Rasked valikud kümme aastat hiljem

Kumu uue põhiekspositsiooni ruume ja teoste kooslusi võib vaadelda väikeste omaette näitustena, aga ka fragmentaarse terviku osana.

ANU ALLAS

Püsiekspositsioon „Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)“. Kuraator Anu Allas, töögrupis Maarin Ektermann, Liisa Kaljula, Eha Komissarov ja Elnara Taidre. Kujundajad Raul Kalvo, Helen Oja ja Tõnis Saadoja, graafiline kujundaja Tuuli Aule. Avatud Kumu IV korrusel alates 17. II.

1990. aastatest peale on kunstiajalookirjutust Eestis vorminud kaks mõneti konfliktset arusaama. Kõigepealt tõdemus, et kogu Eesti kunstiajalugu aegade algusest kuni tänapäevani tuleb uuesti kirjutada, sest ülevaateteosed on vananenud ning on tarvis uut nn alusteost. Selle lünga täitmist on raskendanud mõistmine, et alusteose formaat ise on mõnevõrra vananenud: ei saa kirjutada ühte kunstiajalugu, mis on teiste kõrval tõesem, kaardistab kõik, mis kaardistamist väärt, ning seda ainuvõimalikul viisil. Pigem koosneb kunstiajalugu paljudelt positsioonidelt kirjutatud kunstiajaloo variantidest, mis samuti kõik varem või hiljem suuremal või vähemalt määral ümber kirjutatakse. Mitte sellepärast, et senine oleks olnud vale, vaid sellepärast, et muutub kirjutaja vaatepunkt ja ajalooline asukoht.

Kümme aastat tagasi avatud Kumu kaks suurt Eesti kunsti püsiekspositsiooni (Tiina Abeli koostatud „Varamu“ algab XVIII sajandi baltisaksa kunstiga ja lõpeb Teise maailmasõjaga, Eha Komissarovi kureeritud „Rasked valikud“ sisaldas nõukogude aja Eesti kunsti) sündisid samalaadses vastuoluliste ootuste ja äratundmiste kujundatud õhustikus. Mitte kunagi varem polnud Eesti kunsti jaoks ehitatud nii uhket hoonet koos sedavõrd võimsate ekspositsioonipindadega ning kahtlemata oli ja on Kumul suur vastutus Eesti kunsti ja selle ajaloo ees. „Raskete valikute“ ja selle rohke sotsrealistliku kunsti väljapaneku ümber puhkenud kirglik diskussioon (põgusalt puudutas see ka baltisaksa kunsti suurt osakaalu „Varamus“) näitas aga, kui põhimõtteliselt erinevalt võidakse aru saada sellest, millised peaksid olema kunstiajaloost mõtlemise ja selle näitamise lähtepunktid, mis on „oma“ ja „võõras“, mis on väärt väljapanemist ja mis mitte jne.

Milleks ja milline püsiekspositsioon?

Viimase pooleteise aasta jooksul Kumu uue nõukogude aja Eesti kunsti püsiekspositsiooni ettevalmistuse käigus on kerkinud mitmel juhul küsimus, kas ja miks on kunstimuuseumil üldse vaja pikaajalist ja panoraamset kunstiajalugu tutvustavat väljapanekut? Üks võimalik ja kindlasti mitte vale vastus on, et ega tingimata polegi vaja. Põhimõtteliselt võib täita kõik ekspositsioonipinnad vahetuvate näitustega, mis vahendavad eri teemasid ja ajaloolisi perioode, võimaldavad palju rohkem kunsti ringluses hoida, rohkem süveneda ja luua kunstiajaloost mitmekesisema pildi.

Pidades silmas muuseumi väga erinevaid ülesandeid, on püsi­ekspositsioonil siiski terve rida olulisi funktsioone: seda on tarvis pikemaajaliste haridusprogrammide jaoks, samuti Kumusse harva sattuvale külastajale ja turistile, kes ootab siinse kunstiajaloo lühikokkuvõtet, püsiväljapanek loob ka tausta ja konteksti korruse teise tiiva ajutistele näitustele. Kui ekspositsioon on juba tehtud, siis see loomulikult kehtestab ennast, isegi kui see pole mõeldud olema ühe ja ainsa kunstiajaloolise tõe vankumatu kants. Nii oli selge Kumu avamise ajal ja on ka nüüd, et püsiekspositsioon peab muutuma ja vahetuma, võib-olla isegi veidi tihedamini kui iga kümne aasta järel.

Teine ja veel sagedamini esitatud küsimus Kumu püsiekspositsiooni kohta puudutab selle ajalisi piire ja seda, kas praegune jaotus, see on nn klassika ja nõukogude aeg, jääb alatiseks püsima. Tõenäoliselt mitte. Kui Kumu avamise ajal olid 1990. aastad veel enam-vähem kaasaeg, siis nüüd on need üha enam ajalugu ja kindlasti jõuavad nii selle aja kui ka hilisemad teosed järk-järgult püsiekspositsiooni. See eeldab muidugi ekspositsiooniloogika ja korruste struktuuri ümbermõtlemist, mis on keeruline, aga huvitav protsess. Siiski otsustasime koostada veel ühe pikemaajalise näituse nimelt nõukogude aja Eesti kunstist, seda mitmetel sisulistel ja ka praktilistel põhjustel. Muu hulgas selleks, et vaadata veel kord üle Kumu avamisaegse diskussiooni ajendid ja agendad.

Kogud, hitid, ajalugu

Enamasti tehakse näitus lähtuvalt teoste sisulisest ühisnimetajast või mõnest kitsamast ajalõigust, mis võimaldab välja valgustada sellal loodud kunsti mitmekihilisuse. Viiskümmend aastat on pikk aeg ja suurel osal Nõukogude Eestis loodud kunstist pole eriti palju sisulist ühisosa: ei ole üht Eesti kunsti arenguliini, mis algaks Teise maailmasõjaga ja lõpeks 1990. aastate algusega. On mitmeid ajajärke, palju kunsti ja sama, kuid siiski muutuv ja painduv poliitiline ja ühiskondlik raamistik. Sel taustal on kunstimuuseumi püsiekspositsiooni tehes valida kahe peamise, kuigi omavahel põimuva lähtepunkti vahel: eesmärk võib olla esmajoones muuseumi kogude näitamine või esmajoones kunstiajaloo tutvustamine.

Eesti Kunstimuuseumi kogudes on väga palju nõukogudeaegset kunsti, seda tollaste riiklike ostude tõttu, aga ka tänu hilisemale kogumisstrateegiale, keskendumisele seda laadi kunstile, mis ei pälvinud nõukogude ajal riiklikku heakskiitu. On siiski ka lünki ja kõik ajajärgud, autorid ja nähtused pole võrdselt hästi esindatud. Üks ja mitte tingimata halb (ning mitmete suurte muuseumide järgitud) võimalus on lasta nimelt kogudel dikteerida ekspositsiooni loogika: näidata paremat ja huvitavamat osa kogudest ja jätta ülejäänu tagaplaanile. See strateegia tekitab küll lisaküsimusi, esmajoones selle kohta, milline on ühe kogu „parem ja huvitavam“ osa, aga annab siiski üsna selge orientiiri. See, kuidas materjali organiseerida, on muidugi oluline, aga mitte esmatähtis küsimus. Võimalusi on alati mitmeid ja kui fookus on nn hittidel, siis need kõnelevad sageli juba iseenese eest.

Teine võimalus on seada püsiekspositsiooni koostamisel eesmärgiks ülevaade ühe ajavahemiku kunstiajaloost. Sel juhul on näituse koostamise strateegia põhimõtteliselt teine: nimelt kirjutab ekspositsiooni ülesehituse ette kunstiajalooline narratiiv, mida teosed peavad katma ja väljendama. Ilmselgelt ei saa näidata kõike, niisiis on ka ülevaade alati valikuline, olgu siis rõhuga ajalisel muutumisel või teatud temaatilistel ja sisulistel sõlmpunktidel. Nõukogude aja spetsiifikat arvestades tekitab see strateegia omakorda lisaküsimuse, kus täpselt oli tol ajal kunstielu pealava: kas tuleb esmajoones näidata seda, milline oli tollane näitusepilt, või kunsti, mida nõukogude ajal avalikult ei näinud, kuid mis on hiljem seda jõulisemalt kunstiajalukku kirjutatud? Kui näidata mõlemat poolt, siis kas eksponeerida need kahe eraldiseisva maailmana või siiski omavahel seotud nähtustena?

Ametlik ja vähem ametlik kunst

Viimastel aastakümnetel on kõigi endiste sotsialismimaade kunstiajaloos saanud tolle aja varjatud kunstielu, s.o ääremaised ja põrandaalused, ametlikest suunistest eemalduvad nähtused, märgatavalt rohkem tähelepanu kui riiklikult angažeeritud kunst. See on mõistetav, kuigi on võimalik, et huvifookus mõne aja pärast jälle muutub. Enamasti on Ida-Euroopa kunstimuuseumide sotsialismiaja kunsti ekspositsioonis vastupanunarratiiv rohkemal või vähemal määral esile tõstetud, erinevused seisnevad peamiselt selle suhtes nn ametliku kunstiga.

Üks võimalus oleks sotsrealism ja selle hilisemad mutatsioonid tagaplaanile jätta ning näidata peamiselt kunsti, mis tundub ühiskondlikele oludele vaatamata kehastavat ükskõik millisel viisil määratletud loomingulist vabadust. Teine võimalus, mida kasutati ka „Raskete valikute“ sotsrealistliku avangu puhul, on selle aja kunsti sisse kirjutatud konflikti ja trauma rõhutatud esiletoomine. Kolmas tee, milleks annab eriti häid võimalusi hilissotsialismi aeg, oleks luua neile kahele tinglikule poolusele ühine ruum ning näidata seda, et vaatamata konfliktidele, näiliselt puuduvale ühisosale ja erinevatele maailmadele on need poolused üksteisest tingitud ja üksteisega seotud. Nõukogude aja kunsti strateegiate ja taktikatega tutvudes pole raske tuvastada, et mitmed vastupanumudelid on otseselt (ehkki vastassuunaliselt) tuletatud nn ametliku kunsti nõudmistest ning periooditi esineb ideid, mis ühendavad (ehkki erinevalt mõistetult või ellu viidult) ametlikku ja sellest distantsi hoidvat kunsti.

Peale muu peegeldub kunagises sotsrealismiteemalises diskussioonis erinevus arusaamades, miks ja millistel asjaoludel üks või teine teos muuseumis välja pannakse ja mida see väljapanemine tähendab. Sotsrealismi on kerge kõrvale heita argumendiga, et tegemist oli pealesunnitud propagandakunstiga, mis on sageli ka abitult teostatud, ning seega ei kuulu ta „loomuliku“ osana Eesti kunstiajalukku ega ole ka piisavalt kvaliteetne. Teiselt poolt võib öelda, et kunstiajaloos on üldse vähe midagi loomulikku ja mõnikord võib tehniline kohmakus näidata midagi, mis on virtuoosses soorituses juba kaotsi läinud. See, mis muuseumis välja pannakse, peab olema mingil viisil kõnekas ja paremal juhul kajastama midagi rohkemat kui ainult iseenda kohalolu: ekspositsioon võib näidata kunsti ja ajaloo mitmekihilisust, komplekssust ja ambivalentsust, tuua esile midagi iseloomulikku oma ajastus või luua seoseid praeguse ajaga, toimida tähendusliku objektina, sõltumata oma loomise lähtetingimustest.

Sotsiaalne keskkond ja füüsiline ruum

Teine erinevus „Raskete valikute“ hindamisel esile tõusnud arusaamades puudutas kunsti ja selle keskkonna suhet ning küsimust, kuidas ja mil määral on kunst oma konteksti kujundatud. Sotsrealismi eksponeerimine toob esile kunsti sõltuvuse keskkonnast, nõukogude ajal sündinud abstraktne kunst aga justkui näitab, et kunst võis olla ka „vaba“. Loomulikult olid kõik vastupanuvormid nõukogude aja kunstis suveräänsemad kui ametlikke suunised järgivad kultuurinähtused, kuid vaevalt oli selles vabaduses midagi absoluutset: need kunstinähtused (olgu siis abstraktsionism, sürrealism või mõni muu suund) seostuvad lihtsalt teistsuguste mõttemudelite ja ideoloogiatega.

Kumu uue püsiekspositsiooni puhul oli nii sisuliselt kui ka tehniliselt kõige keerulisem küsimus, kas, mil määral ja kuidas näidata kunsti ajaloolist keskkonda. Kunstimuuseum ei ole ajaloomuuseum ning ajaloo õpetamine pole põhiülesanne, kuid seal välja pandud kunsti võib ajalugu tundmata olla raske mõista. Tunnistades, et kunst on seotud oma keskkonnaga, tuleb siiski ka tõdeda, et kunst ei ole enamasti ainuüksi oma keskkonna sümptom. Kunstiteoste eksponeerimisel tuleb arvestada nende sageli üsna pretensioonikat füüsilist kohalolu, mis vajab ruumi ja distantsi teist tüüpi objektidest, materjalidest ja informatsioonist.

Keskkonna tutvustamise vajaduse taustal kerkis esile laiem ja enam-vähem iga näitusega kaasnev küsimus: kas ja kui palju peab vaatajat ekspositsioonis juhtima, kui palju peab selgitama ja mis selle selgitamise käigus juhtub? Loomulikult peab vaatajal olema võtta võimalikult mitmekülgne taustinformatsioon, kuid kunstiteoseid ei panda enamasti välja ainult selleks, et luua pidepunkt ajaloolisteks või kunstiajaloolisteks ekskurssideks või esitada asitõend nende toimumise kohta. Teosed on mõeldud mitmete meeltega tajumiseks (visuaalselt, füüsilise kohalolu kaudu, mõnikord heliliselt jm) ning alati ambivalentsemad kui nende kohta käivad selgitused. Niisiis võiks vaatajat suunata mitte ainult üht või teist laadi kunsti tekkepõhjustest ja eesmärkidest arusaamise ning nende kriitilise hindamise poole, vaid ka kunsti ambivalentsuse väärtustamise ja toimemehhanismide tähelepanemise poole.

Üks põhimõtteline otsus, mis tuleb paratamatult teha seda laadi ülevaatliku näituse koostamisel, on valik maksimaalse esindatuse ja maksimaalselt hea ruumilise koosluse vahel. Muidugi oleks õiglane panna välja võimalikult palju teoseid võimalikult paljudelt autoritelt, kuid varem või hiljem hakkab selline kuhjamine tervikut hävitama. Ekspositsiooni tegemise viimases faasis selgus – mitte küll üllatuslikult –, et kõige suurem diktaator on ruum, mis kaldub andma väga nõudlikke suunised selle kohta, milliseid objekte, kui palju ja millises koosluses ta tahab vastu võtta ja mis tuleb välja jätta.

Konfliktid ja kohandumised

Kõike eelnevat silmas pidades on Kumu uue nõukogude aja Eesti kunsti püsiekspositsiooni loomisel tehtud valikud järgmised. Ekspositsioon on koostatud Eesti Kunstimuuseumi kogude põhjal, millele on lisatud mõned üksikud teosed teistest kogudest juhul, kui see tundus hädavajalik. Väljapanek annab võimalikult mitmekesise, kuigi paratamatult mitte täieliku ülevaate erinevatest suundadest ja nähtustest nõukogude aja Eesti kunstis. Materjali valikul ja selle organiseerimisel on olnud aluseks kunsti ja kunstniku suhe keskkonnaga ning selle suhte muutumine.

Kõigile välja pandud teostele on püütud luua maksimaalselt hea ruum ning asetatud need võimalikult kõnekasse dialoogi ümberkaudsete teostega. Ekspositsiooni ruume ja teoste kooslusi võib vaadelda väikeste omaette näitustena, aga ka osana suuremast, kuigi fragmentaarsest tervikust. Sotsrealism on väljas, sest see kuulub siinsesse kunstiajalukku, väliseesti kunsti ei ole, sest see on sündinud teises ajaloolises kontekstis. Ekspositsioonis ei ole tehtud teravat vahet nn ametliku, poolametliku ja mitteametliku kunsti vahel, kuigi rõhuasetus ruumides toob esile nõukogude aja kunstielu eri tasandid.

Näitust läbib fotode, tekstide ja filmidega arhiivikoridor, mis on teostele mõeldud ruumidest eraldatud seinamoodulitega, nii et need kaks sfääri pole rangelt lahus, aga ka mitte päriselt ühte sulatatud. Näituse algusse ja lõppu on lisatud mõned uuemad, 1990. ja 2000. aastatel loodud ning nõukogude ajale tagasi vaatavad või sellest ajast pärit probleemidega haakuvad teosed, mis näitavad, et kunstiajaloo ja ajaloo mäletamise viise on mitmeid, ükski pole vale või ainuõige ning need viisid on alati kujundanud meie praegune vaatepunkt.