Praegusaja märksõna on „interdistsiplinaarsus”

EKA tudengid usuvad oma kooli tulevikku.

REET VARBLANE

EKA on viimasel ajal olnud üsna sageli avalikkuse tähelepanu all, kahjuks rohkem küll negatiivses kui positiivses valguses. Sajandal sünnipäeval, Kumu suure näituse, mahuka väljaande, konverentsi, uue galerii, aga iseäranis lõpuks ometi tegelikuks saava unistuse – oma uue hoone taustal on põhjust EKAst positiivsemas võtmes kõnelda. Viis aastat tagasi said Sirbi vestlusringis sõna kunstiakadeemia õppejõud, nüüd kõnelevad EKA, aga ka meie kunstikõrghariduse olukorrast arhitektuuritudengid Maria Freimann, Juhan Kangilaski, Anni Haldre ja Anna Liisa Savaste, vabade kunstide üliõpilane Ats Nukki, moedisaini üliõpilane Piret Mägi ning kunstiteaduse üliõpilased Liisa-Helena Lumberg ja Triin Metsla.

Kuidas viia avalikkuseni positiivne sõnum, et me mitte ainult ei vaja oma kunstikõrgõpetust, vaid et Eesti kunstikõrgõpetus ja meie noor kunst on igati tasemel?

Anni Haldre: Esile tuleb tõsta traditsioon ja kogemus – saja-aastane kogemus võiks olla midagi head, millele rõhuda.

Ats Nukki: Näitustega, näidata, millises voolus tudengid edasi lähevad. Aga ka avalike üritustega, kus laiem avalikkus näeb kunstiakadeemia sisemist poolt. EKA on kinnine asutus, mille poole vaadatakse kui püha templi poole, kuhu sisse ei julgeta astuda. Ega ei kutsuta ka, välja arvatud kevadiste tutvumispäevade ajal, mis aga on suunatud eelkõige tulevastele üliõpilastele.

Maria Freimann: Üks oluline asi on traditsioon ja selle teadvustamine, teine aga, kuhu oleme traditsiooni kaudu jõudnud ehk mida teevad praegused tudengid. Me kõik käsitleme ühiskonnas aktuaalseid teemasid, osutame neile loominguliste väljundite kaudu. Miks mitte kasutada sündmust praeguse tegevuse väljaspool näitamiseks. Usun, et just see kõnetab laiemat üldsust.

Anna Liisa Savaste: Arhitektuuritudengina pooldan kunstiprojektide, installatsioonide, kolimist galeriist välja avalikku ruumi, need on seetõttu põnevad ka juhuslikule möödujale. Kunstiharidust võiks propageerida kas või selle abil, et tudengite tööd leiavad koha linnaruumis eesmärgiga ühine keskkond nauditavamaks muuta. Juubeli pühitsemise väljund võiks olla puhtfüüsiline kohalolek linnas.

Piret Mägi: Mina küsiksin vastu: kui kunstnik peab olema vastuvõtjale avatud, siis mida tuleks teha, et ühiskond võtaks kunsti vastu? Ei tule rääkida ainult loomingust, vaid mõelda ka loomingu vastuvõtmisele: kui tolerantsed me oleme üksteise suhtes?

Juhan Kangilaski: Valmisloomingu kõrval on väga tähtis ka kõik see, mis jääb jäämäe alla ehk siis tegemisprotsess. EKA peaks pidevalt avalikkusega suhestuma: pop-up-võtmes, võiks küll näidata töid, aga ka seda, kuidas neid tehakse. Tuleks luua tegevusruum, kus inimene, mitte objekt, meelitab ligi teise inimese. See ei saa olla küll alatine, vaid aeg-ajalt tekkiv koht.

Liisa-Helena Lumberg: EKA juubelil on kaks poolt: retrospektiivne, et anda tagasivaade, mida konverentsi, raamatu ja näitusega on ka tehtud, ning praegusesse aega suunatus. EKA puhul ilmselt ei teki ohtu, et see võiks muutuda konservatiivseks.

Triin Metsla: Olen oma bakalaureusekraadi saanud Tartu ülikoolis filoloogias ja nüüd olen esimest aastat EKA magistrantuuris.  Vahel tundub, et see, mida EKAs tehakse, on kohati suletud ringi ehk ekalaste asi. Kui rääkida kõrgkooli rollist ühiskonna tasandil, siis see ei ole pelgalt hoone, kus õpitakse, vaid see on institutsioon, kus räägitakse kaasa erinevates probleemides.  EKA on jäänud nii-öelda perekondlikku isolatsiooni, kõrgkoolidest on oma saavutuste poolest pigem nähtavad Tartu ülikool, Tallinna ülikool ja Tallinna tehnikaülikool. Nüüdiskunstist ja eelkõige EKAs loodud kunstist võib niiviisi saada nišiasi. Juubeliaasta ja rektorivalimiste tõttu on EKA muidugi rohkem pildil.

Mägi: Moedisaini osakonna kasvandikuna võin küll öelda, et meil on hästi palju EKAst väljapoole suunatud projekte. Näiteks ERKI moe-show on Eesti üks suuremaid moeüritusi ja seda ei külasta sugugi mitte ainult ekalased.  Õppeprotsessi ei saa (alati) linnaruumi tuua, tulemuse ehk küll.

Kunstiteaduse üliõpilased Liisa-Helena Lumberg ja Triin Metsla.

Kunstiteaduse üliõpilased Liisa-Helena Lumberg ja Triin Metsla.

Inger Viirpalu

Teie jutus jäi kõlama kaks asja: kunstiakadeemia kui tempel ja eraldatus. Kas nende märksõnade juures mängib mingit rolli ka fakt, et meie keskne kunstikõrgkool on akadeemia? Või on see pelgalt nimetus, millel pole sisuga mingit pistmist?

Metsla: EKAt on vist kokku nimetatud kümmet moodi. Ma ei usu, et õpilaste või ka väljaspool seisvate inimeste puhul on nimetus kooli kuvandit muutnud. Paljuski on nimetamine tingitud võimulolijate soovidest või kooli struktuurimuutustest.

Lumberg: Minu arvates akadeemia inimesena ei piira, vaid osutab püüdlustele. Mäletan rektor Signe Kivi sõnavõttu, kus ta viitas, et sõna „akadeemia” osutab meie kooli puhul ka teoreetiliste ainete osakaalule. Meil on palju tugevaid teooriaainete õppejõude. Kunstnikke püütakse suunata mõtlema selle üle, mida nad teevad. Akadeemiana eristub meie kool rakenduskõrghariduse andjatest. Sellel on pigem positiivne kuvand.

EKA on kunstikõrgkoolina üsna suur ja polüfunktsionaalne õppeasutus. Kas see on hea või toimiks väike paindlik kool praegusel ajal paremini?

Lumberg: Praegusaja üks olulisemaid märksõnu on „interdistsiplinaarsus ja erialade koostöö”. Suures kõrgkoolis on seda kindlasti lihtsam saavutada.

Nukki: Interdistsiplinaarsus on väga tähtis. Olen juba bakalaureuseõppe ajal valinud teiste osakondade aineid ja need oma õppekavaga kokku viinud.  Õppekava on paljuski tudengi enda teha ja läbirääkimis(t)e küsimus.

Freimann: Interdistsiplinaarsed töötoad on väga tänuväärsed. Need nõuavad õppejõududelt kindlasti palju aega ja energiat, aga neid on vaja. Katariina kiriku taaselustamise töötoas osalesid tehnikaülikoolist insenerid, meilt muinsuskaitsjad-restauraatorid, arhitektid ja sisearhitektid. Koos püüdsime töötada välja Katariina kirikule uue katuselahenduse ning mõtestada ruumi kasutusviise lähtuvalt praeguste ja ka tulevaste kasutajate huvist. Väga huvitav ja kasulik oli näha, kuidas teiste erialade esindajad võtsid vastu minu mõtteid ja kuidas nad ise mõtlesid, kuidas tekkisid lahkhelid, aga ka kokkukõlad arhitektide ja muinsuskaitsjate vahel. Koostöö võimaldas katsetada, kui kaugele võib oma mõtetega minna.

Savaste: Kui satud teiste erialainimestega vastakuti töötama, siis saad ka oma eriala olemusest paremini aru. Ma ise kipun funktsionaalsetesse detailidesse kinni jääma. Mind on inspireerinud teiste erialade, näiteks vabade kunstide tudengid, kes on harjunud oma mõtlemisele vähem piire seadma. Neil ei seisa ehituseeskirjad pidevalt silme ees. See annab mulle ka erialalist tagasisidet, millised on minu kui EKAs õppiva arhitektuuritudengi nõrgad küljed. Soovin tulevikus olla visionäär, aga võin jääda kinni pisiasjadesse. Olen kindel, et jääksime märksa ühekülgsemaks, kui meil oleks eraldi arhitektuuri- ja vabade kunstide kool.

Olete interdistsiplinaarsuse koha pealt väga üksmeelsed. Kui palju seda tegelikus õppeprotsessis ikkagi on?

Lumberg: Kui koostööst rääkida, siis on ühine füüsiline ruum hädavajalik. Võime olla ääretult virtuaalsed, kuid vajame kohta, kus üksteist kohata. Astusin EKAsse pärast Tartu maantee maja lammutamist, kuulsat sööklat ja selle seltsielu ei ole ise kogenud, aga kuulnud olen palju. See on vajalik osakondades ja ka terve institutsiooni ulatuses. Füüsiline ruum mõjutab inimeste käitumist: ollakse oma kabinetis, istutakse loenguruumis ja loengu või seminari lõppedes minnakse ära.

Haldre: Ühiste üldainete olemasolu on suurepärane. Filosoofiaõppejõud Eik Hermann ei lugenud ainult ise meie esseesid, vaid enne laskis seda meil endil vastastikku teha. Me ei saanud mitte ainult kaaslaste tagasisidet, vaid saime ka aru, kuidas teised mõtlesid, mida hindasid.

Freimann: Kas ühise maja puudumist on ikka vaja üle tähtsustada?  Me räägime ju ikkagi sündmustest ja inimestest nagu Eik Hermann ja sellest, kuidas ta korraldas õppetöö niiviisi, et meil tekkis omavahel professionaalne side, meie teed ristusid. Asi on ju eelkõige meie oma soovis koostööd teha. Loodetavasti saame varsti oma maja, aga selleks, et koostegutsemine kõigile midagi annaks, peame ise olema veelgi innukamad loomaks erialade ristumisi.

Kangilaski: Meil võib ühine ruum olla, aga kui seal midagi ei toimu, siis jääb see pelgalt „tudengid vitriinis” ruumiks ja me kõnnime sellest mööda.

Mida siis ikkagi teha, et tõmmata eri erialade tudengid ühistegevusse kaasa? Millisest ühisruumist on teil kõige rohkem puudu?

Mägi: Koolis on meie oma ruumi nii kärbitud, et seal ei saa oma asjugi hoida, sageli on kergem kodus töötada. Ühisruum, millest ehk kõige rohkem puudust tunneme, on kompaktne, mugav, kunstilist tegevust ja sotsiaalset lävimist võimaldav avatud pind, kuhu mahub rohkem inimesi ning mis on vaba juurdepääsuga.

Kangilaski: EKA puhul võiks rääkida kahte tüüpi ühisruumist. Narva kolledži tüüpi ühine avalik ruum, kus vahetundidel saab aja maha võtta, istuda treppidel, kohtuda teiste tudengitega. Sellel ruumil ei ole spetsiaalset funktsiooni: sealt minnakse läbi, peatutakse, suheldakse, saadakse kokku. EKA puhul on hästi oluline ka spetsiaalse ruumi olemasolu, töökodade ristkasutamise võimalus. Seal võiksid saada kokku mitmete erialade tudengid. Ka praegu on meil õigus kasutada kõigi osakondade töökodasid, aga teeme seda siiski haruharva.

Nukki: Tartu maantee majas oli see siiski võimalik: tuli meistriga rääkida. Kui ta lubas, võis töökoda ka öösiti kasutada. Praegu pannakse enamik õppehooneid kell 11 õhtul kinni ja kõik peavad ära minema.

Metsla: Jällegi, kui rääkida Tartu ülikoolist, on raamatukogust saanud tudengite kohtumispaik. Seal ollakse ikka kella kümneni õhtul välja. Ka ööraamatukogu on tudengite seas väga populaarne. Kui kunagi oli ülikooli kohvik selline kohtumispaik, siis nüüd on kolitud raamatukokku.

Lumberg: Kui EKA ühisruumist rääkida, siis peaks see olema kohvikuga seotud. Võib ju tekitada spetsiaalseid ruume, kuid kõik oleneb inimestest, kas ruum võetakse kasutusele või ei võeta. Inimesed loovad fluidumi, ruum on eeltingimus.

Kuidas hindate disaini ja vabade kunsti vahekorda? EKA-t on mõnigi kord kiputud nimetama ka disainikooliks.

Lumberg: Minu arvates sisaldab praegus­aegne disain ise nii palju vaba mõtet ja disaini renomee on nii kõrge, et disainikooliks nimetamine ei saa olla etteheide.

Nukki: Ei arva küll, et vabad kunstid oleksid vaeslapse osas.

Mägi: Pole kunagi tundnud, et oleksin tahtnud arhitektidele või maalikunstnikele-skulptoritele-graafikutele kannale astuda. Mul on hea meel, et nad on olemas ja saan nende poole pöörduda, nendega ühiselt loomingut teha. Teaduskonna suurus oleneb nõudlusest ja disainivaldkonna jõudus areng ning interdistsiplinaarsus on kasvatanud disainiteaduskonna EKA suurimaks üksuseks.

Kuidas te suhtute Bologna süsteemi ehk siis kolm aastat bakalaureuseõpet ja kaks magistrantuuris? Mõned aastad tagasi tekitas see süsteem mitmel pool päris vihast vastuseisu?

Metsla: Tundub, et praeguseks on jõudnud kõigi nende teadvusesse, kes oma eriala vähegi tõsisemalt võtavad, et kaks magistrantuuriaastat kuuluvad hariduse juurde. Kolme aastaga saab aluse kätte, kahe aasta jooksul saab süveneda juba sellesse, mis sügavamat huvi pakub.

Nukki: Kolme aasta järel võib eriala vahetada: disainist tulla vabadesse kunstidesse ja ka vastupidi.

Kas bakalaureuseõppe ajal sisendatakse tudengitele, et nad on vabad oma eriala vahetama, ise endale kõige sobivama väljundi leidma?

Lumberg: Jah, see lähtub täiesti igaühe eelistustest. Keegi ei ürita ega saagi piirata loomingu või ka teadusliku töö vabadust.

Nukki: Meiegi kunstiajaloos on mitmeid näiteid, et arhitektuuri- või disainiosakonna lõpetanu on hakanud maalikunstnikuks.

Mägi: Bakalaureusetudengina püüdsin võtta hästi palju ka teiste erialade aineid, et saada võimalikult tihe horisontaalselt avar teadmiste põhi, nii et saaksin magistrantuuri ka mujale minna. See oli võidujooks ajaga, kuid keegi kätt ette ei pannud.

Kas olete rahul EKAs õpetavate teoreetiliste ja praktiliste ainete tasakaaluga?

Freimann: Meil on teooriaaineid piisavalt, aga liiga palju on passiivseid loenguid, rohkem võiks olla seminare, kus saab ise sekkuda. Ka teooriat annab niiviisi õpetada. Üks väga hea näide on, kuidas Martin Melioranski ja Kaja Pae vahendasid nüüdisarhitektuuri tekste. See oli teoreetiline aine, aga omandasime läbi enda graafiliste teoste, tekstide edasiarenduste.

Mägi: Bakalaureuseõppes oleks tahtnud rohkem analüüsivat lähenemist saada, seda jäi kolme aasta jooksul väheks. Hädavajalik on tagasiside – üksteiselt ja  õppejõududelt.

Kui palju teile õpetatakse oma töö analüüsimist, enesepeegeldust ja oskust seda ka teistele edasi anda? Oma tööde vastuvõtja peale mõtlemist?

Savaste: Arhitektide puhul on seda igal juhul vaja. Tihti töötatakse ju kliendi heaks, kes pole arhitektuuriloomega kokku juhtunud. Peame olema võimelised selgitama kontseptsioone, mis esmapilgul ei pruugi tunduda iseenesestmõistetavad. Nii mõnigi minu õppejõud on öelnud, et arhitekt peab suutma täita ka soove, mida klient ei ole osanud soovida.

Nukki: Oma teoste esitlemisega tuleb vaeva näha.  Sellele pööratakse vabades kunstides liiga vähe tähelepanu. Eks väga palju olene see õppejõust ja tema eelistustest.

Freimann: Arhitektuuris on igal semestril põhiprojektile erinev juhendaja. See tähendab, et saame tõesti mitmesugust tagasisidet. Selle abil suudame ennast juba õppimise ajal laiemale taustale asetada.  Saame aru, kui erinevalt saab ja peabki mingile probleemile lähenema.

Savaste: Arhitektuuriosakonna avalike loengute sari on suurepärane asi. Kui oled ületöötanud, väsinud, pikaajalises inspiratsiooniaugus, mõjub mõne maineka ülikooli professori loeng taaselustavalt. See annab inspiratsioonilaengu, mida vahest kohe ei hoomagi. See toob maailmaskaala sisse.

Mägi: Tanel Veenre on kutsunud disaini­teaduskonna avalike loengute raames esinema eri valdkonna taustaga inimesi. See on suurepärane kogemus info poolest, aga ka näitliku õppetunnina, kuidas erialainimesed oma teemasid presenteerivad.

Kas EKA on prestiižne kunstikõrgkool või on kuskil mujal ikka mainekamad ja paremad koolid?

Lumberg: Oleme Euroopas ääremaa ja seetõttu ei suuda välistudengeid väga palju vastu võtta. Eks see võta natuke mainekust maha. Me ise teame, et saame EKAs nii professionaalse ettevalmistuse, kui siin võimalik. Loeme võõrkeelseid tekste, oleme võimelised neid analüüsima, suhtleme oma välismaiste kolleegidega. Me ei ole isolatsioonis.

Savaste: Ääremaa on meie nõrk koht. Londoni arhitektuurikoolid ei ole seetõttu tudengite vahetamisest huvitatud.

Metsla: Kuigi eestikeelne õpetamine on kunstiteaduse puhul välistudengitele takistus, olen veendunud, et vajame alati ka omakeelset õpetust. Olin veidi üllatunud, kui „Plekktrummi” saates Tanel Veenre mainis, et meie kultuur ja keel on pelgalt ilus juhus ja üksik piisk ookeanis ning kahekümne aasta pärast lähme ilmselt ingliskeelsele õppele üle. Dialoog välismaaga on väga vajalik ja lausa möödapääsmatu, aga kas peaks lausa nii mõtlema, ei tea.

Kas EKA haridusega leiab tööd? Või tuleb rääkida ikka mitte kellelegi vajalikest nii-öelda külmetavatest kunstnikest?

Mägi: Disainivaldkonnas on võimalused avarad. Kõige olulisemaks aspektiks pean huvitatust, siis tulevad ka oskused, töörõõm ning tööpakkumised.

Savaste: Arhitektidena omandame EKAs kindlasti piisavalt heal tasemel hariduse, et minna ka välismaale tööle.

Nukki: Ka vabades kunstides on kõik pealehakkamises kinni. Eestis leiab mitmeid viise, kuidas teenida kunstiga endale elatist. Geeniusekuvand ei aita kedagi, publikule tuleb dialoogi pakkuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht