Püha kolm(ainu)põlvkonna manifestatsioon

Kaarel Kurismaa ja Raul Keller eeldavad vaataja füüsilist panust, Mari-Liis Rebane ja Karl Saks töötavad minimalistlike kujunditega.

RAGNE SOOSALU

Kaarel Kurismaa, Raul Kelleri, Mari-Liis Rebase ja Karl Saksa näitus „Taimer“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 15. I.

Kaarel Kurismaa. Taimer 4–6. Vineer, taimer, 2016.

Karel Koplimets

Kapten Konkskäsi teatavasti vihkas ja kartis aega ja kella tiksumist. Eikunagimaal puudus aeg, see seisis. Tundub, et kõik maailma hädad on alati ajas kinni. Aega on kas liiga vähe või ta venib. Meil on tohutul hulgal ajaga seotud ütlemisi, aeg oleks justkui mingi halastamatu jumalus, kelle altarile tuleb pidevalt ohverdada.

Mis siis, kui prooviks ajast kõnelda ja mõelda tavapärasest teistmoodi? Filosoofilises plaanis ärataks selline provokatiivne küsimusepüstitus minus aukartust, kuid ma ei hakka siin traktaati kirjutama. Piisab sellest, kui rääkida ajast heli kaudu.

Heli tähistab teistmoodi aega. Heli võimaldab kõnelda ajast ja ruumist teistmoodi kui ükskõik milline teine kunstiliik. Heli väljendab aega omamoodi ja laseb seda tajuda väga erinevate aspektide kaudu. See voolab läbi aja ja ruumi mittelineaarsena, efemeersena, konkreetsete piirideta, simultaansena, kõike läbistavana.

Inimene tajub heli hoopis teisiti kui kindlate piiridega visuaalseid objekte. Me tajume heli kogu kehaga ega pea selleks eriti midagi tegema, erinevalt silmadest – nägemiseks tuleb mingis suunas vaadata. Kuna heli tungib meie kehasse ja me tajume seda kogu kehaga (mitte ainult kõrvadega ja selle abil, mis jääb nende vahele), siis võiks isegi öelda, et heli hägustab objekti ja subjekti piire.

Kunstihoone galeriis uurib aega, heli ja nende tajumist ruumis kolm põlvkonda kunstnikke: Kaarel Kurismaa, Raul Keller, Mari-Liis Rebane ja Karl Saks.

Mari-Liis Rebane ja Karl Saks õpivad mõlemad EKA uusmeedia magistrantuuris, Keller on nende õpetaja, Kurismaa aga nende kõigi nii-öelda esiisa. Selle põhjal võiks ette rutates öelda, et Eesti helikunsti tulevik on helge, vaatamata sellele, kui etableerunud see termin ka pole.

Esimeses ruumis tiksuvad Kurismaa taimerid ja müristab Kelleri tsepeliin. Tagumises pimendatud toas on Mari-Liis Rebase ja Karl Saksa ideaalse kooslusena mõjuvad audiovisuaalsed installatsioonid: dramaatiliselt valgustatud mikrofon postamendi otsas, Mari-Liis Rebase mantrana mõjuv hääl ja staatiline videokaader ehitusjääkidest, mida elustab ööpäeva matkiv valgus.

Valguse narratiiv. Alustagem noorematest. Mõlemad on end juba tõestanud teistel kunstialadel: Rebane, kes on tuntud nime all Vul Vulpes, heli ja häält manipuleeriva lavaartistina ning Saks andeka noore koreograafi ja tantsijana. Saksale pole võõras ka heli: koos Hendrik Kaljujärvega moodustavad nad elektroonilise heli ja muusika koosluse Cubus Larvik.

Aja liikumise ja muutumise kui sellise on Saks andnud tundlikult edasi valgusega. Saks on minimalist, kuid oskab üdini lihtsate ja väheste võtetega situatsiooni totaalselt pingestada. Koreograafilt võiks eeldada rohkem liikumist, kuid Saks uurib liikumist staatilisuse ja hingestatuse kaudu. Üle kiviklibu libiseb aeglaselt värvilt ja intensiivsuselt muutuv valgus. Valgus on asetatud narratiivsesse ja aega tähistavasse positsiooni, ent annab siin edasi ka liikumist. Valgus on nagu hapnik, mis paneb vaikivad arhitektuursed, geomeetrilised ja murtud objektid korraks õhku ahmima. Kindlasti saaks siinkohal edasi arendada ka mitmeid eksistentsiaalseid küsimusepüstitusi.

Pühalik aeg. Mari-Liis Rebase teose pealkiri on „Kohalolu“. Antud juhul tähistab kohalolu esmalt puudumist. Rebase teos tuleb ilmsiks alles siis, kui vaataja saab teadlikuks käitumismustrist, mida ta järgima peab. Pimendatud toa keskele asetatud mikrofoni tuleb midagi öelda, mille järel katkeb Karl Saksa video ja selle asemele ilmuvad Rebase kummikinnastes käed, mis sõrmitsevad palvehelmeid ja häälutavad mantrat. Kummikindad on jõuline võte, mis on selles teoses ühendatud religioosse tundlikkusega. Nendega on loodud pind mitmetimõistetavuseks: pühalikkus on justkui kõrvaldatud sellega, et helmeste ja inimkäte vahel puudub otsene kontakt. Kummikindad on kui barjäär eheda füüsilise puudutuse ees, andes mõista, et tegemist on millegi kunstlikuga.

Palvehelmed on abiks palvete lugemisel ja neile keskendumisel paljudes religioonides. Helmed aitavad nii-öelda järje peal püsida kümnete ja sadade korduste puhul, mida palvetena loetakse. Helmeste lugemine on justkui sekundite või minutite kokkuarvutamise alternatiiv. Nende sõrmitsemisega sisenetakse aja tunnetamisse, teistsugusesse aega, kui seda on kuuekümnendsüsteem.

Iga sekund loeb. Kurismaa seintel rippuvad suuremad ja väiksemad taimerid on kontsentrilised ringid, mille keskel tiksub ja mõõdab aega taimerinupp. Need on hüpnotiseerivad silmad. Kui kõik taimerid korraga tööle keerata, siis hakkavad need suurima tõenäosusega üsna pea närvidele käima. Pidev ja lõputuna tunduv tikk-tikk-tikk ja takk-takk-takk tungib niivõrd efektiivselt ajusse, et lülitab peas kõik muu välja ja hakkab seal elama oma elu. Kõigepealt võetakse üle närvisüsteem, mis tõmmatakse viimse piirini pingule. Seejärel lülitatakse välja mõtlemine, haistmine, nägemine. Lõpuks tundub, et ka kuulmine on välja lülitunud ja see, mis tiksub, ongi statsionaarselt keskkõrva kinnitunud taimeriheli nagu kõrvahark.

Praegusaegsed digitaimerid ei loe häälekalt järele jäänud minuteid ja sekundeid. Nad vaikivad, kuni pröökavad närviliselt alles siis, kui aeg on täis. Need lasevad end ära unustada, nad lasevad aja kulgemise ära unustada. Vanad head mehaanilised taimerid aga tiksuvad aega füüsilisema tundlikkusega. Seda ei ole võimalik eirata. Tikk-takk teadvustab end vaikselt, kuid nõudlikult iga sekund. Iga sekund loeb.

Plaksutamine ja lihasuretamine. Apokalüptiliselt müristab Kurismaa tiksujate vahele LED-ribadest õõnes tsepeliin, välgutab eri värve ja hõljub tossupilve sees, reageerib tugevale helile. Nii Kelleri kui ka Kurismaa väikesed masinad lasevad vaatajal end otseselt manipuleerida: Kurismaa taimerid võib igaüks ise vastavalt oma soovile üles keerata ja Kelleri tsepeliini all saab jalgu trampida või kätega plaksutada. Need teosed eeldavad vaatajalt füüsilist, tugevat, konkreetset panust.

Noorem põlvkond suhtleb vaatajaga seevastu otsustavalt teistsuguste vahenditega. Nende vahendid on eemalolevad, meditatiivsed. Nad töötavad sugestiivsete ja minimalistlike kujunditega. Nad on füüsilisest kehast ja vormist loobujad, paastujad, lihasuretajad. Võib-olla oleksid nad tahtnud üldse kehatuna ja helitult ruumis hõljuda? Kes teab. Kindlasti oleksin tahtnud nende nimesid kuskil galeriiplakatil figureerimas näha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming