Reaalkunstnik

Raivo Kelomees

Reaalkunstnikke ühendab reaalsustrendide tabamine.  

Kohanud sadu kunstnikke ja juurelnud nüüdisaegse kunstielu üle, olen püüdnud leida seletust kunstniku kui institutsiooni muutumisele. Kõige lihtsam vastus oleks, et kunstnik on muutunud kohanemaks teisenenud ühiskonna, tehnoloogia ja kunstikeskkonnaga.

Veel püsiva boheemlase ja mässaja kõrvale on tekkinud reaalkunstniku toekas kuju. Kui kunstnikke liigitatakse tavaliselt kunstivoolude alla, siis reaalkunstnik sobib esindama pärivoolukunsti. Tüüpi võiks käsitleda kunstiliikide ja kultuurialade vahelise realiteedisaadusena, kes mõõdab oma tegevust edenemisega ühiskonnas ja ekspluateerib (kunsti)ühiskonna ootusi.

Konteksti selgitamiseks kirjeldan kolme kunstnikutüüpi reaalkunstnikuni jõudmisel. Nendeks on kunstnik-arheoloog, rakenduskunstnik ja kunstnik-novaator. Arusaadavalt ei hõlma siinne lihtsustav selgitus kõike elus ettejuhtuvat.

 

Kunstnik-arheoloog

 

Vana uuesti kasutamist meediakunstis võib laiemalt pidada hoiakuks ja uurimissuunaks, mida kutsutakse meediaarheoloogiaks: praegustele tehnilistele imevahenditele otsitakse tehniliste alglahenduste või visioonide tasemel eelkäijaid minevikust. Telemaatilise audiovisuaalsuhtluse illustratsioonid olid olemas juba XIX sajandi keskel Jules Verne’ i teostes. Ameerika kunstnik Perry Hoberman tegi 1990. aastal installatsiooni “Faraday aed”, kus ta kasutas täiturult ostetud 1980ndate kodumasinaid: miksereid, filmiprojektoreid, laualampe, raadioid, grammofone. Külastajad pidid mööda vaipa kõndides neid sisse ja välja lülitama, kontakte sulgema ja masinaid käivitama. Tegu oli justkui kodumasinate ärganud surnuaiaga. Elektriliste asjade arheoloogilise kvaliteedi aspektist võib ka vinüülplaadimängijat pidada museaalseks eksponaadiks. Austerlane Gebhardt Sengmüller on teinud “Vinüülvideo” projekti. Vinüülplaatidele on salvestatud videopilt, mis taasesitatakse tavalisel teleriekraanil.

 

Nähtamatu rakenduskunstnik

 

Päevast päeva enda ümber vaadates näeme kunstnike tegevuse tulemust lihtsaimate valgusreklaamidena. Keegi on kujundanud pangaautomaadi ekraani, kus vilksatab reklaamegi, mis on tehtud mõne reklaamifirma ja -kunstniku poolt. Rakenduskunstnik, kes töötab elektroonilise meediakeskkonna kujundajana on kõige parem nähtamatuna.

Kas teame, kes on teinud telekanalite kujunduse? Kes on kavandanud Hansapanga, Ühispanga või Nike, Mercedese, Volkswageni logo? Pärast otsingut Internetis selgub, et üliõpilane Carolyn Davidson kujundas 1971. aastal Nike logo 35 dollari eest. Kuulsate kujunduste autorid ei ole sööbinud samal määral rahva teadvusse nagu kuulsate maalide või installatsioonide autorid.

Kujutav kunstnik otsib ja püüab tähelepanu, teeb teistmoodi, et olla nähtav, eristuda. Rakenduskunstnik hõlbustab meie eksistentsi infomaailmas, et jõuaksime otseteed vajalikuni, ning jätab kujunduse enda nähtamatuks. Ühe tegevuse eesmärk on tema ise, teise eesmärk vahendamine. Kujutava kunstniku enesenäitamine on tema töö spetsiifika, on tema kunsti osa nagu signatuur.

 

Kunstnik-novaator

 

Teda iseloomustavad kunstiteosed, kus on mindud elu enda kallale. Elusa looduse, elu kujundaja roll on väljakutsuvaim.

Transgeeniline kunst on DNA ja geenide ümberkujundamisel põhinev loominguline tegevus. Selle esindaja Eduardo Kac on aretanud ultraviolettvalguses helendava küüliku, teinud piiblilausest DNA bakteri. Transgeeniline kunst seisneb kunstlike geenide loomises. Disainida, kujundada olendite geene, luua uusi olendeid – see on jumalik ambitsioon.

Kunstnike roll nende projektide puhul on pigem visionaarne, tehnilised teostajad on ikkagi professionaalid. Kuid võimatute koosluste loomine, olematute seoste leidmine on kunstniku privileeg.

Reaalkunstnikku võivad inspireerida teadussaavutused: bioloogia, ökoloogia, meditsiin, zooloogia, füüsika, nanotehnoloogia, kosmoloogia, matemaatika, telekommunikatsioon. Reaalkunstnik toitub reaalsusest. Populaarsete reality-show’de eellastena võib näha aktsiooni- ja performance’i-kunsti, mida 1970ndatel tehti videosse. Massikultuur, avalik meediapilt leiab uue otsinguil ideid ära unustatud kunstinähtustest ja segab neid nüüdisaegsega. Reality-show’d edenevad ka tänu tehnoloogiale: kaamerad on väikesed, odavad ja neid saab paigutada kõikjale. Jälgimiskunsti ja meediaaktivismi väljaastumised toituvad suhestumisest realiteediga.

Reaalkunstnik toetub oma tegevustes tegelikele võimalustele, peab tähtsaks sekundaarset toimekust: projekti- ja müügitööd, mis on loometöö osa.  Ta on sotsiaalselt kompetentne, hindab koostööd ja suhteid, toetub nendele ideede läbiviimisel; ta konkureerib, mõõdab oma edukust teiste tegevuse suhtes, romantilised ja boheemlikud arusaamad kunstniku geniaalsusest ja messianistlikust positsioonist ühiskonnas on talle võõrad. See ei tähenda, et praktilistel kaalutlustel ja ideede teostamiseks ei võiks ta muutuda boheemlasest kunstnikuks. Plastiline tüüp, võimekas rollimängija.

Reaalkunstnikele on vastukaaluks juhuslikud ja loomulikud anded, kes tõusevad ja jäävad ilma pingutamata, rikkudes reegleid, emotsionaalsete, mitteratsionaalsete, ebaloogiliste valikute ja tüüpide elujõulisus ning edukus.

Paradoksaalsel viisil leiame reaalkunstnike seast edukaid tüüpe, keda kunstiajaloolisest või analüütilisest vaatenurgast võiks paigutada hoopis eri lahtritesse. Neid ühendab reaalsustrendide tabamine, isegi kui need väärtuselises mõttes kuuluvad eri kategooriatesse. Vano Allsalu, Anu Juurak, Kai Kaljo, Tauno Kangro, Mati Karmin, Signe Kivi, Marco Laimre, Marko Mäetamm, Kaido Ole, Terje Ojaver, Liina Siib, Jaan Toomik ja teised, kui nimetada vaid mõningaid keskmise põlvkonna kunstnikke, on teadlikud teiseste faktorite tähtsusest suhtlemisel avalikkuse, kriitika ja kunstiinstitutsioonidega ning on säilitanud elavana ka primaarse loometegevuse lätte.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming