Rael Arteli ruumirituaal Tartu linnaraamatukogus

Berk Vaher

Vaade Rauno Teideri kontekstispetsiifilisele installatisioonile “Salvation II”. Rael Artel

Linnaraamatukogu ja linnagalerii ühteheitmine Tartus on nagu hieros gamos, alkeemiline liit, mille jääv ellutulek aina edasi lükkub, kuid mida kummati ajutisema loomuga rituaalides läbi mängitakse. Nii algas 2006. aasta Tartus kunstikuuga, mille keskuseks sai just vana kaubamaja, kuhu linnaraamatukogu plaanib ümber asuda. Nii tuli ka kevad Tartusse rändgalerist Rael Arteliga, kes avas kuuks ajaks oma non-profit projektide paiga Tartu Oskar Lutsu nimelise linnaraamatukogu keldris.

Kunsti toetamisest ja linnaruumis nähtavamale toomisest on Tartuski trendikas rääkida, ent tegelikult on hoiakuga galeriid üha taanduma pidanud – kui palju on selles osa linnavõimudel ja kui palju kunstirahva siseheitlustel-lobileigusel, mine võta kinni. On neid, kes jäävadki toetuse vähesust kurtma; on ka neid, kes lihtsalt tulevad ja teevad ära. Rael Artel tuli ja tegi ja see võiks põlisematele kunstitartlastele ka meelde tuletada, et looming algab siiski sädemest, heast ideest. Pidada ju lausa heade mõtete linn olema, aga kohalikud ei pruugigi alati oma linnast mõtet nii hästi tabada kui külaline.

Üks põrandaalune ruumistik sai põrandapealsetele avatud ja juba see iseenesest on kunstiakt. Võib-olla tasunuks kogemuse terviklikkuse nimel isegi karmim kuraatorivalik teha, põhiruumidesse istutatud taiesed/õhkkonnad sõitsid mõne nurga alt ehk liigagi üksteisesse sisse. Aga võib-olla oli seegi taotluslik polüfoonia ja realiteedid tingisid sellise ülekülluse nagunii: näituseks markeeritud aegruumi ajutisus, kunstnike endi lakoonilisus, soov võimalikult palju värskeid ideid ja isikupäraseid vaatenurki tutvustada ja ehk ka kartus, et publik üheainsa kunstniku peale kohale ei tulegi.

Ikkagi meeldis mulle enim Rauno Teideri nurgatagune totaalkeskkond pühak Platoni hukkamispaigas: ikoonikuldsed tulukesed nõukaaegseil torudel, unaruses keldriseinte rõskus ja viiruki lämbus. Ruum hakkas tööle ka teistpidi, mitte ainult passiivsete seintena, mis tõsteti varjust valgusse, vaid ka justkui iseseisva sõidukina argielust teispoolsusse. Eraldi hoidva ja suveräänsena saavutas see keskkond ometi suurima ruumipoeetilise üldistusjõu, ehkki teiste kunstnike rohkem või vähem kunsti ja lugemise piirialal mängivad teosed aitasid vahest ilmsemalt selgitada, miks võiksid linnaraamatukogu ja linnagalerii tulevikus ühte kuuluda. Valitud ruumis viibimise intensiivse mõtestamisega, väljajääva tõlkimise ja asendamisega tegelevad ju mõlemad – argiselt või müstiliselt, kuidas kellelgi vaja.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming