„Re-realia” – naha kolmas elu rahvusraamatukogus

Maarja Undusk

Eesti Nahakunstnike Liidu aastanäitus „Rerealia” rahvusraamatukogus 18. XI – 1. XII . Näituse idee autor Illu Erma, kujundanud Pille Kivihall. Viimasel aastakümnel tagasihoidlikkust üles näidanud eesti nahakunst on praegu esindatud kahe ligitõmbava näitusega. Elo Järve vastavatud ja veebruarini lahti jääv elutöönäitus tarbekunstija disainimuuseumis ootab süvenenud vaatajat ja põhjalikku käsitlust, rahvusraamatukogu peanäitusesaalis eksponeeritud Eesti Nahakunstnike Liidu aastanäitus „Re-realia” intrigeeris teema üle arutama. Nahakunstnike liidu aastanäituse sisuks on seekord taaskasutus. Igati aktuaalne ja kaasaegne teema haakub naha kui materjaliga liigagi ideaalselt. Nahk ongi oma olemuselt taaskasutuses aines, kui ta just parasjagu elusa ja esmakordsena meid ei ümbritse. Nii võiks iga nahakunsti valdkonda kuuluva töö liigitada ühtlasi ka taaskasutusartikliks ja nahakunstnik ei peaks üldsegi pingutama, et näitusel rentaabelesineja olla. Ta võiks üles panna ka suurest ilusast ühtlasest kallist taimparknahapinnalaotusest välja lõigatud ja valmis voolitud või volditud eseme. Ja see nahk tolle esemena elakski oma teist elu.

Nii lihtsat teed pidi pole siiski mindud. Kõige täpsemalt on teemat tabanud ja ka sõnades väljendanud Kaire Olt tööga „Kohtumine tundmatuga ehk kolmas elu”. Just nimelt see kolmas elu on antud näituse sügavam mõte ja sisu, sest oma teise elu peaks näitusetöö eeldatavasti juba lõpetanud olema. Kaire Olt kirjutab jalatsitest ja punasest nahkjakist tehtud käekoti juurde: „Algselt looma väliskeskkonna eest kaitsvast nahast sai rõivaese ning jalavari inimesele. Need esemed hülgas inimene kas siis tüdimusest või kulumise tõttu, kuid nad taasühinevad uueks eluks. Kokku saavad minule teada maailm, kus kingad on läbinud erinevaid radu, ja tundmatu maailm, kust pärineb jope. Tundmatute inimeste liinitöö masinõmblused ja minu käsiõmblused ühinevad kotiks, mis ühelt poolt meenutab rõivaeset ja teiselt poolt looma – oleneb, mis nurga alt vaadata.”

Nii või teisiti annab teema end tõlgendada mitmeti. Nahakunstniku esimene kiusatus oleks haarata ateljee alumiselt riiulilt sinna vaevu mahtuv nahajääkide kott ja sellest miskit nipikat kombineerida. Selle lähenemise varjust pole mõtet sügavamat filosoofiat otsida, siin on tegemist nahakunstniku praktilise ja otsekohese käte külgelöömisega, mis annab tavaliselt kindla ja kunstiliste sugemetega käsitöise tulemuse. Siinkohal nimetaksin Tiina Hirvesoo elurõõmsat lillelist kotti „Martale külla” ja Ivi Tafeli kaht tööstuslikest nahajääkidest seinatööd. Maitsekalt mõjuvad vaipade kategooriasse paigutuvad nahatükkidest-ribadest tööd: Tiia Eikholmi ruudukestest põimitud „Peidetud sõnum”, Mall Metsa ruunikirjaelementidega kaks ribavaipa „Õnne kodule”, Eve Vetemaa lapimaiselt värvika koloriidiga põimikvaip „Ruudustik” ja Signe Taremaa ripnevatest nahatükkidest nukravõitu „Sügis”. Ent siiski – juurdelisatud tekstid naha päritolu või tema teise elu kohta toovad nähtavale lisaks töö kolmandale elule ka tema neljanda mõõtme. Eriti aitab lisamõõtme tekkimisele kaasa see, kui nahktagist kui millestki brutaalsuseni asisest on kolmandas elus saanud näiteks fotoalbumina kasutatav Illu Erma „Mälutasku” või Tähti Roostalu „Meistri päevik”, esikaanel jakitasku, milles peotäis pintsleid (aga taskupõhjas ehk miskit eelmisest elust, kas või kommipaber või kaks kopikat). Maila Käose käekott, kus on ära kasutatud peegliava väljalõiked, äratab aga lausa aukartust oma karges stiilipuhtuses, mõjudes pigem eritellimusel valminud eksklusiivina.

Peep Gorinovi nahkobjekt „Uut ja vana. Naise viiekihiline kingatald Läänemaalt” on ärganud uuele elule ilusa kontseptuaalse tööna, seda nii kontsa kui ka mitmekihtsuse tõttu. Tõesti, tegemist on kauni, pisut elojärveliku miniskulptuuriga.

Köide kui taaskasutuse resultaat oma vaimse loomuga on eriti huvipakkuv. Sümpaatselt mõjuvad Ivi Laasi neli kaanest kaaneni taaskasutatud materjalist mälestusmärkmikku – vanast ajalehest pressitud kaantega ja taasleitud nõuka-aegsete sisuplokkidega sõnumikandjad.

Taassünnifilosoofias püüeldakse järgmises elus ikka kõrgemale tasemele ja tuleb välja, et ka nahakunstis mõjub püüd vaimsema järgmise elu poole õilistavalt. Nii lisab Eve Kaareti justkui Tallinna vanalinna keskaegsete vundamendimüüride alt leitud väiksele isepargitud kõvast täisnahast autoriköitele mõjukust lisateave, et töö on tehtud keskkütteavariis kannatada saanud seinapildist, mis omakorda tuttav nahakunstinäituselt „Paikkond”. Nüüdne töö on palju väiksem (ümberlõikamise tagajärjel) ja tema nimi on „Pelgupaik”. Lähedalseisvad isikud teavad katastroofilisest avariist, mis tabas manööverpinnale kolinud EKA nahaosakonda ja tekitas kuuma vee ja auruga pöördumatut kahju. Minu arvates mõjub Kaareti köide justkui hukkunud „Paikkonna” sarkofaag, on lausa võimas oma mitmeplaanilisuses.

Õilsamale taassünni tasemele püüdlev töö on ka Lennart Männi köide „Eesti tarbekunsti ja disaini ajalugu 1900–1940”, mille kaaned on valmistatud 1930ndate toolipõhjanahast. Kellegi meile tundmatu, ent kindlalt olemas olnu eestiaegse tagumiku soe jälg on sellel raamatukaanel selgesti tunda.

Pille Kivihalli seitsmekümneaastastest raamatukaantest valmistatud hästi töötavad uusköited on naljakad ja otsekohesed oma peenes ja teadlikus maitsetuses. Eve Vetemaa kaks elegantset tumenurkset kott-köidet jäävad poolavatult ja paljulubavalt galanterii ja kirjasõna piirimaile.

Nahk on taaskasutuseks ideaalne materjal ka oma vastupidavuse tõttu. Eesti inimene, kes on harjunud kitsaste oludega, ei viska reeglina nahkset eset kergekäeliselt prügimäele. Pigem pakub ta seda oma nahakunstnikust tuttavale. Täpne näide siinkohal oleks Ene Hintsovi „Liisa” koos juuresoleva tekstiga: „Hea tuttav Liisa andis mitu taginahka. Nende ribadest saigi tehtud!”. Endistest tagidest valmistatud vaimukad uus- ja taasesemed on „Re-realia” näitusel üleüldse populaarsed, lisaks eespool mainitud Illu Erma „Mälutaskule” torkavad silma Tiina Piisangu eksaktses teostuses tööd pealkirjaga „Piiludes sisse kaelusest” – nahkjakkide kraetatud ülaosadest on saanud täiesti kasutatavad käekotid. Pikemalt sunnib seisatama Tiiu Vijari „Lambivarju teine elu”, mille materjalide loetelu on järgmine: plekist lambivarju detail, 40 aastat vana veluurnahk, vanad saapalukud, nööp, vahaniit, nöör, akrüülvärv; fooliumtrükk klišeega, põime, masinõmblus. Tulemuseks aga disain-käekott! Leelo Leesi kahest kootud ja kahest nahksest kindast paari pandud „Poolnahkkindad” on nii vaimukad (assotsieerudes nahakunstnikule poolnahkköitega) kui ka käepärased.

On ka lihtsalt mängulisi töid, mis aitavad väsinud esemeile uut elu sisse puhuda: Jane Rannametsa ja Tiina Piisangu käpa- ja kaktusekujulised kindamängud, Piret Männa mustkunstniku atribuutikat meenutav karp „Klarnetisti õudusunenägu”, Elina Randla metamorfoosne saapakontsaline „Taaskoorumine”. Tähelepanu tõmbavad Elo Järve kolm rahutu kuju ja struktuuriga kingloomasarnast moodustist pealkirjaga „Olevused. Mäng mulle ja sõbranna kutsikale”, mille selgitav tekst kõneleb: „Mäng minule – jäätmeolevuste järkjärguline omatahtsi kasvada lubamine. Mäng sõbranna kutsikale – nende olevuste edaspidine jupp jupiti juhuse tahtsi lammutamine.” Usun, et ka kutsikana tunduksid nood kolm mulle isuäratavana.

Mängu materjaliküllusega on nautinud täiel rinnal vanameister Silvi Kalda oma sillerdavalt rohketel seinaplaatidel. Stoiliselt, aga kergelt toimivad Rutt Maantoa heledad vanade klišvajutatud lihtsad raamitud reljeefsed mustrid seinal.

Mõjusaimaks dekoratiivsete seinatööde hulgas on aga Katrin Freimani „Kala”: jõuline mustjaspruun üle pooleteise meetri pikk kalakujuline nahk peenelt pimetrükitehnikas tembeldatud kõhualuse, suletud kalailme ja ülbelt püstise sabauimega. Külm, sõltumatu ja tugeva iseloomuga taies.

Ühelt poolt looma, teiselt poolt ruumikujunduslikku rubriiki kuuluvad ka Tartu kõrgema kunstikooli kuue nahaeriala üliõpilase putukpadjad, materjaliks taaskasutuses kroom- ja karusnahk. Eriti südamliku ja pehmena jääb meelde Tiina Karu päevakoerakujuline üsna naturalistlik kaelapadi, ilusa vormi ja hea tehnika poolest aga Kristi Valdeku punapruun „Pahk”. Kunstikooli putukad mõjuvad ka grupina päris terviklikult. Kui veel mõelda, et mõnest rahumeelselt mäletsevast veisest on kolmandas elus päevakoer või tiivaripsutaja saanud, siis ei saa salata, et elu pakub ootamatusi …

„Re-realia” kujunduse autoriks on Pille Kivihall, kes on tööde alustena kivipõrandal ja dolomiitseintel kasutanud oma tütre Tuule poolt EKA õppetööna filmivõtete tarbeks tehtud penoplastist mulaaž-tellisseinatükke. Põrandal eksponeeritud töödest on enamik asetatud klaastahvlitele, mis omakorda lebavad kokkukägardatud Postimeestest aluspindadel. Tulemus on peaaegu et agressiivselt julge. Taaskasutus ruulib kuubis! Aga kuna lahendusega on mindud kompromissitult lõpuni, mõjub see isegi veenvalt. Ka elava mustriga kiviseinale kinnitatud võltstellised nahatööde taustana „töötavad”. Igatahes toimib üldpilt paremini, kui ebamäärase kõrgusega metallraamistuses traditsioonilised klaasvitriinid suutnuks meile pakkuda.

Näitusesaali sepisust sulgedes tuleb tõdeda, et eesti nahakunst on jätkusuutlik. Enam kui neljakümne autori valdavalt sel aastal valminud nahatööd kinnitavad seda vaikimisi, ent trotslikult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming