Nadežda Tšernobai numbriga pealkirjastatud kuuel maalil on kujutatud mehe keha aktina. Maalilaadi kohta võiks peaaegu öelda „pallaslik”, kui mõelda selle all teatud optilisi maalikvaliteete. Pallaslikku maalipedagoogikat 1930ndate seisuga võiks illustreerida Elmar Kitse Ado Vabbe õpetamisviisi kirjeldus, tagapõhjaks ilmselt reaalteaduslikud (universaalsed) väärtused: „Tema üks peamine huvitav nõudlus oli õpilastele, et nad jälgiks valguse ja varju käiku. Teda ei huvitanud, kas see oli ükspuha mis ese, kas oli see akti poos või oli see lillevaasi vorm, kus valgus läks üle varjuks, või oli see mingisugune puuese või oli see metall – see üldse ei lugenud. Sellepärast (et) tema leidis, et see (valgus) on universaalne igasuguse eseme juures. Kui jälgid valguse ja varju käiku, siis oled sa võimeline kujutama ruumi ja oled võimeline kujutama värvi, kui seda jälgid” (H. T. rõhutused).

Pallaslaste õppeprotsessis keskenduti niisiis kitsalt (või olenevalt vaatenurgast, avaralt) esteetikale endale ja maalilistele kvaliteetidele, jõudes peaaegu välja sellesama „sotsialistliku/aseksuaalse kasvatuseni”, mida on väidetud Tšernobai näituse modellide kohta Vaala galerii pressiteates. Siin on maalimisel otsitud aga irriteerivaid poose ja see on see, mida pallaslased kui impressionismi jüngrid üldiselt ei väärtustanud. Tšernobai esindab uuel ringil laulva revolutsiooni aegset kunstilainet, kus noored naiskunstnikud (toona Maria-Kristiina Ulas ja Ly Lestberg) hakkasid maalis, graafikas, fotos kujutama äkitselt alasti mehekeha, jõuliselt ja erootiliselt. 1980ndate lõpu versiooniga võrreldes tunduvad 2012. aasta tööd leebete ja soojalt hingelistena.

Teisel näitusel „Pöörded” Tartu Kunstimajas hakkab aga tööle ootamatu seos, kuigi mitte Tšernobai enda näitusega Vaala galeriis, vaid Jevgeni Zolotko näitusega „Asjad” (kuueosalise sarja viimane näitus) sama maja pööningul. Kui pööningul tegeletakse piibli hiigelsuurte süsteemide ja kategooriatega, pannakse vaataja silmitsi igavese ja ajalise elu ning pühaduse faktiga ning sealne ruumikogemus tundub pärinevat mingist teisest vaimsest reaalsusest, siis I korrusel on Tšernobai loonud olukorra, kus figuratiivsed joonistused meenutavad kirstu pandud surnuid. Ruumiinstallatsioon koosneb liivasest mullast ja sellesse ehitatud kastidest, kus lebavad monokroomsed tumedad joonistused. Nende stilistika erineb Vaalas välja pandud maalide omast.

Noor kunstnik tegeleb niisiis elu küsimustega selle füüsilistes ilmingutes. Ta otsib ennast kunstnikuna. Ta mängib läbi mitmesuguseid väljendusvorme. Ta püüab kas või enesest võõrandumise hinnaga end lahti rebida kuskile sügavale juurdunud traditsioonilisest kujutamisest. Protsess kestab.