Rahvusluse rangid kunsti kaelas

Reet Varblane

Marco Laimre näitus ?Eesti kunst? Hobusepea galeriis kuni 22. VIII.

Niinimetatud esialgse akumulatsiooni seadus. Ükspuha. 2005. Installatsioon. elin kard

Marco Laimre on eesti kunstis hädavajalik nähtus. Ta on (või õigemini oli, sest 1. IX alates juhib ta kunstiakadeemia fotokunstiõppetooli) kui institutsiooni(de)väline anarhistlik korravalvur, kelle vahedalt plaksuv piits tabab mõnusalt kerra tõmbunud unelejaid valusalt. Ainult iial ei või teada, millal, kuidas ja kellele see suunatud on ning kas sellel ikka sügavamat mõtet ka on? Meie kunstielu tiba liiga tillukeses konnatiigis kipub kõik isiklikuna tunduma ning solvamine pole kunagi midagi parandada aidanud.

Hobusepea väljapanekus määratleb (ja selle kaudu ka piiritleb) kunstnik ennast ?eesti kunsti? kaudu. Kõik see, mida ta välja pakub, puudutab vähem või rohkem eesti kunsti: kas siis seda, mis meil reaalselt olemas, või seda, mille poole püüdleme ja ihkame. Kuid eesti kunsti kui tervikut pole enam ammu olemas ning kunstina respekteeritakse meil vägagi erinevaid asju, kunstiideaalist rääkimata. See paradoks (ning selle kaudu ka irooniline hoiak) on ka Laimre näitusesse programmeeritud ning ta on sellest ise rohkem kui teadlik. Nii et meil on ähmane teadmine ühtsest eesti kunstist kui minevikupärandist, mõnedel meist soov seda minevikupärandit ka praegu aktuaalsena näha, mõned tahavad sellele lausa tulevikku ehitada: eesti kunst, rahvuskunst, rahvuslik kunst. See on kui tegelikult olematu, kuid sellele vaatamata segav (ja samas suunav) raamistik, mille sees tugevad tunduvad lahjemad, nõrgad tõusevad pinnale.

Nii võib ka Marco Laimre projekti vaadata kui raamistikku aktuaalsetele sündmustele ning nende kunstitõlgendustele või võimalikele eesti kunstnike tõlgendustele. Sellise lähenemisviisi puhul on autor võtnud endale skisofreenilise positsiooni: kui ta ise kuulub eesti kunsti kui sellisesse (ja on Marko Laimre), siis tuleb projekti  käsitleda kui eneseirooniat, kui mitte (ja on Marco Laimre), siis kui kriitikat.

Näitust raamivad omakorda kaks tööd (mis on kahtlemata väljapaneku tugevamad): ?Niinimetatud esialgse akumulatsiooni seadus. Ükspuha? ning ?Võigas värvikombinatsioon ehk Miks noored ei taha enam skulptoriks saada??. Esimese puhul on tegemist Marxi ?Kapitali? seitsmenda osa ?Kapitali akumulatsiooni protsess? 24. peatüki ?Esialgne akumulatsioon? esimese lehekülje suurendusega, kontekstist välja rebitud sõna ?ükspuha? rõhutamise ning marlisse mässitud kõrvadega lumememmega, kelle suust välja ulatuva taskulambi valguskiir on suunatud kontekstist väljarebitud ning ka sisuliselt kummalisele ballastsõnale ?ükspuha? või nagu praeguses slängis tavatsetakse öelda ?vahet pole?. Vahet pole, kuidas kapitalistlik akumulatsioon ning selle tõttu ka ühiskonna kihistumine tekkis, vahet pole, kas tegemist on majandusliku või teoloogilise pattulangemisega. Teise puhul on tegemist veelgi absurdsema kooslusega: skulptuuripostamendist on tehtud kaubandusliku värviprooviga seinakaunistus. Ei tegu, ei nägu. Kuid vahet pole, miks midagi teeme, peaasi et ise rahul oleme.

Raamistiku sees on kokkupandav vihkamise nurgake, mille igaüks võib (vähemalt mõttes) teisaldada just selle töö juurde, mis tema meelest kõige solvavam on või vihkamist väärib, olgugi see pliiatsiga markeeritud poola torumees kui potentsiaalne tööhõivaja ja terrorismi võimalikud skeemid, biidermeierlikule alalhoidlikkusele ning meie kunstikonnatiigile vihjav imposantse varjumänguga taburetist ja plekkpesukausist koosnev installatsioon, ?i?eki kui ideoloogilise suurkuju ja reaalse isiku ambivalentne positsioon tema kodus Sloveenias. Mõni ?Eesti kunsti? objektidest on nõrgem, mõni tugevam, mõnel on sügavam mõte, mõni püüab tähelepanu ainult välise nutikusega. Just nii nagu eesti kunstiski.

Visuaalset raamistikku raamib omakorda heliline taust: krestomaatiline punk Ramones ja postpunk Joy Division, mõlemas on kõva annus depressiivsust ja irooniat. Laimre on kunstis hädavajalik nähtus, ka siis, kui Marco ei ole alati ja kõiges Marko tasemel.

 

Oluline pole mitte niivõrd fakt, et MC* sõdalane provotseerib ?üht modernismihabemesse takerdunud kellameest?, tehes seda tüüpilisel, tänapäeva kunstnikele delegeeritud kirjutamata korrektsuse kohaselt (provokatsioon, vastulause, avalik dialoog, intellektuaalne karisma).

Kehtestanud ja läbi mänginud konteksti, virutab ta liivakasti ukse jalaga lahti, ent see pole loogiline transgressioon, ülekuulamiste ja kohtukeissi vulgaarsusteni ei lasku MC samamoodi kui ta kasutab rahvapäraselt vulgaarse ?persse? asemel märksa sirgjoonelisemat käsklust: ?perse? (ma ei tea, kas see ?sirgjoonelisus? on vangi või aristokraadi oma). Süntaks paljastatakse kui paranoiline süsteem, mis hakkab genereerima ebatõenäolisi, ent igati loogilisi kahtlusi: kas tõenäosus pole tähendusrikkalt väike, et ?nördinult, Leonhard Lapin? nime alt tulnud protest enda nime kasutamise asjus ja galerii vabanduskiri võivad ?kunsti massilise reprodutseerimise ajal? olla midagi muud, kui nad näivad? St mitte ainult provokatsioonist alguse saanud sündmuste ahel, vaid süsteem, kus ?ahela alguse? võib vabalt asendada ka totaalse fiktsiooni süüdistusega. Pole vist vaja mainida, et ?intriigide võrgu punumise? süüdistus on liiga pragmaatiline tõlgendus. Tõlgendustest pole kasu, kui masina osa avastab masina tegelevat metaprogrammeerimisega. Õigus nimele on sama moraalne, kui seadused on transparentsed (?Seadus ei ole transparentne!? karjub MC siinkohal) ja süü aprioorne, süü mis seob sinu nimesid: brändinime, bändinime, passinime, südamenime. Mis omakorda on tähtsad vaid printsessi sulgmadratsite all peituva hernena. Mikrorevolutsionäär purustas süntaksi ja jälgib kõrvalt, kuidas see voolab läbi filtri, millele jäänud sete ongi Estonian Art.

* MC=Marco Laimre

Ki wa

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming