Rahvusvaheline, lärmakas, eklektiline

Margus Kiis

Nagu Al Paldroki kureeritud üritused ikka, on ka Tartu graafikafestivali Tallinna-keskse alapealkirjaga „Kunstiakadeemia likvideerimine” internatsionaalne, lärmakas, eklektiline ja esteetiliselt ambivalentne (loe: ilu pole see kõikse tähtsam). Avamisel oli kunstnikke kümmekonnast eri riigist (Eesti, Saksa, Poola, Ungari, Soome, Iirimaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Tšehhi, Slovakkia, Taani). Lärm oli nii audiaalne ehk kõrvakuuldav (eriti avamistel) kui ka visuaalne. Mingist silmapaitavast harmooniast ei saa ühegi alanäituse puhul juttugi olla, enamik pilte torgib silma, sageli vihastab mingis mõttes: palju erksaid värve, teravaid nurki, robustsust, karedust, rumalust ja uljust.

Näituste diapasoon ulatub aastakümnetetagustest traditsioonidest (Eesti klassikud Tartu loomemajanduskeskuse galeriis) poolillegaalse tänavalt galeriisse tunginud stencil-graffity laamendamiseni (rühmitus Vabad Radikaalid näitusega „Neokakofoonia” Tartu lastekunstikooli galeriis), kõik vahepealsed graafikavariandid kaasa arvatud. Al Paldrok on tegelikult visuaalselt tolerantne kuraator, ta pakub, vähemalt formaalselt, kõigile midagi. Eksponeeritud graafikateoste valik on äärmiselt lai. Tõsi, selle „oma” leidmisega on omajagu vaeva, sest, nagu mainitud, ükski näitus pole stiilipuhas. Ja näituse asukoht ei loe midagi. Lastekunstikoolis näidatakse seinasodimist kui kunsti, Tartu Kunstimajas, otse peateel, on nii mõndagi esteete ärritavat, galeriis Noorus võib kohata tehniliselt kõige korralikumat graafikat (Tartu kõrgema kunstikooli tudengitelt). Aga seda müstilist ilu tuleb kõikidel näitustel tikutulega otsida, sest see pole lihtsalt tähtis.

Samas ei tohi unustada, et näitus toimub Tartus, konservatiivse kunsti pealinnas. Seetõttu on ka seekordne n-ö „In graafika” mitmes mõttes alalhoidlik. See on ikkagi graafika elik trükitud kunsti näitus. Muud (erinevalt paljudest eelnenud „In graafikatest”) on siin väga vähe. On mõned joonistused, on paar videot, mõned installatsioonid-assamblaažid, üks elus- kunstiobjekt (joonistav Albert Gulk Kunstimajas) ja mõni maal. Lõviosa teoseid on väga korralikult vormistatud: raamitud, sageli klaaski peal. Nii et ikkagi graafikanäitus. Maalikunstilembeses Tartus pole tegelikult kunagi olnud korralikku graafikatraditsiooni. Viimase 50 aasta peale on olnud vaid mõni üksik trükimaestro, praegu tegutseb Peeter Allik. Seega „In graafika” formaadi Tartusse toomine on iseenesest intrigeeriv – küttepuude vedamine kõrbesse. Ajaloolises plaanis on graafika olnud Eestis aga väga tähtis. Eriti nõukogude ajal, kui graafika oli aastakümneid kunstiavangardi eesrinnas, kommunistide sõimatult, maalikunstnike siunatult. Graafikat armastati väga ka ER KIs, kunstiakadeemia eelkäijas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming