Protestikultuuri uus vorm

Oxana Sarkisjan

Pussy Riotist, aga samuti poliitikast ja poliitilisest kunstist informatsioonilise tehnoloogia ajajärgul Pussy Rioti videod pandi You Tube’i oktoobrirevolutsiooni aastapäeval 7. novembril 2011. aastal. Juba oli toimunud Himki metsakaitsjate rokk-kontsert Puškini väljakul, esimene massimiiting Moskvas, ent tulevane protestiliikumine polnud veel sugugi iseenesestmõistetav. Uue punkbändi ebalegaalsete kontsertide dokumentatsioonist kokku monteeritud kaheminutine video tundus karjuvalt ebaloomulik. Asi ei ole mitte selles, et ei oleks tohtinud esineda Moskva metroos, trollibussi katusel ja politsei poolt rangelt kontrollitud kohtades. Brutaalse heli taustal retsitatiivis kõlavates sõnades, feministlikus vemblas „See on Venemaale kasulik!”, „Pane Taħrīri Punasel väljakul!” kajasid vastu 1968. aasta üliõpilasrahutuste kunstnike-situatsionistide loosungid „Olgem realistid, nõudkem võimatut!” jt. Isegi võrdluses kunstirühmituse Voina aktsiooniga „Paleepööre” – nendega seob punkbändi ammune koostöö – ei olnud see lihtsalt irooniline nali, vaid otsene ja valjuhäälne revolutsiooniline üleskutse. Esimesed artiklid videote kohta ilmusid rajoonilehtedes, kus ei jätkunud kohalikke uudiseid ja seetõttu otsiti materjali internetist. Pussy Riotit võeti vastu lõbusalt kui veidraid nüüdiskunstnikke, kes häirivad magalarajoonide uinunud reisijaid ja ühisvõrgustikes unetuse all kannatavaid tegutsejaid. Poliitilises kontekstis oli Pussy Rioti ilmumine inspireeritud võrgustike isereguleeruvast protestiliikumisest, mis kerkis esile riigiduuma valimise ajal, ja ühtlasi ka inspireeris seda. Ootamatult väljendas ennast kodanikuühiskond mastaapses Valge Lindi liikumises, mille aluse moodustasid suurlinna intelligentsi laiad hulgad, kes varem on poliitikast hoidunud. Ka see liikumine ühendas endas varem lepitamatuid opositsioone natsionalistidest queer’i-aktivistideni ja kõiki parteisid, välja arvatud Ühtne Venemaa. Sel moel jagunes Venemaa aktiivseks vähemuseks, kes sai teavet ühisvõrgustike kaudu, ja inertseks konservatiivseks enamuseks, kes vaatab telerit, kujutades endast biopoliitika objekti, mis tuleneb paraadlik-impeeriumlikust propagandast ja võimumanipulatsioonidest ühiskondliku teadvuse kujundamisel.

Anarhofeministlik rühmitus Pussy Riot liitus protestiliikumise marginaalse vikerkaaretiivaga. Kuigi nende aktsioonid olid üldiste meeleolude ja poliitiliste nõudmiste väljendus, šokeeeris nende radikaalne imago ka opositsionääre. Reageerides elavalt poliitilise elu sündmustele, kõlasid nende uued videod ühisvõrgustikes ja aktsioonide reportaažid ilmusid vaid sõltumatus pressis. Venemaa presidendi valimiste lõpuni neid ei puudutatud. Pussy Riotit ei peetud kinni, kui nad esinesid eriarestimaja, kus viibisid riigiduuma valimiste vastu protestijaid, lähedal katusel. Kõigest kahele rühmituse liikmele tehti 13eurone trahv esinemise eest Punasel väljakul lauluga „Putin lõi araks”. Ja isegi siis, kui Pussy Riot korraldas punkpalvuse „Jumalaema, kihuta Putin minema” Kristuse Päästja kirikus, ei arreteeritud neid kohe. Siis kritiseeriti Pussy Rioti kunstiprojekti: kunstiajakirjanduses süüdistati neid kunstilise vormi primitiivsuses, feministid aga kritiseerisid neid seksuaalse meeldimise ekspluateerimise pärast, kuid pärast kolme punkpalvusest osavõtnu arreteerimist kriitika vaibus.

Kohus kolme punkpalvusel osaleja Jekaterina Samutsevitši, Nadežda Tolokonnikova ja Maria Aljohhina üle sai (või jäi) Pussi Rioti kunstituuri lõppakordiks. Nad ei õigustanud ennast, vaid nõudsid oma aktsioonile poliitilist, mitte religioosse ekstremismi hinnangut. Kui tõevälgatus hakkasid massiteabevahendites ilmuma üksikasjad patriarh Kirilli üsna soliidse isikliku vara ja tema sideme kohta KGBga, mis ei ühenda ainult Kirilli ja Putinit, vaid ka õigeusukirikut riigiga. Hakati rääkima ärist, mida aeti Kristuse Päästja kirikus, kiriku kahtlasest moraalsest palgest, samuti Pussy Rioti laulu pärast esitatud süüdistuse jäikusest. Neil päevil pöördusid paljud ametlikust kirikust ära. Kiriku imagole oli tehtud parandamatu kahju. Toimusid suured nihked Venemaa kultuurikontekstis ja muu hulgas muutus ka dispositsioon nüüdiskunsti ja õigeusklike fundamentalistide ammuses konfliktis. Selle teetähiseks oli kunstnike Avdej Ter-Oganjani ja Oleg Mavromati tagakiusamine Sahharovi keskuses korraldatud näitusel „Ettevaatust, religioon!” esinemise eest, sest nad kasutasid õigeusklikku sümboolikat. Võimu seisukohalt oli kohus Pussy Rioti üle kutsutud diskrediteerima protestiliikumist laiades massides ja tekitama lõhet protestiliikumises endas. Hiljuti antud intervjuus Inglise ajakirjanikule nimetas Putin punkpalvust sabatiks, tõestades veel kord, et kohus Pussy Rioti üle oli nõiajaht. Muidugi, kui jutt on autoritaarsest võimust, ei saa arvestamata jätta kõrgemate ametimeeste isiklikku solvumist, kuid siin pole jutt sellest.

Sõltumatu agentuuri Levada keskuse läbi viidud küsitluste järgi oli Pussy Rioti süüs veendunud 42 protsenti venemaalastest ja kohtu õigluses 44 protsenti. Nimelt see võimaldas fabritseerida absurdse kohtuotsuse, mille ettelugemisel kohtunik Sõrova lausus: „Religioosse vihkamise motiivi kohtualuste tegudes näeb kohus järgnevas: kohtualused positsioneerivad ennast feminismi pooldajatena, see tähendab liikumist naiste ja meeste võrdõiguslikkuse eest”. Venemaal kehtestati meeste ja naiste võrdõiguslikkus seadusandlikult nõukogude võimu esimestel aastatel ja veel hiljuti oli see iseenesestmõistetav. Sooproblemaatika esilekerkimine Putini Venemaal on tingitud elu majanduslike tingimuste karmistumisest (ellu jäävad vaid tugevad). See soodustab macho’likkuse ja seksistlike meeleolude kasvu ühiskonnas, sünnitab seksuaal- ja rahvusvähemuste tagakiusamist. Sotsiaalsete tagatiste vähendamine toob kaasa naiste kõrvaletõrjutuse avalikust elust, emaduse kaitsetuse, abordiprotseduuri keerulisemaks tegeva seaduse vastuvõtmise ja tagasipöördumise patriarhaalse moraali ja perestandardite juurde. Nii on lood sotsiaalmajanduslike protsesside seisukohalt. Riikliku soopoliitika jätkuna on Putin korduvalt väljendunud seksistlikelt positsioonidelt, olles patriarhaalse macho’likkuse kehastus. Pole ime, et nimelt feministid osutusid poliitilisel väljal opositsiooni esindajateks, osutasid Venemaa presidendile sellist võimsat vastupanu ja olid Putini autoritaarse režiimi alternatiiviks.

Amnesty International tunnistas Jekaterina Samutsevitš, Nadežda Tolokonnikova ja Maria Aljohhina meelsusvangideks, mis tagas kohtuprotsessile rahvusvahelise tähelepanu. Kohtuprotsessist sai rahvusvahelise poliitilise elu sündmus. Pussy Rioti loodud imago osutus ülemaailmse kunstilise aktivismi aktuaalseks vormiks võitluses naiste ja seksuaalvähemuste õiguste eest. Vaatamata maailma kõigi juhtivate poliitikute ja rokitähtede, Vene kultuurija kunstitegelaste avaldustele, mõisteti kolm punkpalvusest osavõtnut kolmeks aastaks vangi. Kuid tänu Putinile, patriarh Kirillile ja kohtunik Sõrovale osutusid nad maailma mastaabis tähtedeks, kes varjutasid varem tuntud vene kultuuribrändid „Malevitši musta ruudu” ja „õigeusu ikoonid”. Pussy Riotist sai Venemaa nägu ja rahvuslik kultuuriline bränd. Selline on inforuumi reaalsus, millega nõukogude totalitaarse propaganda pärijad, praegused Vene võimurid tulevad esialgu väga kohmakalt toime. Seepärast on Pussy Rioti loodud kujund levinud väga laialdaselt Saksa punkaritest, geiparaadidest osavõtjatest või Hispaania moslemi feministidest Madonna ja Reykjavíki linnapeani. Igaüks võib kanda erksavärvilisi kitšilikke Pussy Rioti peakatteid, mille taga lehvib meelsusvangide protestiradikalismi pael.

Inforuum ühendab tänapäeval nii poliitilise safari kui ka kunsti uued avangardistlikud vormid, mille traditsiooniline autonoomia üha rohkem ähmastub. Ja vaid kunsti ning poliitika piirist arusaamise tõttu saab pääseda poliitiliste spekulatsioonide vangist. Poliitika, mis alati peab silmas konkreetsete jõudude huve, on organiseeritud teistmoodi loogika järgi, kui seda on kunstiline žest. Kremli agendid on loonud Pussy Riotist mütologiseeritud ettekujutuse, mille eesmärk oli võita valimistel õigeusklike hääled. Kunstiline aktivism jääb alati isiklikuks konkreetsete inimeste eneseväljenduseks, isegi siis, kui see on anonüümne. Selle poolest erineb kunstiline aktivism põhimõtteliselt totalitaarsete süsteemide ja poliitiliste spekulatsioonide poliitilisest kunstist, mille taga terendavad alati ebaisikupärased geopoliitilised ideed. Pussy Rioti projekt on tingitud poliitilisest situatsioonist ja kunstiloogikast, aga mitte poliitikast. Projekt on kergesti loetav XX sajandi avangardistliku kunsti arengutraditsiooni ja selle kaasaegsete kontseptsioonide seisukohast.

Ülesanded, mille püstitasid endale punkfeministid oma bändi luues, ei piirdunud vaid konkreetsete poliitiliste loosungitega. Pussy Riot sõnastab projekti strateegilised eesmärgid manifestis, mis on väljas Facebookis: luua protestikultuuri uued vormid. Kunst kui kultuuriehitus alustab kultuurikoodide kriitilisest dekonstruktsioonist dadaistide ja sürrealistide kaudu ning kätkeb endas XX sajandi sotsialistliku avangardi eluloomingu utoopiat suprematismist ja konstruktivismist peale kuni Bauhausini. Möödunud sajandi keskpaiga neoavangardismis arendati tarbimisühiskonna tekketingimustes institutsionaalse kriitika strateegiat, mille osaks oli 1950ndatest peale ka performance’i-žanr, mis oli lahutamatult seotud feministliku kunsti kujunemisega. Nüüdisaegne kunstiline aktivism jätkab neid traditsioone uues inforuumis.

Ühisvõrgustikud on muutnud ühiskonna iseloomu ja avangardkunsti tervikuna. Praegusi infoallikaid iseloomustab läbipaistvus ja kõikjalolek, vaatamata võimu katsetele seadusandlike aktidega seda piirata. Me elame totaalses arhiivis, kus põimuvad isiklik ja ühiskondlik. Selle parim näide on Facebooki uudisteriba. Eraelu on nähtav, võimatuks saab kontrolliühiskond, kus võimul, nagu on seda kirjeldanud Michel Foucault, on eksklusiivne positsioon jälgimiseks ja masside tõekspidamiste juhtimiseks. Biopoliitika ja etendusühiskond, mida kirjeldab situatsionistide liider Guy Debord, lakkavad toimimast: „Silmanähtavaks saavad maailmapildi kujunemismehhanismid. Tekib alternatiiv massiühiskonnale, uued kooslusvormid, kus säilib igaühe individuaalsus”. Meediakunsti teoreetik Boris Groys, analüüsides uusi meediaruume, märgib, et kui varem pakkus võim välja ühe imago, mida vaatasid miljonid, siis nüüd võib igaüks paigutada internetti oma imago ja olgugi et seda vaadatakse vähevõitu, muudab see meediaolukorda kardinaalselt. Selles, mida Groys diagnoosib, kui kirjeldab meediat, on näha Sartre’i idee realiseerumist – kaob piir etenduse ja vaataja vahel. See Sartre’i idee, millest haaras kinni ja mida arendas edasi situatsionistlik internatsionaal (Situationist International), kutsudes üles argipäevasuse revolutsioonile, väljendub praegu antiglobalismis, mille osa on kunstiline aktivism.

Pussy Rioti meediastrateegia jätkab juba rühmituse Voina proovitu ühisvõrgustike võimalustega kui kunstivormide esitamise meetodiga, minnes mööda ametlikust infovoolust ja institutsionaalsest professionaalsest ekspertarvamusest. Kohalik sündmus toimib avaliku ruumi okupatsioonina. See võetakse vastu ideoloogiliselt ja see omandab uue sümboolse mõtte aktsioonis, millest saab sõnumi osa. Aktsioonidokumentatsiooni põhjal monteeritakse ja pannakse võrgustikku, You Tube’i muusikavideo. Võrgustikes viiakse sõnumi aktualiseerimise protsess ellu kas meeldimise (like) või mittemeeldimise (unlike) märgi abil: need mängivad kunstiteose loomise institutsionaalses kunstiautonoomia mehhanismis ekspertarvamuse osa. Võrreldes kunstilise autonoomiaga, individuaalse autorsuse ja väärtusliku kunstiteose loomisega, toob meediaruum sisse oma autorsuse spetsiifika ja teose määratluse. Esiteks autorsuse anonüümsus ja kollektiivsus, teiseks teeb unlike’ide ja like’ide süsteem igaühest kaasosalise. Kaasosaline annab esitluseks oma isikliku ruumi: seal saab avaldada oma arvamust, tõlgendada, kommenteerida. Sellest kõigest saab kollektiivselt loodud teose osa. Kunsti anonüümne ja kollektiivne vorm iseloomustab Pussy Rioti imagot: erksad kleidikesed ja nägu katvad peakatted ei ole ainult jõuliselt allakriipsutatud soolisust rõhutav ja meediale meelepärane kujund ega ka repliik dialoogis Malevitšiga, see tagab bändi kõigi liikmete võrdsuse, välistab liidri olemasolu. Pussy Riot on töötanud välja eraldiseisva teose vormi asemel üldise meetodi, mida saab igaüks kasutada. See on avangardistliku kunsti iseloomulik strateegia, mille näitena võib tuua sürrealistide automatismi või cut-up’i, mis arenes välja dadaist Tristan Tzara kaabust 1914. aastal, või biitnikest kirjanikud Jack Kerouac, William Burroughs jt 1960ndatel. See on ka Dérive’i praktika – linnaruumi võõrandunud elumeetod, mille töötas välja psühhogeograafiline ühing ja situatsionistlik internatsionaal 1950ndate lõpul.

Lõpetuseks on vaja nimetada nüüdisaegse avaliku inforuumi soolisuse aspekte, mis, nagu mulle tundub, olidki kõigi progressiivsete jõudude armastuse põhjus Pussy Rioti vastu. Selle analüüsi on teinud tuntud feministlik teoreetik Judith Butler Taħrīri väljaku protestiliikumise kogemuse põhjal. Oma loengus „Kehade liit ja tänavapoliitika” pakub Butler välja vasakpoolsetest ja soolistest seisukohtadest lähtudes hinnata ümber „ilmsikstuleku ruum, et mõista rahvademonstratsioonide jõudu ja efekti”. Termin „ilmsikstuleku ruum” kuulub Hannah Arendtile, kes kasutab seda poliitilise ja privaatse ruumi eristamiseks. Poliitilise avaldumise ruum ei ole Arendti järgi seotud kohaga, see tekib inimeste vahel ja see ei ole algselt antud, vaid luuakse tegutsemise kaudu. Butler märkab nähtava poliitilise ruumi ja nähtamatu privaatse ruumi eristuses soolisi aspekte. Privaatne – see on naiselik ja ahistav, avalik – see on mehelik, vaba ja ilmalik. Butleri arvates on poliitikast kõrvaldatute esinemine väljakutel – enesekehtestamise teatraalsetes kohtades – muutnud poliitilist ruumi. Okupeeri! liikumine loob uue ruumi, kus puudub Arendti poliitiliselt esindatud ja privaatse elu eristus. Need on ühte sulanud: eraelu viiakse väljakule, kus elavad tuhanded ahistatud ja poliitilisest nähtavast ruumist välja tõugatud. Seal nad söövad, magavad, saavad meditsiinilist abi, suhtlevad, „murdes tinglikke erisusi privaatse ja avaliku vahel võrdõiguslike suhete kehtestamiseks”. Nagu märgib Butler, ainult see uus ruum kindlustab täieliku soolise võrdõiguslikkuse, sest kustutab meheliku poliitilise ja naiseliku privaatse ruumi piirid. Sooliste erinevuste kõrvaldamiseks toob Butler sisse mõiste „nähtav keha”, mis on oma olemuselt alternatiivne Arendti ilmsikstuleku ruumile. Põhilise rõhu asetab Butler meedia tähendusele „nähtava keha” kujunemise protsessis. Ta kinnitab, et Taħrīri väljakul toimunu võib aset leida ükskõik kus infokanalite ja suhtlusmeedia võimaluste tõttu, see on üheaegselt nii kehaliidu organiseerumise instrument kui ka eneseesitluse ruum. Värvilise kerge varrukateta kleidiga feministidest, kes tulid 2011. aasta talvel Moskva lumistele tänavatele, tassides enda järel elektrikitarre ja võimenduskaste, sai ajakirja Time kaane koondkuju osa: naise kui protestija kuju araabia kevadest Ateenani, liikumisest Occupy Wall street! Moskvani.

Tõlkinud Reet Varblane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming