Postmodernsed ja naivistlikud Sarapuud

KERSTI MÄESTU

Suvises Viljandis on Kondase keskuses kuni septembrini vaadata erandlik näitus: väljas on kunstnikest ema-poja, Veera ja Lembit Sarapuu portreelooming. Vastavalt Kondase keskuse suunitlusele on keskmes naivistina tuntud Veera Sarapuu ja tema 1960. ? 70. aastate tööd, sinna juurde on näituse kuraator Mari Vallikivi valinud Lembit Sarapuu varasemad mõneti unustatud portreed-figuraalkompositsioonid (?Reet?, ?Naine punase rätikuga?, ?Marika?, ?Anita?), mis andsid juba loomisajal põhjust rääkida kunstnikust kui erandlikust ja oma erilise tee leidnud loojast.

Lihtne oleks minna juba käidud teed ja käsitleda Veera Sarapuu kunsti kui poja kunstiõpinguist innustunud harrastajast koduperenaise käeharjutusi, mis ilmestavad Lembit Sarapuu huvitavat loomeisiksust. Ent näitusel ilmneb midagi muud, nii et raske on öelda, kes keda toetab ja kellele taustaks on. Lembit Sarapuu mitmekihiline looming on kriitikuile pidevalt väljakutseid esitanud: küll on tema loomingut vaadeldud kui transavangardi produkti, küll vararenessansi mõjutustega metafüüsilist iseilma, küll professionaalse naivismina. Kunstniku maalide tänini veidi nihestatud proportsioonid, omapärane värvikäsitlus ja maalilise teostuse asjaarmastajalik lihtsus viisid ja viivad siiani mõtted naivistide loomingu juurde. Võimalikke mõjutajaid ei tule kaugelt otsida. Ema teatavat mõju oma loomingule on Lembit Sarapuu ka ise tunnistanud, ent sama palju kui nende loomingus on ühist, on seal ka erinevat.

Veera Sarapuu paistis joonistusoskusega silma juba koolis ning ühe aasta sai ta käia ka A. Stieglitzi kunsttööstuskooli ettevalmistuskursustel Peterburis. Õpingud jäid küll pooleli, kuid loometahe säilis. Päris naivistiks, kes mõiste kitsamas tähenduses on siiski hariduseta looja ega teadvusta oma kohta kunstielus, Veera Sarapuud nimetama ei peaks. Ta identifitseeris end kunstnikuna ning püüdles pidevalt parema kunstihariduse poole. Kuid mitte pimesi ? isekuse nihe, mis naivismi puhul määrav on, lööb Veera Sarapuu puhul tugevamini välja kui professionaalse kunstikeele jäljendamine. Ema-poja teatav lähedus seisneb hingelaadis, vahetus suhtumises kujutatavasse, aga ka vormikäsitluses, kuigi esimese puhul on tegu n.-ö. oskamatusega, teise puhul taotlusega. Mõlemad on võtnud keerulise ülesande, mida lahendades on tekkinud kaks kohati sarnast, kohati erinevat keelt kõnelevat, kuid võrreldava väärtusega isemaailma. Seni on professionaalide püüdeid naivismile läheneda peetud pigem harjutuseks kalkuleeritud kohtluse alal, kuid Lembit Sarapuul on see tõepärasemalt õnnestunud kui mõnel naivistil endal. Tema loomingus on kokku saanud palju muudki vararenessansist kuni vene maalikunstini.

Kui Lembit Sarapuu kaunitarid-poeedid-kalurid on pigem ajatud ja kontekstivabad, siis Veera Sarapuu portreedelt vaatavad vastu tema enda kaasaegsed, keda nende värviküllasest, sotsrealismist kantud õhustikust välja tuua oleks asjatu vaev ? nad ei sobiks mujale. Selgelt peegeldavad tema tööd ka retuðeerijatöö kogemusi, aga ka looduse antud annet ja julgust teha asju omamoodi ja eriliselt. Kohati on kunstnik libastunud ka kitði piirimaile, kuid selle on kompenseerinud tema eriliselt sooja tundetooniga värvirõõmsad ja pretensioonitud figuurikompositsioonid lastest, laulupeolistest ja sõdurit teenistuspõlve saatvatest neidudest-noorukitest. Tänapäeva kontekstis mõjuvad need vähem või rohkem humoorikana, ent on kahtlemata teostatud täie tõsiduse ja innukusega. Veera Sarapuu suhtub kujutatavasse tõsiselt ja aupaklikult, sellal kui Lembit Sarapuu oma ainega väikest flirti lubab. Lembit Sarapuu kommentaar näituse avamisel kõlas aga niiviisi ? ?Ema mul Viljandis polnud käinud, küll aga mina ? lippasin siis ümber Viljandi järve jooksul…?. Äkki on asi siiski lihtsam, kui me arvame ja ootame?