Porte-fenêtre jutustuse sisestruktuuridesse

Hanno Soans

Laura Pählapuu näitus „243 tõetruudes toonides postkaarti” Temnikova ja Kasela galeriis kuni 18. III. Charles Baudelaire on pühendanud ühe ambitsioonikama oma arvukatest kunstikriitilistest üllitistest, ka eestikeelses kogumikus avaldatud „Modernse elu maalija” ühele nii toona kui tänapäeval suhteliselt vähe tuntud kunstnikule härra G-le. Vaatamata sellele, et äärmuslik tagasihoidlikkus sundis teda paluma jätta ta selles kirjatükis suisa anonüümseks, teatakse Constantin Guys’ina identifitseeritud kunstnikku tänapäeval erialaringkondades kui üht värvikaimat teise Prantsuse keisririigi kommete ja elu kujutajat. Aga mis mind seejuures praeguses kontekstis paelub, on eelkõige Baudelaire’i essee moraal: see, et ta otsib ajastu iseloomulikemaid kujutisi ja kujundeid just väikevormidest, vaiksetest, leidlikest, fragmentaarsetest, ent tähelepanelikest narratsioonidest akvarellis ja pliiatsijoonistuses. Valides teadlikult hapra narratsioonistruktuuri ja väljendusliku väikevormi, mida ta ise nimetab videopostkaardiks, on end varem enamasti animatsioonis ja pliiatsijoonistustes väljendanud Laura Pählapuu oma seekordse Georges Perecilt laenatud pealkirjaga isikunäitusega „243 tõetruudes toonides postkaarti” jõudnud formaadini, mis mitte üksnes ei räägi meile fragmentidena avanevaid lugusid, vaid nagu hea videokunst enamasti, osutab paralleelselt ka lugude käivitamise mehaanikale. Viiel tõepoolest mitte palju postkaardist suuremal lameekraanil, millest ometi piisab Temnikova ja Kasela galerii napi ruumiprogrammi hõivamiseks, näeme hausmanniliku, XIX sajandi teise poole Pariisi XVIII linnajao korterelamute aknaid filmituna vastasmaja katusekambrist. Vuajeristina näeme me aeg-ajalt akendest vilksatavaid ning rõdudele ilmuvaid tegelaskujusid – meie fragmenteeritud filmi kangelasi. Ja kuuleme pealt dialoogikatkeid, mis juhatavad meid viitamisi surma, suhete, seksuaalsuse ja inimsaatuste temaatikasse raamituna Pariisi argipäevaga.

Pilt nr 1. Pisike rõdu, terav päevavalgus. Küllap hommik enne tööpäeva. Ruudulises särgis mees mobiiltelefoniga. Aeglaselt, end justkui rõhutatult ilukirjanduslikult väljendades räägib ta oma suhetest naistega ja muuhulgas ka sellest, et kahe inimese suhe on alati nagu uks, mida mõlemad peavad lahti hoidma, selleks et suhe toimiks. Ühtaegu sissejuhatus ja metafoor kunstniku ühepoolse suhte kohta oma kujutatutega.

Pilt nr 2. Näeme vilksamisi üksikut poolpaljast meest oma katusekambris. Kostab naishääl – abikaasa? armuke? terapeut? – rääkimas hetkest hommikul, mil äratuskell heliseb ja heliseb, kuid sul on tunne, et sa lihtsalt ei suudagi enam üles tõusta. Nii fundamentaalne tunne, et muu maailm justkui oleks välistatud: „Sa ei omanda kraadi, sa ei saa kunagi lõputunnistust, sa …” Nagu elu jääkski sel hetkel pooleli. Hetk hiljem kaader rinnahoidjaga naisest askeldamas laua ääres. Vaikus, kriisi tunnistamine, paus enne pingetõusu. Halvaendelisuse presumptsioon. Paratamatult tundub, et see on just teiste elu, mis on sedavõrd sinu omast olulisem.

Pilt nr 3. Rõdu. Terav päikesepaiste. Raadiost kostub muretut prantsuse estraadi. Nähtavale astub argiselt askeldav mees, ühe kõrva ääres mobiiltelefon, valjuhäälselt sõbrale seletamas laipadest vabanemise mehaanikat. Aga mis siis, kui mõrvatu on mees, naine, laps, vanainimene või sootuks kääbus? „Vanurite puhul korruta keharaskus viiega, kondid on väga poorsed …” Kaader vahetub, muutudes kohati uduseks. Pildis seesama porte-fenêtre, aga juba suletud. Ilmselgelt õhtupoolikul üles võetud visuaalses pausis kruvib pinget nurgeline modernistlik muusika. Erik Satie? Katke, mis kõneleb tõelise horror’i argisusest ja banaalsusest.

Pilt nr 4. Päev. Väikesel prantsuse rõdul on laua taga istumas kaks meest. Rõdule ilmub valge pluusiga naine palub ühel mehel oma emale helistada ja kaob taas kardinate vahele. „Ma magan temaga vahest, et ta arvaks, et ma ikka teda armastan” kõlab vaid meeste kõrvadele mõeldud repliik. Paratamatult kisub mõte sellele, et vestluse „pealtkuulamisega” on kunstnik meiega jaganud oma eetiliselt mõnevõrra kahtlast positsiooni. Kunst kui kuritöökaaslus, nagu on sellest kirjutanud Mika Hannula.

Pilt nr 5. Kostub vaikne dialoog: „Tahad oma uut raamatut vaadata? Tuled istud emme sülle?”. Õhtuvalguses paistab järjekordne porte-fenêtre. Suletud. Kusagil seal sees, elutoa diivanil on ema näitamas lapsele pildiraamatut „Inimese keha”. „Aga mis see on? – See on nina. – Aga mis see on? See on selg.” Katkestus pildis. On öö ja aknast paistab vaid üksik vanamemm. Ring on sulgunud. Kujutlus viib meid paratamatult ülejäänud 238 videopostkaardi juurde, mille Pariisi elust pajatavad sõnumid jäävad avamata.

Mis siis ühendab neid juhuslikena tunduvaid postkaarte? Kahtlemata Pariis nii argielubanaalsuses kui ka sellele teise, virtuaalse kihina lisatud irdsetes dialoogides prantsuse filmidest, millega kleebitakse dokumenteeritud argiigavusele filminarratiivide kõikelubav fantaasiaglitter. Kahtlemata saatja aadress – kunstnikult. Ja vastuvõtja oma – galeriiruum Tallinna südalinnas. Aga kes üldse saadaks veel tänapäeval piltpostkaarte Pariisist? Võib-olla ehk maale, vanaemale, kes juba kolhoosikorra kõrvalt unistas kirjanduslike viidete toel salamisi ja lootusetult Hemingway-aegsest Prantsusmaast. Aga mujale mitte. Tänapäeval saadetakse Pariisist pigem multimeediasõnumeid, videofragmente kohustuslikult helgetest hetkedest suurte vaatamisväärsuste foonil, mida tuleks kojujäänutega justkui tingimata jagada. Lohutult reipaid ja gigabaitide kaupa väsimatult ühesuguseid. Fragmente, millel pole midagi ühist Pählamäe ja Pereci tegelikult eksisteeriva pisikeste argielusündmuste Pariisiga selle vargsi erotiseeritud igavuses, midagi peale formaadi. Kuigi, saanud oma sisu alles postproduktsioonis – selle eesmärk on lisada fiktsionaalseid kvaliteete pooljuhuslikule, ent siiski dokumentaalsele materjalile –, on Pählapuu valitud formaat ehk otsesemalt tänapäeva „piltpostkaart”, kui see esmapilgul tundub. Selle lähtepunkt on suurte hetkede vahele jäävas produktiivses igavuses, mis võib üksikuna suurlinnas, vabana suuremast osast argistest kohustustest, mis meie tähelepanu kodus vangis hoiavad, suisa üle pea kasvada. Ja see on hetk, kui kunstnik, õigupoolest küllaltki ebaperec’likult, ei sukeldu ruumifenomenoloogina seinapragudesse, vaid lisab tegelikkusele teise kulturoloogilise kihistuse. Talle ei piisa lõplikult Pereci „infraordinaarsest” vaatlusviisist, ta tahab selle vaatlusviisi tulemusi nakatada teise tasandi narratiivide seiklusliku potentsiaaliga, justkui samas osutades, et iga argiseimagi pildi tagant võib lahti rulluda potentsiaalne võtmedialoog. Mul nagu ehk enamikul galerii külastajatest puuduvad sügavad eriteadmised prantsuse filmi alal, mis võimaldaksid mul mõningaid siinseid dialoogikatkeid atribueerida, ent ma pakun, et see on Pählapuu tööd vaadates pigem isegi eelis. Me teame, et iga fragment võib ulatada käe mõnele olulisele teosele, kust tekstikatke pärit, aga me pole siin mitte selleks, et lahendada konkreetset kulturoloogilist tekstülesannet, vaid et osa saada kunstniku kehtestatud tundeväärtusest. Rõhutatult tähendusetu ja rõhutatud tähenduslik omavahelises ristpistes on see, mis siin käivitab narratsiooni mehaanika. Jutustuse sisestruktuurides käsitleb Pählapuu juhuslikkuse taltsutamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming