Rahvusraamatukogu üllatab jälle

J?Hain

Raamatukogu kunstikogus leidub nii estampgraafikat kui joonistusi ning esindatud on ka tuntud kunstnikud. Balder Tomasberg. Hümnid maale ja pilvedele. Freskokavand. Pliiats, 1918.

Rahvusraamatukogu on viimastel aastatel pakkunud korduvalt üllatusi oma kunstikogu näitamise-tutvustamisega, seda nii XVII ja XVIII sajandi Euroopa sügavtrükigraafika näitustega (vastavalt aastail 2004 ja 2005) ning eesti puugravüüriklotside kollektsiooni avalikustamisega (2007). Nüüd avatud näitus, kus tutvustatakse raamatukogu eesti vabagraafikat aastaist 1900–1940, avab raamatukogu kunstivaramu seni tundmatust küljest, ja seda ka professionaalsete kunstiloolaste tarvis.

Nii tugeva väite kinnituseks peab loomulikult tooma näiteid ja olgu alustus praegu aktuaalsemast. Nimelt on Tartu kunstimuuseumis avatud näitus, mis meenutab 1917. aasta novembrikuus asutatud noorte kunstnike ühingut Vikerla ja mille ekspositsioonis on ühingu liikmete looming. Vikerla asutamise üks eestvedajaid oli Balder Tomasberg (1897–1919), kelle elukaar jäi lühikeseks ja kunstipärand vähearvukaks, kuna ta langes Vabadussõjas. Rahvusraamatukogu omanduses on aga kaheksa tema tööd, neist kõige vanem, Paldiski sadamat kujutav tušijoonistus, on 1912. aastast, seega loodud enne kunstiõpingute algust, ülejäänud visandid on valminud aastail 1917-1918. Viimastest kannab „Hümnid maale ja pilvedele” (1918) märget, et tegemist on fresko kavandiga, ning näitab sellisena noore kunstniku kavatsusi, millel polnud kahjuks võimalust teostuda. Kuid seda väärtuslikumaks tuleb hinnata neid tema loovuse tunnismärke, mille olemasolule rahvusraamatukogus pole seni üldse viidatud. Seejuures need kavandid, kuigi väikesemõõdulised, näitavad noore kunstniku püüdlusi nii eepiliste maastikuvaadete kui ka juba ekspressiivsete (ühel juhul ka figuratiivse) kompositsioonide loomiseks.

Kuna estampgraafikat võib raamatukogust tõenäolisemalt leida, siis olgu rõhutatud, et joonistuste osakaal selles kollektsioonis on küllaltki suur. Tõsi, joonistustega on esindatud eeskätt vähemtuntud kunstnikud, kuid real seesugustel töödel on vähemalt kultuurilooline  tähendus. Nii on näiteks Aleksander Normak (1895–1984) ja Ardo Sivadi (1900–1966) jäädvustanud Narva linna, hiljem hävitatud barokkarhitektuuri pärlit, selle detailsuses ja eheduses. Linna edasine saatus on andnud neile kunstiliselt pretensioonituile natuurijoonistustele erilise dokumentaalse väärtuse. Tartu Pallase 1931. aastal maalikunstnikuna lõpetanud ja seejärel Pärnus pedagoogilisele tööle pühendunud Meeta Viksi (1903–1995) joonistuste kogumist on kahtlemata huvitavad 1920. aastate lõpul tehtud aktivisandid, mis iseloomustavad joonistusõpetust toonases Pallases.

Erandina on juhtunud koguni nii, et raamatukogu on ühe graafiku loomingu peamine säilituspaik:  seal on Alfred Kivi (1883–1934) ligi nelikümmend teost ning kuskil pole neid rohkem. Tegemist on küll vähetuntud autoriga, kellel aga eesti graafika ajaloos siiski eripärane koht: ta on meie esimene oforditehnika alal süstemaatilise väljaõppe saanud kunstnik (õppis sellel erialal Peterburis A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis aastail 1903–1908) ja esimene järjekindlalt seda graafilist tehnikat kasutanud eesti estampist.

Eelöeldust võib jääda mulje, et rahvusraamatukogu on vähetuntud kunstnike loomingu pagenduspaik. Tegelikult pole see kaugeltki nii, ehkki kõnesolev ei pane niivõrd rõhku kuulsuste tuntud teoste esitamisele, kui just nende vähem nähtud tööde tutvustamisele. Nii on raamatukogus leiduvad Eduard Wiiralti (1898–1954) kuulsamad estambid jäetud väljapanekust kõrvale (muidugi noteerib need, nagu ka teistel analoogilistel juhtudel, ilmunud kataloog), eksponeerimisväärseks on aga peetud harva esinevat värvilist linoollõiget „Tüdruku pea” (1919), mille puhul on allakriipsutatav, et teose linoolplaadid kuuluvad samuti raamatukogule, ja linoollõiget „Uulits” ning oforti „Vanaeide pea” (mõlemad 1918). Viimased esinevad lisana noorteühingu Tungal samanimelise šapirografeeritud ajakirja kuuendas, 1918. aasta aprillikuu numbris, mida teadaolevalt on säilinud vaid mõned eksemplarid. Väljaspool ajakirja oli piiratud levikuga ofort, linoollõikes Tallinna vaade on aga täiesti rariteetne.

Silmapaistev on raamatukogu valduses olev Hando Mugasto (1907–1937) estampide hulk: koos kordustega 45 vabagraafilist lehte. Seejuures 1935. aastal teostatud põlevkiviainelise sarja neljast tööst on siin tallel ka kunstniku tööprotsessi näitavad proovitrükid. Kui nimetada kunstniku vähe levinud töid, mis leiduvad raamatukogus, siis sellistena tuleb esmajoones nimetada litotehnikas lehti 1932. aastast: „ Kaks kerjust”, „Sadamatöölised” ja „Lehmakauplejad”.

Rikkalikult on raamatukogus esindatud 1920. aastatel mappidena editeeritud estambilooming, paljud neist mappidest on siin olemas mitmes eksemplaris. Viimaste seas leidub mõningaid haruldasi erisusi, mille kohta olgu toodud üks näide. Jaan Vahtra (1882–1947) kubismimõjudest kantud mapi „Blanc et Noir” (mille lõikas puusse Jakob Palk) üks eksemplar on varem kuulunud kunstnikule endale ja kannab ühe töö juures tema allkirjaga kinnitatud sissekirjutust: „Nägemus – seda klišeed lõigates suri Jakob Palk. Ülemine osa Palki lõige, alumine minu enese.”

Tänavu 90aastaseks saava rahvusraamatukogu näitusevormis enesetutvustus eesti graafika osas lõpeb 26. märtsil, kollektsiooni rikkust ja erisust jääb märkima aga asjakohane kataloog.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming