Psühhedeelia vastutustundlik lubadus

EKKMi näitusel vaadeldakse psühhedeelse keha seni realiseerumata potentsiaali ja otsitakse väljundeid psühhedeelia teooriale ja meetodile.

Terje Toomistu

Näitus „r:e:a:a:l:n:e: psühhedeelia järel“ EKKMis kuni 2. VIII. Kuraator Lars Bang Larsen, kunstnikud The Otolith Group, Armando Andrade Tudela, Vytautas V. Landsbergis, Jonas Mekas, Søren Andreasen, Dave Hullfish Bailey, Inspection Medical Hermeneutics, Till Mycha/Fungiculture journal, Magma, Kiwa + Rein Raamat, Ando Keskküla ja Priit Pärn.

Inspection Medical Hermeneutics. Merevaigutuba, 1991.

Inspection Medical Hermeneutics. Merevaigutuba, 1991.

Johannes Säre

Ta siseneb ruumi ja seisab silmitsi tuleleekides soenguga kosmilise olendiga. Seda tegelast teab ta küll. Mälestus Timbu-Limbust ja lumemöldrite äratamise kirevatest seiklustest jätsid temasse jälje juba varajases lapsepõlves (Kiwa „Nõukogude psühhedeelia ümbertöötlus“). Seejärel satub ta tundmatule maale. Keset kõrbeavarusi seisab üksik kummaline ehitis, justkui pärit mõnest utoopiast (Dave Hullfish Bailey „Drop City“). See salapärane hoone on korraga siin samas ja suur, peaaegu et käegakatsutav, siis jälle kuskil kauguses.

Olek hakkab tasapisi nihestuma. Kui kõndida mööda lõputut raudteed, pudeneb reaalsuspilt aeg-ajalt kildudeks. Seda on tabanud kaos näilises korras ja absoluutse ennustatamatuse dimensioon. Veerevad kivid, langevad komeedid ja tundmatute keeltega täituvad tühjad raamatud pealkirjadega „Meteoorikraater“ („Meteor Crator“), „Must mägi“ („Black Mountain“), „Tolmupilv“ („Dust Bowl“), „Mudel“ („Model“).

Alandliku aukartuse ja tiivustava uudishimu vaimus liigub ta järgmisesse ruumi, mille kõrged seinad (või seesmine ühekssaamine) panevad teda hüüatama „Om!“. Universumi igavene heli kaigub vastu tühjadelt galeriiseintelt, kust korraga avanenud aegruumi ussiauk viib ta iidsesse linna Skepsis (Søren Andreaseni „Σκέψις/Skepsis“). Ta ronib edasi mööda lõputuid treppe, ikka üles ja edasi (või oli see libisedes alla jäneseurgu?), kus tema vasakpoolsuse ja esteetilise eksperimentalismi alged sulanduvad vihjega Peruu esimesele inimasustusele San Pedro kaktuste aegruumi ületavas voos (Armando Andrade Tudela „UNSCH/Pikimachay“).

„Elu on psühhedeelne, vähemalt minu oma küll,“ lausub see organiteta näitusekülastaja, püüdlematagi oma kogemust kaardistada või sellest kellelegi midagi jutustada, sest ta teab, et seegi on midagi, mis alati käest libiseb.

Psühhedeelse keha potentsiaal. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi koostöös Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskusega valminud näitusel „r:e:a:a:l:n:e: psühhedeelia järel“ käsitletakse psühhedeeliat idee, teooria või metodoloogiana ja on lahti öeldud oma Teise maailmasõja järgsest ajaloost, kui psühhedeeliast sai 1960ndate angloameerika vastukultuuride keskseim kontsept ühes oma narkotsentrilise hoiaku ja loendamatute kommertskultuuri väljunditega.

Taani päritolu nimeka kuraatori Lars Bang Larseni sõnul on näitusehtepunkt „joobumuse eraldamine poliitilisest ja moraalsest hinnangust ning selle vaatlemine loova vahendi ja kriitilise tehnoloogiana“.

Niisiis psühhedeelset kunsti selle klassikalises tähenduses – erksates värvides mustrid, psühhedeelne plakatikultuur, tajupetteid esile kutsuvad installatsioonid vms – siit ei leia. Ent eks olegi kirjud mustrid kõigest psühhedeelse kogemuse visuaalne maius, üks kiht, pealispind. Kogemus iseenesest hõlmab palju enamaid meeli, intellektuaalseid stiimuleid, ajalugusid ja dimensioone, kuigi psühhedeelse kogemuse kirjeldamine ei ole selle näituse taotlus. Pigem vaadeldakse psühhedeelse keha (anakronistlik, amorfne, risoomne) seni realiseerumata potentsiaali ning otsitakse väljundeid psühhedeelia teooriale ja meetodile.

Aldous Huxley ja Humphry Osmondi suhtlusest 1950ndatel aastatel välja kasvanud psühhedeelia termin viitas esialgu hallutsinogeenide nägemuslikele, müstilistele ja ravivatele omadustele. 1960ndate noorteliikumiste tuultes kandus termin laia kasutusse, leides rakendust kõige puhul, mis näis inspireeritud hallutsinogeenide kasutamisest.

Kõige lihtsamal kujul võib psühhedeeliat mudeldada lineaarselt, kujutades meie igapäevareaalsust normaalsusena, millest kõikvõimalikud kõikumised puudutavad psühhedeeliat, meelemuutusi. Otsetõlkes tähendab psühhedeelia avatud meelt, mille seisundis on võimalik kogeda eri perspektiive samaaegselt, selle juures muutub lineaarne ajatunnetus ja kolmemõõtmeline ruum.

Šamaanid on aastatuhandeid käinud teistes maailmades kogukonnale olulist informatsiooni hankimas. Joogide neljas teadvuseseisund viitab tõele ja absoluudile. Filosoof Terrence McKenna väitel on hallutsinogeensed seened mänginud inimevolutsioonis olulist osa, eriti eneseteadvuse ja keele arengus. LSD ristiisaks nimetatud psühhiaater Stanislav Grof on arvanud, et me näiteks ei peaks tegelema keskkonnakaitsega, kui iga inimene manustaks korra elus LSDd. Amazonase põlisrahvaste kosmoloogiat uurinud antropoloog Eduardo Viveiros de Castro sõnul paneb erinevus sind nägema. Ja Steve Jobs leiutas inimsõbraliku arvuti.

Selge see, et psühhedeelsetel kogemustel on olnud laialdane mõju kultuuri ja inimteadvuse arengule, mille põhjalikum analüüs väljub mõistagi selle arvustuse taotlustest. „R:e:a:a:l:n:e:“ kutsub aga kaasa mõtlema, mis on psühhedeelse kogemuse lubadus ajal, kui meie tarbimiskultuur põhineb üha enam afektiivsetel sõltuvusseostel ja neuromarketingil, kui liiasus ja joovastus on normaalsus ning trippiv 4D-kinokogemus krediitkaardi viibutuse kaugusel. Mis on psühhedeelse meetodi poliitiline ja eetiline potentsiaal?

Mitu maailma. Ajal, mil kultuuriline relativism on oma aja ära elanud – väide „kõik on suhteline“ paneb õlgu kehitama, sest tõesti, so what? –, tuleb pigem kaaluda mitmesuguste ontoloogiate olemasolu teadvustamist. Selle asemel et nentida, et „üks maailm, palju maailmavaateid“, teadvustab ontoloogiline lähenemine mitme maailma olemasolu. Selle tõlgendusliku lähtepunkti kohaselt elame erinevate olemiste maailmas, mida tuleb käsitleda võrdselt õige ja ausana. Meil ei ole mitte üks maailm, mida võib erinevatest perspektiividest tajuda või kirjeldada, vaid meil ongi erinevad maailmad, mis omakorda tingivad erinevaid kirjeldusviise (sellele viitab ka näituse Till Mycha ja Fungiculture Journali „Psühhedeelse meetodi manifest“).

Need maailmad võivad olla suuremad või väiksemad, hõlmates eri mastaabiga kogukondi, tunnetuslikke tasandeid või ruumi inimese siseilmas. Need võivad omavahel teatud määral kattuda või hargneda lõputult üha järgmisteks osadeks, mis võivad vabalt olla suure kujundi vähendatud koopiad.

Kui nüüd kasutada fraktaali kui psühhedeelia keskset kujundit mõttemudelina ja rakendada seda maailmade paljususe teoreemi puhul, võiks edasi küsida: millised maailmad maailmastavad maailmu?

Nii muutub eri maailmade olemasolu küsimus poliitiliseks. Sest millised maailmad loovad eeldused ja võimalused mõnede teiste maailmade avaldumiseks, mis omakorda maailmastavad järgmisi maailmu, ja mis omakorda järgmisi, on sageli määratletud mõne laiema tõlgendustasandi tajutava tõeväärtuse kaudu.

Sümboolse struktuuri augud. Näituse pealkirja sõnastus lubab kahetist tõlgendust: kas viidatav reaalne asetseb psühhedeelia järel mõnel postpsühhedeelsel väljal või on reaalne see, mis kaasneb psühhedeelia järele haaramisega ning mis ometi jääb alati vaid püüdluseks.

Igal juhul ei ole reaalne, millele siin viidatakse, erinevate diskursiivsete jõudude konstrueeritud normaalne maailmapilt, mida üldsus peab ehk reaalsuseks. See on „Reaalne“ Lacani tähenduses: sümboliseerimisele allumatu, keele-eelne, sümboolsete struktuuride auk, mis pidevalt libiseb käest igasuguses taotluses seda sümbolisatsioonile allutada. Seega võib näituse kui kunstilise representatsiooni taotlust pidada koguni paradoksaalseks: kuidas tuua märkide süsteemi seda, mis olemuslikult jääb märkidest väljapoole?

Suurem osa välja pandud töödest kõnetab Lacani „Reaalset“ eri viisil. Nii põikleb Moskva kunstnike koosluse Inspection Medical Hermeneuticsi „Merevaigutuba“ (1991) tõlgenduse eest ja Armando Andrade Tudela lühifilm „UNSCH/Pikimachay“ ainult vihjab teemadele, mida soovitakse tõstatada.

Kõige otsesemalt tegeleb „Reaalsega“ Søren Andreaseni video „Σκέψις/Skepsis“ (2015), kus esitatakse kaadreid mitte midagi ütlevatest (ehk interpretatsioonile täielikult avatud) maastikudetailidest, mis on võetud üles, et kaardistada iidset Kreeka linna. Samuti võib sellega otseselt siduda näitusega kaasnenud trükist „Magma“ (autorid Yann Tytelmann ja näituse kuraator Lars Bang Larsen), mis uurib magma tähendusi filosoofias, masinates, muusikas, kirjanduses. Nii nagu „Reaalne“ võib end ootamatult ilmutada, surub magma end aeg-ajalt maailma pinnale, olles juhitud täielikust ettemääramatusest. Trükise lähtepunktiks on Christian Vanderi prantsuse progeroki bänd Magma, kes esines ka möödunud „Jazzkaarel“.

Teine oluline lähtepunkt, mis väljapaneku erakordsust toonitab, on psühhe­deelia kontsepti geopoliitiline nihestamine. Selles vallas tõstaksin esile kaht autorit, kelle tööd on seotud Nõukogude ajal sündinud loominguga. Vytautas V. Landsbergise filmis „Vilius Orvidas“ (2001) räägitakse leedu mehest ja tema skulptuuride aiast, millest sai hipidest palverändurite sihtpunkt, sürreaalne muuseum, panteistlik katedraal. Näituse ainsa Eesti kunstniku Kiwa graafiliste tööde seeria koosneb nõukogudeaegsete lasteraamatute illustratsioonide töötlustest. Tööd viitavad suuresti unustustehõlma vajunud visuaalsele materjalile, mis ometi puudutab mitut põlvkonda ning avab huvitava Nõukogude aja sündroomi – mida hallim argipäev, seda värvilisem hipitaevas. Mida lamedam käegakatsutav, seda maagilisemad rajad fantaasiamaastikel. Kui täiskasvanutelt eeldati ratsionaalsust, kõrgema teise eitamist, režiimi prioriteetidele kohandatud aateid, siis psühhedeelia leidis oma väljenduse sageli „lasteasjades“. Nende töödega toob Kiwa selle tähendusliku visuaalkultuuri pärandi popkunsti.

Märgilisim psühhedeelia käsitlus näituse keskse idee mõttes on Otolith Groupi film „Anathema“ (2011), mis põhineb puutetundlike tehnoloogiate manipuleeritud telereklaamidel. Teos ühendab pildipõhise kapitali pseudorealismi taotluse kehaliste aistingute kogemusega. Nii tõstatab film küsimusi ekraani, reaalse ja somaatilise vahelisest dünaamikast seoses vastavate muutustega meediatarbimises.

Näitus Larseni tõstatatud nägemusele psühhedeeliast ja sedavõrd sisu­tihedas vormis, et väärib külastamist täna ja homme ja ülehomme, mis ongi näituse viimased päevad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht