Puugravüüriklotsid kõnelevad

J?Hain

 

Salome Trei. Poolakt. Puugravüür, 1933.

Eduard Wiiralt. Tüdruku pea. Linoollõige, 1919. (Tõmmis kahevärvilise linoollõike toonplaadilt, mille mitmed detailid, kaasa arvatud kunstniku allkiri, jäävad värvide kokkutrükis varjatuks.

 

 

 

Näitus “Sajand eesti puugravüüri klotsidel Eesti Rahvusraamatukogu kollektsioonist” rahvusraamatukogus 15. I – 3. II.

 

Näitusel “Sajand eesti puugravüüri klotsidel Eesti Rahvusraamatukogu kollektsioonist” on vanim klots aastast 1842, noorim 1941. aastast. Seda klotsikogumit pole kunagi varem tutvustatud.

Puugravüüriklotsidel on kõige otsesemalt ühendatud meistri mõtte- ning kätetöö. Isegi juhul kui tööd tehakse teise kunstniku joonistuse järgi, nõuab see ksülograafilt kaalutlevat meelt ja kindlat kätt, et tõlkida eeskuju sellesse tinglikku must-valgesse keelde, milles kõneleb puugravüür.  Tavaliselt peetakse eksponeerimisväärseks puugravüüriklotsilt tehtud tõmmist. Seekordsel väljapanekul näidatakse klotse (ühes neilt tehtud äratõmmetega, muidugimõista), et tutvustada seni teenimatult varjul olnud kollektsiooni.

 

 

Puugravüüri hälliaeg Eestis

 

Otspuugravüüriga alustati siinmail 1835. aastal, kui Friedrich Ludwig von Maydell asutas Tartus ksülograafiakoja, esimese omataolise kogu toonases Vene impeeriumis. Kõige vanemad õnnekombel säilinud klotsid, neid on neli, kuuluvadki sellesse 1846. aastani kestnud hälliaega ja neid on kasutatud eestikeelse kalendrikirjanduse illustreerimiseks. Vanim töö näitusel on Aleksander Otto Gerni 1842. aastal teostatud gravüür (F. L. Maydelli joonistuse järgi) “Eselist ja Lõwwist”, mis on üks esimesi meil tehtud illustratsioone eesti kirjaniku teose tarvis. Kirjanikuks oli Friedrich Robert Faehlmann, kelle samanimeline kaheosaline kirjatükk avaldati 1843. aasta “Ma-rahva Kalendris”.

Säilinud vanimate klotside graveerijaist oli A. O. Gern isa poolt eestlane, kuid pole teada, et ta oma päritolu oleks rõhutanud, Bogdan Gottlieb Friedrich Kally päritolu on ebaselge, August Daugell aga Tartus sündinud lätlane (kes oskas eesti, kuid mitte läti keelt). Kahe esimesena nimetatu noorpõlvelooming kuulub aga selgelt eesti kultuuriruumi. A. Daugell, kes kujunes silmapaistvaks ksülograafiks Peterburis, oli oma tööga Eestiga seotud kogu elu. Näide tema hilisloomingust on ka rahvusraamatukogus ja nimelt perekonna Tartu aiandusäri kataloogile 1893. aastal valmistatud puugravüüride näol. Tema isiku teeb eesti kunsti ja raamatukultuuri jaoks eriti oluliseks see, et temast sai Eduard Magnus Jakobsoni õpetaja.

 

 

Keskne eksponent

 

Näituse keskseks puugraveerijaks on E. M. Jakobson, mees, kelle sihiks oli raamatud “… kenaste wälja ehitada, et ka tõised raamatu wäljaandjad sest märku võtaks”. Tema klotse on raamatukogus kõige rohkem, kolmveerandsada. Siinkohal on sobiv rõhutada, et kuigi eksponeeritavad puugravüüriklotsid jõudsid raamatukokku kunstnik Märt Laarmani vahendusel, on selle kogumi koondamine ja säilitamine mitme inimese teene. Eriti on nimetamisväärt tüpograafi ja raamatuajaloolase Hans Treumanni panus, ja seda eeskätt E. M. Jakobsoni klotside osas. 1959. aastal avaldatud artiklis “Trükinduse ja raamatu arheoloogiat” mainib ta üsna umbmääraselt, et “… samalaadse leiuna võib märkida mõningaid puulõikeid esimese eesti “kunstpildilõikaja” Eduard Magnus Jakobsoni pärandist, mis 1946. aastal trükikoja Ühiselu tarbetute materjalide hulgast säilitamiseks eraldati”. Ja alles käesolev näitus annab pildi, mida ja kui palju suutis H. Treumann tol korral päästa.

Säilinud klotsimaterjal moodustab E. M. Jakobsoni kogutoodangust küll väikese osa (tema gravüüride üldarv peaks küündima viie tuhande ligi, neist 1745 illustratsiooni on teostatud ühele väljaandele, soome arheoloogi Johan Reinhold Aspelini suurteosele “Muinaisjäännöksiä suomen suvun asumus-aloilta”. Ometi võimaldab säilinu näidata viljakaima ksülograafi loomingut mitmeti. Nii on esmakordselt esitatud selge näide sellest, kuidas E. M. Jakobson eestipärastas” populaarse sakslase Adrian Ludwig Richteri illustratsiooni. Esitatud on meeldetuletus täna võõrana tunduvast, kuid pisut enam kui sajand tagasi täiesti endastmõistetavaks peetud asjast: hea illustratsioon kõlbab kasutamiseks korduvalt ja ka küllaltki erinevate tekstide juurde.

Kunstniku tegevuse üks põhiliine, oma venna Carl Roberti raamatute illustreerimine, on esindatud klotsidega tema tütarlastele mõeldud kooli lugemisraamatu “Helmed” (1880) tarvis. Enamik E. M. Jakobsoni illustratsioone on graveeritud teiste autorite eeskujude järgi, kuid see ei vähenda tema olulist kohta eesti kultuuriloos. Tema illustratsioonide osaks sai mõjutada eestlaste hariduskäiku erilisel määral, sest C. R. Jakobsoni kokku seatud ja tema illustreeritud kooliraamatud ilmusid paljudes trükkides, seejuures “Kooli Lugemise raamat” aastail 1867 – 1906 tervelt viieteistkümnel korral.

 

 

Langus, paus ja tõus

 

XX sajandi alguskümnendil vähenes puugravüüri tähtsus ajakirjade ja raamatute piltkujutistega kaunistamisel, selles tehnikas teostatud vabagraafika puudus pea täiesti. Sel perioodil graveeritud klotsidest on näited peamiselt reproduktiivset laadi töödest, kuigi esindatud on nimekad autorid, näiteks Mart Pukits ja Andres Kuusk. Selle perioodi üllatavam töö on aga Anton Suurkase “Autoportree” (1915), primitivismi stiilipuhas näide.

Pärast ligi paarkümmend aastat puugravüüri viljelemises kestnud vaheaega elustus ksülograafia 1930. aastate algul, seda juba uue põlvkonna meistrite käe läbi ning varasemast märksa kõrgemate kunstiliste sihtidega. 1930. aastate ksülograafia kõrgtaset esindavad Arkadio Laigo, Hando Mugasto, Eduard Järve ja Paul Liivaku illustratsioonid. Seejuures on A. Laigo klots autoportreelise vinjetiga vähe tuntud, kuna kaunistas bibliofiilset ja 1938. aastal vaid 75 eksemplari paljundatud Märt Laarmani tekstiga väljaannet. Üsna ootamatu on põhiliselt sügavtrükigraafikat viljelnud Salome Trei puugravüüris poolakti olemasolu, kuid tegemist on tema õpiajal, 1933. aastal valminud tööga.

Ott Kangilaski tööde näitel saab aimu ka sellest, kuhu sageli kadusid vanemad klotsid – neid kasutati uute gravüüride tegemiseks.

 

 

Ei saa ilma Wiiraltita

 

Puugravüüriklotside näitust täiendab üks vitriin, milles eksponeeritaval puudub seos puugravüüriga, kuid on otsene side eesti graafikakunsti ja viimase ühe väljapaistvama esindajaga.

Rahvusraamatukogu kollektsioonis pole küll ühtki Eduard Wiiralti puugravüüriklotsi, kuid ekspositsioon kinnitab kahe tema linoollõikeplaadi olemasolu. Seejuures 1919. aastal valminud kahevärvilise töö “Tüdruku pea” plaadid võimaldavad täpsemalt jälgida töö valmimise kulgu, kui see on loetav seni tuntud tõmmistelt. Nimelt peaks nüüd olema selge, et esimesena valmis lõige, mille kunstnik hiljem “degradeeris” toonplaadiks, luues uue joonistava, äratõmbel tumedama kujutuse. Kokkutrükis katsid tumedamad pinnad aga mõnegi esimesel plaadil hoolikalt väljatöötatud detaili. Kunagi varem pole erialases kirjanduses viidatud nende E. Wiiralti linoollõikeplaatide olemasolule Eesti Rahvusraamatukogu varamus ja vähemalt viimased kolmkümmend aastat on need kinnikleebitud ja avamata pakendis puhanud raamatukogu hoidlas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming