Püsirahastus elujõulisele kodanikualgatusele

Madis Mikkor

Sümpoosion „Käsi, mis sind toidab” Mooste kunsti ja sotsiaalpraktika keskuses 25. VIII. Nagu hiljuti Moostes peetud Eesti sõltumatute kultuurialgatuste sümpoosioni pealkirjast järeldada võib, oli arutlusel ka rahastajate suhe oma „ülalpeetavatega”, kuid peamiselt keerles diskussioon kodanikualgatuse olemuse ning avaliku tunnustuse vajaduse ümber. Vaieldi väikeste huvigruppide hääle legitiimsuse üle esinduskogudes, kuulati uurijate ettekandeid Eesti kodanikualgatuse juurte teemadel ja otsustati, et tuleb edasi töötada käimasoleva riigi kultuuripoliitika alusdokumendi seisukohtade kallal, et anda sinna omaalgtuste huve väljendav sisend. Moostes osalesid Lõuna-Eesti kultuurikeskuste ja -algatuste juhid, maavalitsuse- ja valdade kultuurispetsialistid ja tippjuhid ning kultuurija sotsiaalvaldkonna uurijad. Esindatud olid Põlva maavalitsus, valdade kultuuritöötajad, Võru instituut, Sänna kultuurimõis, Varbuse muusikamõis, Noor-Eesti loomekeskus, festival „Art ist kuku nu ut”, Tartu loomemajanduskeskus, Eesti trükimuuseum, Taarka pärimusteater, Meleski kultuurivabrik, Vanemuise selts ning Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum. Ümarlaua kutsusid kokku kultuuripoliitika uurija Egge Kulbok-Lattik, kunstikriitik ja projektiruumide algataja Maarin Ektermann ning kultuuritehaste käivitaja ning Eesti trükimuuseumi juhatuse liige Madis Mikkor. Algselt küll kahe eraldi sündmusena kavandatud, sai sümpoosion läbi viidud siiski ühekorraga: ühtseks programmiks tihendati ettekanded ja arutelu omaalgatusliku tegevuse olemuse ning taustsüsteemi üle ning kuulati ära sõltumatute kultuurikeskuste igapäevatöös tõusetunud probleemid.

Päeva avades tõi Egge Kulbok välja, et ühiskonna innovatsioon lähtub majanduslikest impulssidest, mis stimuleerivad ja toestavad kultuurilist tegevust. Samas vajab majandus oma arengu toestamiseks rahvusteadvust ja kultuuri. Majandus ja kultuur on omavahel lahutamatud, muna ja kana seoses, andes vastastikku impulsse. Egge Kulbok-Lattik kirjeldas ka, kuidas omaalgatuse ja kultuuripraktika kaudu kanduvad rohujuuretasandile eliidi ideed, millega tagatakse masside toetus, ja see võimaldab esitada eliidil poliitilisi nõudmisi. Nii toimus see Tsaari-Venemaa tingimustes ja laulva revolutsiooni ajal, kui vastaspooleks oli totalitaarne režiim. Algselt omaalgatusest lähtunud kultuurivaldkonnad institutsionaliseeriti 1920ndail ja 30ndail vastavalt Konstantin Pätsi poliitilistele ideedele. Egge Kulbok joonistas välja graafilise kõvera, mis paigutas tõusude ja mõõnadena ajateljele kodanikuaktiivsuse perioodid, mille tippaegadel jagasid aktivistide arvamust laiad rahvahulgad ning pinge ja hirmu perioodidel avaldasid võimud kodanikuühendustele tugevat survet, et omistada režiimile kodanikuühenduste eksistentsis peituvat legitiimsust, sundides vabad algatused kaitsepositsiooni, et mitte kaotada oma eetilisi tõekspidamisi konjunktuuri nõudmistele.

Põlva maavalitsuse sotsiaal- ja haridusosakonna juhataja Peeter Aas tõi välja argumendi, et pahatihti taandatakse siseriiklikus debatis kultuur lihtsa meelelahutusena halastamatult eelarve kulunumbriks ning unustatakse või eiratakse teadlikult selle asendamatut rolli väärtuste loojana. Kuni aktsiaseltsil Eesti Vabariik puudub muu visiooni- ja missioonikirjeldus kui põhiseaduse preambula, peavad võimu juures olijad leppima, et riigiasutustes meie vabariigi eelarvet ümber jagades tuleks näha majandust vahendi ning kultuuri eesmärgina. Kultuuri instrumentaliseerimine turismi või muude (sotsiaal)eesmärkide saavutamiseks on tänapäeva neolibreaalset fooni arvestades tavaline, kuigi pikas perspektiivis küsitav, leidis Egge Kulbok.

Osalejate hulgas kõlas väiteid, et sageli annab „toitev käsi” ka varjatud juhtnööre, tellides jaotatava raha eest sotsiaal- ja regionaalpoliitilisi teenuseid, ning sunnib „tellimuse täitjad” sõnakuulelikkusele, kehtestades kvaliteedikriteeriume, nõudeid kodanike kaasatuse astmele, ning jätab endale õiguse otsustada, milline kultuur on professionaalne ja milline rahvalik.

Kerkis ka elitismi probleem kultuuris. Oma magistritöös kultuuripoliitikale keskendunud Misso valla kultuurispetsialist Birgit Lüüs kasutas oma ettekandes väljendit „kultuuris osalemine”, pisendades selle alajaotuseks avalikus retoorikas vohava „kultuuritarbimise”. Kultuuritarbijaks jääb lääne kultuuripoliitika teoreetikute kohaselt vaid passiivne osaleja. Nii sotsiaalse kogemuse poole püüdlejad kui ennast rikastada soovijad osalevad kultuuris aga märksa aktiivsemalt. Kultuuri demokratiseerijad loosungiga „kultuur massidesse” ammendavad end, kui vastukaaluks on võimalik välja käia sihtgrupiti kodanike aktiivsusel ja kaasamisel rajanev kultuuridemokraatia.

Vanemuise seltsi ning Eesti kultuuriseltside ühenduse juhatuse liige Valter Haamer küsis, kas mitte ei ole tänapäeval linnakeskkonnas hakatud piirduma kunstinautlemisega, kuid maal lüüakse selle tegemisel endiselt aktiivselt kaasa. Kuigi seisukohale kõlas nüüdiskunsti ning globaalküla kontseptsiooni pooldajate vastuväiteid, rääkis eri valdkondade tegevusse haaratud inimeste hulk (näiteks XXV laulupeol osales üle 26 000 laulja ning XVIII üldtantsupeol üle 7500 tantsija) selget keelt üldrahvaliku kaasamise elujõulisusest Eesti kultuuris. Loomulikult võib küsida, kas need suured arvud (tegelikult on see jäämäe tipp, sest suursündmustele pääsemiseks peavad lauljad, tantsijad ning pillimehed läbima tiheda sõela) tegelikult ikka kajastavad suurt kodanikuaktiivsust, sest pole harvad juhud, kui üks dirigent käib mitmes vallas külakorda rahvakunstimeistreid juhendamas ja kohalik omaalgatus kõige selle juures piirdub rahvamaja saalis aja broneerimisega.

Eliitkultuur on olnud nähtus, mis sai kosuda vaid eliidi toel ja selle esindajate naudinguks, ning peavoolu kunstiajalugu (aga ka kokakunsti, etiketi või keele kirjapandud ajalugu) on seda arvamust vaid kinnistanud. Kõik rahvalik ja vernakulaarne on pahatihti kategoriseeritud kusagile väljaspool „päris” kultuuri asuvaks ning samuti siis ka selle kultuurisuuna osalejad. Kahjuks pole meil täna enam kusagilt võtta kõrgestisündinud aadlimehi, keisreid ja valgustatud isevalitsejaid, kel tuju ajel oleksid käsutada miljonite inimeste tööjõud ja selle viljad, et jõudsalt kasvanud loojaks pürgijate massi geniaalsusesähvatused kohemaid kivisse raiuda, lossiks või pargiks vormida või pronksi valada lasta. Just sellepärast, et revolutsionäärid ja targad kantslerid lõikasid nii sõna otseses mõttes kui ülekantud tähenduses maha ühiskonna kõige kõrgemad tipud, et sellest pudenenud jäänustega täita kõige sügavamad ja haisvamad mülkad, seisab tänapäeva kaunite kunstide looja silmitsi projektiraha jagamise masinavärgiga, mille väljaõppinud operaatorid piinliku hoolega jälgivad, et toetusraha toel kosunud kultuur vastaks süsteemi ehitajate arusaamadele ning maksumaksja keskmisele maitsele.

Kui ühelt poolt on kõik Eesti Vabariigi 226 kohaliku omavalitsuse üksust kohustatud üleval pidama oma elanike teenindamiseks neile kuuluvaid muuseume, raamatukogusid, rahvamaju ning spordibaase – kes suuremal, kes väiksemal hulgal –, lisaks sellele kuulub sihtasutuste, allasutuste või mittetulundusühingutena otseselt riigile veel ligi 60 kultuuriinstitutsiooni, siis võiks ju väita, et selle tohutu hulga seas leidub riiklikult ülalpeetavas kultuuris osalemise võimalusi igale maitsele, diskrimineerimata kedagi elukoha, ea või kunstimeele tundlikkuse pärast. Sellest võiks esmapilgul piisata, et väita, et elanikkonna vajadused on rahuldatud.

Ometi on Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidu andmetel Eestis umbes 17 000 vabaühendust, mille põhitegevus on muu kui kinnisvara haldamine (korteri-, garaaži- või aiandusühistud), neist omakorda ligi 6000 toovad oma põhikirjalise eesmärgina ära tegevuse kunsti või meelelahutuse vallas. Seltsinguid, mis ametlikku registreerimist ei nõua, on poole tuhande ligi.

EMSL on jaganud valdkonna omakorda kaheks: professionaalsed palgalised teenusepakkujad ning vabatahtlikkuse alusel oma kodanikualgatuse elluviijad.

Mooste sümpoosionil osalenud vabakonna eestvedajad näisid esindavat kahe eelkirjeldatud kriteeriumi vahel tasakaalu otsijaid. Kui Birgit Lüüs arvas, et seltsiaktivistid teevad kõike vabast ajast ja sisemotivatsioonist, siis mõned mittetulundusvaldkonnas pikemat aega tegutsenud juhid on töö käigus omandanud professionaalsuse, mistõttu küsivad, kas nad pole mitte väärt saama rahalist kompensatsiooni selle eest, kui põlve otsas ja omavahenditest kõige kõrgema taseme maailmaklassi kultuuriteenust pakuvad. Sellest küpsebki konflikt nii igaühes eneses kui aktiivsete inimeste omavahelistes vestlustes. Valdkonnasisesest tunnustusest ja riigi esindajate soojast käepigistusest jääb professionaalsuse poole pürgijatele väheks. Nad soovivad küll oma alaga tegeledes nautida vabaühendustele lubatud tegevusvabadust ja sihtgrupi poolehoidu, kuid tunnevad kibedust, kui võrdlevad end riigi palga eest samasuguse töö tegijatega. Küsitluse valdkonna juhtide seas viis läbi Maarin Ektermann, kelle uuringu tulemused kinnitasid, et sõltumatut kultuuritegevust algatama ja käigus hoidma sunnivad küllaltki enesekesksed või sihtrühma huvidest lähtuvad faktorid nagu vajadus teatud keskkonna loomise järele, rahulolematus kehtiva süsteemiga või tahtmine ise oma elu korraldada. Kõige rohkem kulutab inimesi aga kõrvalseisjate mittemõistmine, konkurents ja vajadus täita põhitöö kõrvalt vähem olulisi haldus- ja administratiivülesandeid.

Sümpoosioni kõiki plokke läbiski punase niidina seisukoht, et meil on vajaka süsteem, mis teatud otsustusmehhanismi abil jagab pikemaajalist püsirahastust end oma tegevuse jätkusuutlikkuse kaudu tõestanud kodanikualgatustele. Ometi tekkis sellisegi meetodi tõhususe kohta küsimusi, kui Baden-Württembergi liidumaa sõltumatute kultuuriasutuste rahastamisega tegeleva asutuse LAKS-BW juht Ilona Trimborn-Bruns tutvustas Saksamaal toimivat skeemi, mille nõrkuseks on n-ö rea peal püsivate institutsioonide kordumine rahasaajate nimekirjas aastast aastasse.

Institutsiooni osa omaalgatuses pälvis mitme esineja tähelepanu. Monica del Norte küsis, kas holistiline inimene on olemuslikult vastuolus institutsiooniga. Anders Härm kirjeldas detailselt, kuidas Tallinna soojuselektrijaama hüljatud söepurustusjaamast on saanud institutsioon, mis eksitab pahaaimamatuid turiste suurejoonelise nimetusega Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum ning annab välja oma kunstipreemiat. Hendrik Noor tõi Sänna kultuurimõisa näite, kus mõne aastaga on mittetulundusühing võtnud maakohas enda kanda hulga omavalitsuse funktsioone, sealhulgas raamatukogu ning noortekeskuse. Kõlama jäi, et institutsioone usaldatakse rohkem kui üksikisikuid ning struktuur on püsimajäämise alus, aga ka see, et sund institutsionaliseerumiseks tuleb riigi poolt, kes seeläbi saavutab oma jaotatavate ressursside üle tõhusama kontrolli. Ehk näevadki võimuesindajad stabiilselt tegutsevates kodanikuühendustes potentsiaalset ohtu, kui oma tegevuse kestvuse osas piisava kindluse saavutanud organisatsioonid hakkavad ellu viima valitseva ideoloogiaga mitte sajaprotsendiliselt kooskõlas programmilisi seisukohti.

Omavalitsuse, riigi ja spetsialiseerumisvaldkonna piiridest kaugemale vaatama innustas interneti vahendusel Euroopa sõltumatute kultuurikeskuste võrgustiku Trans Europe Halles peasekretär Birgitta Persson. Ta jagas usku, et Eesti kodanikualgatuste aktiivsed juhid on suutnud igapäevaprobleemidest vabadel hetkedel paigutada end Euroopa ja maailma kaardile ega karda osaleda rahvusvahelistes diskussioonides kultuuripoliitika suundumuste üle.

Kokkuvõttes avaldasid kohaletulnud soovi edastada omaalgatusliku kultuuripraktika ühised seisukohad riigi kultuuripoliitika väljatöötamise töögrupile, kultuuriministeeriumile ning avalikkusele. Tõdeti, et omaalgatusel ja sõltumatutel kultuurikeskustel on täita selge roll ühiskonna väärtusloomes, nii kohalike omavalitsuste kui ka riigivõimu legitimeerimisel ja regionaalsel elukeskkonna edendamisel, pealegi on neil märgatav majanduslik mõju.

Sümpoosionil osalenud panustasid ka Soome tegevuskunstirühmituse Mind Less Company uuringusse: mitmetes riikides üles seatud täpse mõõtmissüsteemi alusel kaardistatakse ühiskonna arengusuundumusi ning lahterdatakse need tõusvateks, stabiilseteks ning langevateks.

Korraldamises osalenud Collegium Festum kavandab jätkusümpoosioni läbi viia tuleval aastal Soomes Jyväskyläs.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming