ja kirjeldada. Kõik algab läbinägelikust ükskõiksusest. Kirjeldada ? see on absurdimõtte ülim ambitsioon. Kunstnikud ei toonud absurdi vaataja silme ette mitte selleks, et neid eksiteele viia, vaid et osutada umbrajale. Absurdimaailmas tähistab looming punkti, kus vallanduvad absurdikired ja kus arutlus peatub. Kui üht mõtet tahetakse liig sõna-sõnalt mõista, moondub see tingimata.

Nii Poola performaatorid kui Ojaver kirjeldasid olukorra ruumispetsiifilisust pigem tegevuse kui arutluste kaudu. See omakorda reedab mõtteviisi, mis on neile ühine: veendumus igasuguse seletusprintsiibi mõttetuses ja usk tajutava näivuse õpetlikku sõnumisse. Nad näevad kunstiteoses nii lõppu kui algust. Selleks, et absurdihoiak püsima jääks, peab autor olema teadlik oma kasutusest.

Selge on see, et seda kõike, mida Vaalas näha oli, on juba tehtud ja paljuski kuskil kunagi nähtud. Oluline on aga ehk hoopis see, et kaasaegne poola tegevuskunst Tallinna miljööväärtusliku linnaruumi hallide, kuid inspireerivate rusude vahele jõudis. Piiririiki jõutakse harva ja veel vähem äärelinna, ometi pakuvad mõlemad lisaväärtusena ka erudeeritust ja kultuurset tsivilisatsiooni. Mõne þanri viljakus ja suurus on mõõdetavad sageli rämpsu hulgaga, mida selles leidub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming