Positiivse hoiakuga paha tüdruk Sarah Maple

Reet Varblane

Sarah Maple’i näitus Tallinna Linnagaleriis kuni 24. II, kuraatorid Anne Maisvee ja Rebeka Põldsam. Sarah Maple (1985) on Inglismaal Sussexis sündinud, Kingstoni ülikoolis kunstibakalaureuse kraadi saanud ning ennast täiendanud Lõuna-Inglismaa kunsti- ja disaini ülikoolis (University of the Creative Arts). 2007. aastal pälvis ta Saatchi galerii kõige paljutõotavama noore kunstniku (äsja kunstiõpingud lõpetanu) preemia („4 New Sensations”). Tal on olnud mitmeid isikunäitusi Londonis, aga ka Amsterdamis, Münchenis, Pariisis. Ta on kureerinud ka ise näitusi ning osalenud ümarlaua-aruteludes, elab ja töötab siiani Sussexis. Sarah Maple’i eluloo lühikokkuvõte kõlab kui edukate noorte briti kunstnike (YBA) järellainetus. Selles on omajagu tõtt, sest Sarah Maple’it on Briti ajakirjanduses mitmel korral tituleeritud Tracey Emini troonipärijaks: ka Sarah Maple’i kunst kõneleb eelkõige naise kohast ja rollist, on sama provotseeriv ning avameelne kui Tracey Emini oma. Ainult meedia määratluses on üks väga nõrk koht: taas on nopitud välja uus tegija, kelle abil on hõlbus jätkata hierarhilise kunstivälja konstrueerimist, tuua välja üksikute õnnelike edulugu. Ilmselt ei ole Tracey Eminil endal selle hoiakuga midagi tegemist, Sarah Maple on aga aktiivselt sellise hoiaku vastu: tema eesmärk ei ole olla üks vähene välja valitud noor naiskunstnik meeste maailmas, vaid muuta seda maailma, et sellist küsimust ei peaks üldse püstitama. Sarah Maple’i kunstis jookseb läbi kaks peamist liini: paljastada ja rünnata võõrahirmu ja sellest tulenevat viha ning tardunud arusaamade ja klišeede vohamist, seda nii kunstimaailmas, aga ka laiemalt kogu ühiskonnas. Sarah Maple on küll inglise tüdruk, kuid tema emapoolsed vanavanemad on islami taustaga: vanaema vanemad on Indiast, vanaisa Iraanist. Mitmetahuline identiteet on aidanud tal ka maailma näha mitmetahulisemalt. Tema kunst on vaimukalt terav, selles ei ole kibedust ega tigedust, seda iseloomustab feministlikule kunstile omane jõulisus ning kunstniku iseteadlik helgus. Tallinna jõudis Sarah Maple’i näitus tänu ettevõtlikule Anne Maisveele, kes juhtus nägema kunstniku isikunäitust Londoni Aubini galeriis mullu veebruaris. Näituse avamise ajal oli Tallinnas ka Aubini galerii väljapaneku kuraator Beverley Knowles, kellega Sarah Maple on koos teinud mitmeid projekte.

Tallinna väljapanek on kunstniku loomingu lühike läbilõige, isegi nii noore kunstniku loomingu pinnavirvendus. Ega Tallinna Linnagalerii tilluke pind rohkem võimaldagi. Tänu kompaktsele ekspositsioonipinnale on aga tulnud Maple’i kunstis esile see, mida ta ise ei rõhuta: tema oma lugu, vahetu seotus oma kunsti problemaatikaga. Küsimus ei ole Maple’i omakujutises, autoportreelisuses: autoportreelised kompositsioonid osutavad pigem kunstnikule kui sõnumitoojale, tõekuulutajale, mitte ei jutusta tema lugu, ei ava teda vaatajale. Jutt on kahest rohelise tugitooliga maalist „Roheline tool” (2007) ja „Autoportree minu kassi ja vanavanematega” (2011). Viimane on otseselt pühendatud emaemale, kes suri maali valmimise ajal: nii ongi lemmikkiisu Baggy kolinud vanaema toolile ning vanaema käevõrud ilmunud kunstniku kätte kui seotuse märk oma vanavanemate ning nende kultuuriga.

Sarah Maple ei ole araabia päritolu kunagi salanud, lausa vastupidi: eelarvamusi eirav iseteadlik islami naine on tema autoportreeliste teoste üks peamisi kangelasi. Tallinna Linnagaleriisse sisenemisel tabab pilk kõigepealt tagumise ruumi kesksel seinal sõltumatu ja eneseuhke erkpunase verelaiguga valges kleidis kunstniku mina-kujundi kompositsioonis „Menstrueerige väärikalt!” (2011). Seejärel on vaateväljas „Disney printsessid” (2011), õrnad ja haprad vaid valgel hobusel printsi ootavad Sarah Maple’i näoga Lumivalgekesed-Tuhkatriinud-Okasroosikesed asjalikult askeldamas meestekeskses raha-, äri- ja poliitikamaailmas, khimar’i ja hijab’i kandev põrsast kui imikut rinna vastu suruv kunstnik „Pühapaigas” (2008) ja „Autoportree minu kassi ja vanavanematega”. „Pühapaik” ehk „Haram” oli üks neist töödest, mis kutsus esile 2008. aasta Londoni SaLoni galerii isikunäituse needmise Briti moslemi assotsiatsiooni poolt, vandalismiakti ning anonüümsed ähvarduskõned. Olen veendunud, et asi ei olnud mitte põrsakeses, vaid naise ainiti vaatajale suunatud väärikas ja enesekindlas pilgus, just nagu on Eunice Lipton kirjeldanud Eduard Manet’ „Olympia” skandaali. Selles kontekstis ei ole roheline tool mitte ainult tütretütre austusavaldus lahkunud vanaemale, nostalgiline tagasivaade lapsepõlve, vaid sümboolne pinnas, kust kunstnik on ammutanud (ja ammutab edasi) enesekindluse ja -uhkuse, on hakanud vastu eelarvamusele. Sama roheline tool on olnud ka enesekriitilise (kui mitte lausa enesehaletsusliku) nõrkusehetke tunnistaja: 2007. aasta maalis on tekstiga „Olen andetu. Ma ei tea vastust. Jätke mind rahule” („I am talentless. I do not have answers. So leave me alone”) kaetud kinni kunstniku mina-kujund.

Tallinnas on Sarah Maple väga hästi vastu võetud: Linnagalerii näitusest räägiti Klassika- ja Vikerraadios, seda näidati nii kultuuriuudistes kui ka „Opi” saates, kirjutati Eesti Ekspressis, Eesti Päevalehes. Väikeste galeriide väliskunstnike näitused tavaliselt nii palju kajastamist ei leia.

Kuna Eesti Ekspressi intervjuus (31. I) on Kadri Karro avanud Sarah Maple’i kunsti tagamaid, otsustasin keskenduda üldisematele küsimustele.

Sarah Maple, mida tähendab feminism teile praegu, 2013. aasta algul?

Feminism tähendab mulle võrdsust. Seda mõistet on kasutatud väga erineva sisuga, on rõhutatud erinevaid aspekte, kuid fundamentaalses mõttes tähendab see naiste ja meeste võrdseid võimalusi.

Kas näete erinevust, kui rääkida feminismist Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides või Ida-Euroopas? Mis on teie kunsti puhul iseäranis oluline, rääkida araabia maade kontekstis?

Eks sõltuvalt kultuurikontekstist tule ka feminismis esile eri aspektid, ainestik, saab rääkida arenenud ja vähemarenenud feminismist või ka kultuurist, kus feminismile pole veel mõeldud. Minu kunsti puhul tuleb kõnelda siiski eelkõige Lääne-Euroopa kontekstist, Lääne-Euroopa feminismist.

Islami naist, tema rolli praeguses maailmas on viimasel ajal kujutanud mitmed kunstnikud, iseäranis naiskunstnikud, kelle positsiooni võib nimetada feministlikuks. Mõned aastad tagasi, kui kureerisin Tallinnas näituse „Isiklik on poliitiline. Hannah Höchi loomingu tõlgendamine XXI sajandi feminismi võtmes”, puutusin lähemalt kokku Shadi Ghadiriani kunstiga: ta elab ja töötab küll Teheranis, aga rahvusvahelisele kunstiareenile jõudmisele aitas kindlasti kaasa tema osalemine Londoni Saatchi galeriis suures araabia maade kunstnike projektis. Ghadiriani islami naiste kujutised ei kõnele mitte ainult nende naiste ebavõrdsest positsioonist ühiskonnas, vaid osutavad ka sellele, et läänemaailma tõlgendustes rõhutatakse nende stigmatiseeritust, lihtsustatakse praegusaegse islami naise imagot, ollakse kinni klišeedes, isegi nauditakse neid omamoodi. Nende oma diskursus – olgu siis kunstis või kirjanduses – on sootuks mitmekihilisem. Kuidas seda kommenteerite?

Olen sellega igati päri: läänes armastatakse patroneerida, suruda peale oma väljakujunenud hoiakuid ja arusaamu. Oma töödes ma otseselt ei kritiseeri n-ö suure õe positsiooni, aga olen ka ise sellele mõelnud.

Naiskunstniku loomingut, naise tehtud kunsti võetakse siiani teistmoodi vastu kui meeskunstniku loodut, siin ei olegi küsimus niivõrd nahavärvis, religioonis, kultuuritaustas. Mehele on ikka rohkem lubatud. Osutan sellele ka oma töödes: mida tähendab olla naine või mees, kas mehe ja naise seksuaalsus erinevad, millist rolli mängib siin religioon, millist eelarvamused, milliseid väärtusi peetakse silmas mehe, milliseid naise puhul, kuidas see kõik mõjutab inimeste enesehinnangut, nende käitumist?

Kas Londoni kunstiväljal on teie ambivalentne identiteet – noor araabia taustaga naiskunstnik, kelle kunst on vaimukas, aga ka vahedalt, lausa ebamugavalt kriitiline – on olnud eelis või takistus?

Eks see on konksuga küsimus: Londoni demokraatlikul kunstiväljal on kõik lubatud, isegi oodatakse midagi uut, teiselaadset, n-ö piiride ületamist. Teismelisena tundsin ka mina, et mulle on kõik lubatud, et võin väljendada ennast just nii, nagu tahan. Kui sain kahekümneaastaseks, hakkasin tundma, et poisse ja tüdrukuid, naisi ja mehi koheldakse erinevalt, hakkasin mõtlema soolisusega seotud küsimuste peale. Sestsaadik saab rääkida mu feministlikust ärkamisest, kuigi, ega ka veel kunsti õppimise ajal ei nimetanud ma ennast feministiks.

Kas teie õpingukaaslased, noored kunstnikud, eelkõige noored naiskunstnikud, identifitseerisid ennast feministidena?

Mitte eriti, sest sõna „feminist”, iseäranis, kui keegi ise ennast niiviisi avalikult nimetab, tekitab eelarvamuse, teatud reaktsiooni: ta pannakse ühte lahtrisse mõne n-ö üldtuntud feministiga, kui kunsti peale mõelda, siis Tracey Eminiga. Kui kellegi kunstist hakatakse rääkima feministlikus võtmes, arutama selle soolisust käsitlevate aspektide üle, siis hakatakse sellist kunsti automaatselt teistmoodi vastu võtma. Küsimus ei ole selles, et feministlik kunst on halvem või mitte nii nauditav, vaid feministlikus kunstis tahetakse näha ohvripositsiooni: seal kujutatu räägib a priori kannatajast, mahasurutud isikutest, stigmadest. Nagu oleks naiste õigustest rääkimine, nende eest võitlemine halb asi.

Demokraatlikus (mida see ka ei tähenda) maailmas ei saa vaadata võrdõiguslikkuse teemadele sootsiumi üheski valdkonnas, olgu siis kunstis või kirjanduses, kui millelegi, millel ei ole kaalu, tähendust või kohta. See aga ei tähenda veel tegelikku võrdõiguslikkust. Siiani armastatakse tõmmata piiri feministi ja normaalse naise vahele, vähemalt Eestis, ükskõik kui absurdsena see praeguses kontekstis ka ei kõla.

Ma ei taha olla tõekuulutaja või õigusemõistja, et just niiviisi on ainuõige ja teisiti ei tohi. Tahan oma teostega huumori ja veidrate, ebamugavate situatsioonide kaudu panna inimesed ise mõtlema võrdõiguslikkuse teemade peale, nii soolises kui ka laiemalt kultuurilises tähenduses. Soovin, et inimesed teeksid ise oma järeldused, leiaksid, mis on nende meelest õige või vale, esitaksid ise küsimusi.

Kas feminist kui inimene, naine, kes on teadlik oma rollist, positsioonist, selle tähendusest ja tunnistab seda, ja feministlik kunstnik on teie arvates identsed mõisted või tuleks feministliku kunstniku puhul midagi veel esile tuua?

Arvan, et need on üsna ühesed mõisted. Näen oma kunsti kui feministliku aktivismi väljendust, aktiivset sekkumist sellesse, mis ühiskonnas toimub. Usun, et igaüks teeb (võib teha) midagi, et ühiskonda, meie kõigi elu (paremaks) muuta.

Teid on Briti meedias mitmel korral nimetatud Tracey Emini troonipärijaks ehk rahvusvahelisel kunstiareenil pärjatud „paha” tüdruku järglaseks. Ka teie puhul on osutatud võimalusele esindada millalgi ametlikult Inglismaad mõnel suurel kunstiareenil nagu Veneetsia biennaal, nagu tegi seda Emin 2007. aastal. Mis positsioon on Tracey Eminil? Mida arvate Londoni kunstivälja hierarhiast?

Pole kindel, et selles kontekstis on erilist vahet, kas rääkida Tracey Eminist või Damien Hirstist või ükskõik millisest teisest meedia tähelepanu võitnud meeskunstnikust. See tundub olevat rohkem YBA fenomeni jätk ehk siis avalikkusele tuttava tee kasutamine (Young British Artists – noored briti kunstnikud ehk siis 1980ndate lõpul, eelkõige 1990ndatel kiiresti esile tõusnud noorte kunstnike laine, kelle edukus oli seotud kunstituru soodsa seisuga, eelkõige Charles Saatchi toetusega, nende kunsti sobivusega tollasesse aega ning nende enesereklaamiga eelkõige Damien Hirsti puhul – toim.)

Tallinna Linnagalerii näitus algab 2007. aasta töödega ning lõpeb möödunud aasta lõpul valminud installatsiooni ehk peegliga, millel on tekst „Tegevusetus on massihävitusrelv” („Inaction is a wapon of mass destruction”). Kas kunstis on saabunud üleskutsete, manifestide aeg, et minna ja saata elus midagi olulist korda, midagi muuta, parandada? On see praegu olulisem kui kümme-viis aastat tagasi?

Usun küll, iseäranis kui mõtlen Suurbritannia peale: inimesed tahavad oma arvamust avaldada, avalikult välja öelda, mis on neil südamel, nad tahavad, et sellega ka arvestataks. Neil on kõrini, et nende sõna ei maksa, et neil pole võimu.

Enamikus töödes olete kasutanud mina-kujundit – iseennast kas otseselt autoportreedena või autobiograafiliste lahendustena, kuid ka neis teostes, mille pealkiri otseselt ei osuta teie isikule, on tunda teie kui autori kohalolek. Kui mõelda aga peegliga installatsiooni, teie viimase töö peale, siis on see kõigi vastuvõtjate peegeldus, nende portree: te olete taandanud enda mina-kujundi, asendanud selle vaataja aktiivse kohalolekuga.

Kuigi olen kasutanud hästi palju oma kujutist, siis mu kunst ei ole mitte niivõrd minust (see ei ole minu lugu), vaid minu hoiakutest, viisist, kuidas ma võtan maailma vastu, kuidas seda tajun, kuidas suhtlen, publikuga. Ka autoportreelise kujutise olen esitanud nii, et vaataja võiks selles tunda ära iseenda, avastada, et see on just see, kuidas ta ise on tahtnud ennast väljendada. Seetõttu on peegliga installatsioon mu loomingu loogiline jätk.

Kas naiskunstniku esitusviis peab olema provokatiivsem kui meeskunstniku oma, et teda üldse tähele pandaks?

Ma ei tea, pole selle peale kunagi mõelnud, olen püüdnud oma ideed võimalikult selgelt välja tuua, sellest ka minu esitusviis. Mulle on meeldinud seksuaalsusest tögavalt, väljakutsuvalt rääkida, see äratab huvi, paneb kaasa mõtlema.

Araabia tausta kõrval on teie kunsti käsitlustes toodud välja erilist inglise huumorit? Mis see on? Kas pelgalt kultuuriline konstruktsioon või tõesti midagi enamat? Kui vaadata teie töid Eesti kontekstis, siis võiks briti huumorit pidada irooniaks, ehtsaks eesti irooniaks.

Kui ma oma kunsti esimest korda avalikult näitasin, siis leiti, et see on vaimukas, naljakas, lõbus. Kui ma kujutasin Tony Blairi, siis seostati minu nali inglise huumoriga. Kui mõelda briti teatri, eelkõige komöödiate peale, siis selline satiir on ka minu töödele omane. Kunsti tehes pole ma kunagi selle peale mõelnud.

Milles seisneb feministlik kuraatoritöö: kas see on pelgalt feministliku kunsti eksponeerimine või tuleb veel midagi silmas pidada? Kas feministlik kureerimine eeldab kunsti esitamise tasandi kõrval veel mingeid tasandeid, kunsti konteksti kõrval veel mingi konteksti loomist?

Beverley Knowles: Igasugune kuraatoritöö on viis, kas mõne kunstinähtuse või kunstniku loominguosa subjektiivne esiletõstmine. Kui kuraator positsioneerib ennast feministina, siis võetakse ka tema kuraatoritöö vastu feministlikust positsioonist. Küsimus ei ole ainult naiskunstnike tööde näitamises või nende käsitlemises. Kui veel mõni aasta tagasi oli feministlikel näitustel näha ainult naiskunstnike töid, siis nüüd on väljas pooleks nii mees- kui ka naiskunstnike tööd. Feministlik kunst ja feministlik kureerimine on kuraatori ja sellest johtuvalt ka kunstnike positsiooni, mitte kunstnike (või kuraatori) bioloogilise soo küsimus. See on positiivne nihe. Feminism ei ole ainult naiste asi, see on märksa suurem ja olulisem valdkond, eluhoiak.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming