Rõivad läind ehk kuningas on alasti

Kaire Nurk

 

Kahe erisuunalise kunstiõppeasutuse tööde koos eksponeerimine võib olla üsnagi riskantne, et mitte öelda ? avastuslik. Kui circa 50 lõpetajast 14 (ülikoolist 8, kõrgemast kunstikoolist 6) on maalijad, siis ootuspäraselt võiks koondvalikus  domineerida maal. Kuid maal võib (multimeedialikul näitusel sageli) moodustada ka  värviinfost ülekuhjatud fooni, mille keskel jääb vaataja kinni pigem huvitavatesse kolmemõõtmelistesse vormi- ja ideelahendustesse. Kaasaegne skulptuur ei ole enamasti värvitu-helitu-lõhnatu staatika, mille maaliline kolorism üle trumpab. Näitusel sekundeerivad sellele maali-skulptuuri rebimisele ka tekstiil, mööbel, foto, meedia ja nahadisain. Ja sugugi mitte maali poolel. Isegi praktiline otstarbekohasus (või selle rikkumine) võib vaatajat sellises näitusekoosluses hakata huvitama, eriti kui eksponeeritud maal ei evi küllaldaselt elulist energiat.

On meeles ülikooli 1998. aasta lend, eelkõige Kaarel Vulla põhjata sünge intuitivism, Evelyn Müürsepa vahe-karge-puhas kontseptuaalsus, Madis Kuninga homogeenne värvinõidus ja mütoloogilisus. Seda lendu ei ole hiljem ületatud. Teisalt on maaliosakonna lõputööde seas olnud varasematel aastatel ka muid lahendusi peale tõsimeelsete (õli)maalingute, näiteks video+installatsioon (Kristi Kuura, 1996), multimeedialik installatsioon (Merille Hommik, 2000), performance (Margus Liivak, 2001) jm.

 

 

Ka São Paulost

Kunstforumi (Bd 173) kriitikud, inventeerides São Paulo 26. biennaali (2004) ekspositsiooni, otsivad ühtlasi määratlust kaasaegse skulptuuri/maali mõistele. Alates 1990ndate keskpaiga debattidest (sh ka teemal ?Maal pärast maali lõppu?), näib probleemistu olevat ka Läänes siiamaani aktuaalne. Või pigem suutis tähelepanu n-ö kunstisisestele küsimustele taasvõimendada biennaali kuraatorikontseptsioon ?Vabast territooriumist? (Alfons Hug), kus nõuti kunstile autonoomiat, täpsemalt ? (poliitika)vaba ruumi, et kunsti transtsendentsus võiks avalduda. Üht rahvusvahelist kunstibiennaali ühe perifeeria kõrgkooli bakalaureusetöödele taustaks võttes on eesmärk projitseerida noored suunavõtjad domineerivate suundumuste foonile.

Bakalaureuseteoste ekspositsioonist haakuvad säärase vaimuga eelkõige Katrin Kapral (foto) installatsiooniga ?Autoportree?, Marika Kööbi (tekstiil) installatsiooniga ?Riided läin?d?, Külli Kasesalu (skulptuur) mesilasvahast loodusvormiga ?Kasvamine? ja Marju Täht (nahk) retrostiilis raadio- ja TV-kottidega ?Retro 1950?. Kaprali roostes raudplekist kokku monteeritud kapi ust avades kohtab vaataja aktifotolt vastu suunatud tõrjuvat kätt ? töö on küll liigkerge saak klassikalisele psühhoanalüüsile, kuid samas puhas, täpne ja kontsentreeritud. Kööbi n-ö mälestusmärk olnud riietest on samuti kapp: väiksemõõduline, avatud ustega vana mööbliese, mille sisemuses ripuvad sajad firmasildid otsekui ribakardin. Horisontaalsed fotoread seinal kahel pool kappi kujundavad ristikujulise üldkompositsiooni ja toovad samas vaatajale sildid ka suurendatult silma alla. Väikese rõivaste ümbertöötlemise töökoja omanikust autor ei tooda oma bakalaureusetöös mitte uut recycling-tarbeeset, vaid filosofeerib rõivaelu ringkäigu üle. Kiusatus on töö keskset visuaalset kujundit kõrvutada näiteks  Magritte?i ?In memoriam Mack Sennet? või Jaan Toomiku ?Sünnipäev III? maalide ?riidepuu?-visioonidega. 

Kasesalu meelalt lõhnav ja kevadiselt puhkev vahavorm haakub eelkõige Beuysi ja eriti Wolfgang Laibi tööde ja ideedega. Seegi töö on ülimalt kohatundlik: omades  näitusemelust tihedas ruumis aknaalust kohta, näib selle energeetika välja,  vabadusse, valgusele vastu voogavat. Töö kaitsti muide Ülenurme pargis, saatev fotokollektsioon dokumenteerib kuldselt kollendavat vormi erinevates maastikukeskkondades, sh ka näiteks keset kaugusse viivaid raudteerööpaid.

Täht loob TV/raadioaparaadist ja nahakunstiteosest õlakoti sümbioosi ? kuulsatest 60ndatest meenuvad Nam June Paiki ja Ed Kienholzi manipulatsioonid aparatuuriga. Tollase kriitika ja vastandumise asemel domineerib nüüd lahutamatu sõltuvus infovahendajast.

 

 

Maal? Jah!

Üheksakümnendate maalivaidlustes kaitsesid ühed tahvelmaali kui isoleeritud esteetilist fenomeni oma autentse sõnumiga (see suund domineeris Kunstforumi kriitikute sõnul ka biennaalil ?Maali salongis?), teised nägid maali renessanssi laiendatud kunstimõiste raames ka videot, fotot, skulptuuri ja installatsiooni hõlmavana. Selles viimases tähenduses pole Eestis vist maali apologeetikat seni eriti arendatud? Tõepoolest, kõik eelnimetatud on hoolitsenud oma installatsiooni/objekti koloriidi eest. Sama ka Alesja Kovalenko (mööbel) sol-lewitt?lik, äärmiselt väljapeetud toonides minimalistlik sisekujundusprojekt ja Evelin Meieri (meedia) värvirõõmus animatsioon Onu Remuse jutule ?Aidummerkerkommer?. Maalilisi kaadreid Dostojevski ?Idioodi? alusel lavastanud  Maari Ross (foto) küll näitusevalikus pole, kuid narratiivse figuratiivse maalijutustusega haakuks tema fotoseeria suurepäraselt. Ülikooli maaliosakonna mitmete lõpetajate (Piret Vapajeva, Peeter Ora, Kristi Soe) üpris lineaarse mõtlemisega koostatud figuratsioonidele pakub näitusevalikus kõrvutusainet Stina Kase (foto) nihestatud reklaamfotoseeria ehetest, modelliks näitleja Maarja Jakobson, tegevuspaigaks koduperenaiselik keskkond ? köök ja argipäev. Irina Krivonogova ülevoolav ?Doomi? seeria liidab hoogsalt abstraktse värvimassi, kollaa?i ja figuuri, lähenedes kaasaegsele, maali väljendusvahendite arhiivist valimatult miksivale variandile. Jaana Peetsalu (maalingute restaureerimine) ?Meistri ja Margarita?-ainelised joonistused hiilgavad lõputööde kontekstis üldiselt harva esineva fantaasia ja kompositsioonilise vaheldusrikkusega. Julge samm võrdsustada harilik pliiats ja paber kõikvõimalike muude (eredamate) väljendusvahenditega. Veel kaasaegsem oleks ehk, kui Meister ja Margarita ilmuksid meie ette tikitult valgel kangal?

Kunsti kaasaegseim vorm on Kunstforumi kriitikute formuleeringus ?arhitektuuri+skulp-tuuri+disaini süntees ja näituse+ateljee+akt-siooni süntees ning  kunsti- ja eluruumi süntees, millest kuhjuvad-kujunevad Lifescape?id, ehk eksistentsiaalsed, energeetilised ja atmosfäärilised ruumid, milles kunstnikud tegelevad elu-eksperimendiga?. Muidugi võib küsida, millal ilmuvad Eesti kunstikõrgkoolidesse bakalaureusetöödena Lifescape?id? Tänased lõputööd, mis reflekteerivad 1960ndate kunsti üheksanda lainega alanut, on see-eest igati jõuliselt suuna võtnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming