Postmodernism ehk modernism Tartus

Margus Kiis

Veiko Klemmeri, Martiini ja Urmo Metsa näitus „Objekt/subjekt” Y-galeriis 8. – 23. X; Laura Põllu, Lumi Kylma, Andrus Raagi, Randel Saarma, Maarja Nurga näitus „iOO n/TsIOON ” Tartu lastekunstikooli galeriis ja Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis 11. – 29. X.        Y-galeriis oli üle hulga-hulga aja näitus, mis oli igati väljapeetud: stiilipuhas, kompromissitu ja selle juures ka kaunis. Veiko Klemmeri, Martiini  ja Urmo Metsa „Objekt/subjekt” oli ilmeksimatult ja kõrvalekaldumatult minimalistlik. Ei mingit literatuursust ega emotsioone, ei üleliigset teooriat, ainult puhas ilu lihtsate valgete või mustade kastide, tahukate, ruutude ja ringide näol. Ilu pidi tabama otse silma, liigse vahemõtlemiseta.      

Veiko Klemmer, Martiini ja Urmo Mets on kõik tartlased, aga Tartus pole stiilsus peamine. Ometi on nad tõestanud vastupidist. Teoreetilises plaanis tundub, et minimalism on ennast ammendanud. Sellest hoolimata on kolmik selle liini arendamisega peaaegu et geniaalselt hakkama saanud. Kastid, kuhu saab pea sisse panna ja kogeda mitmesuguseid, kuid siiski minimalistlikke aistinguid, on lihtsalt andekad. Vaataja poole suunatud hiigelpikad naelad tunduvad tsitaadina, kuid mõjuvad ikkagi hirmutavalt, justkui sümboliseerideski minimalismi peamist põhimõtet. Peale füüsiliste objektide on näitusel ka mõned pealtnäha liigagi lihtsakoelised videod.  Pöörlevate kuubikestega video võib tunduda tobedana, aga asja psühhoefektiivsus ilmutab end kohe, kui nina vastu ekraani panna. Teise video kätepaar ei seostu kuidagi akna all vedeleva paberirullide hunnikuga, aga kompositsiooni autori Martiini sõnul käivad need kaks ainult talle arusaadavalt kokku. Kolmandas videos aknast välja rippuv mees eirab gravitatsiooniseadusi ja sellest piisab elamuseks. Lihtne ja range, nagu üdini modernistlik minimalism  peabki olema.     

Tartu lastekunstikooli galeriis oli vaadata  hoopis teistlaadne näitus. Kuigi ülikooli maalikateedri vilistlastest enamik enam Tartus ei ela, kannab näitus just siinse linna spetsiifilise vabaduse vaimsust. Tartlane, eriti kunstnik ei tunne mingeid kohustusi ei ideoloogia, riigi, stiili, aja(loo), liiati veel raha ees. Tema teeb ja loob, kuidas õigeks peab. Ei Laura Põld, Lumi Kylm, Andrus Raag, Randel Saarma ega Maarja Nurk pole oma pead vaevanud, kuidas nende teosed taustsüsteemide najal välja  paistavad. Igal autoril oma laad ja vist ka idee. Põllu võretatud seksuaalse kirega tekstimaalid, Kylma irooniline pseudoklassitsism, Raagi maakaarte meenutavad Elkeni koolkonna abstraktsed ekspressioonid, Randel Saarma juhusel mängiv abstraktsionism ja Maarja Nurga ülilihtne (tehnoloogilis-infantiilne) dadaistlik realism ei peagi moodustama midagi ühtset. Kuid midagi ühist siiski on. Kõigest hoolimata  on maalikateeder kasvatanud spetsiifilise koolkonna, seda on tunda ka selle väljapaneku puhul. Koolkonna peamine tunnus on koloriit: hallilembeline, porine ja ähmane. See annab näitusele sügisese meeleolu, selle igavese, justkui briti teleseriaalidest laenatud sombususe, mis jääb ülikooli maalikateedri omasid painama aastateks. „iOOn/TsIOON” ongi Taaralinna spetsiifilise igipõlise kunsti (olgu see siis pre- või post-)  järjekordne tõhus väljendus. Ka Kunstimajas väljas olnud videod on rõhutatult mittemodernistlikud, nende ülesanne on jäädvustada käsitöölise sujuvaid liigutusi ja mõtteid. Ometi rõhutavad need näitused ka postmodernismi kui mõtteviisi ja elustiili pahurat sügist ja ammendumist. Pärast aastakümneid relativismi ja kõikehõlmavat lõtvust otsib silm pigem pingutamise, enesepiitsutamise ja karmuse märke. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming