Reaalsuse ja fiktsiooni vahel

Ragne Nukk

Eija-Liisa Ahtilaga vestleb Ragne Nukk        Eija-Liisa Ahtila on üks rahvusvaheliselt olulisemaid videokunstnikke (siinkohal jäägu lahtiseks arutlus teemal, kas Ahtila looming kuulub rohkem video- või filmikunsti valdkonda), kes tõusis laiema kunstimaailma huviorbiiti 1990ndate keskpaigas. Tema töid iseloomustab tugev emotsionaalne laetus ja eksperimentaalne narratiivikäsitlus. Ahtila lugude peategelased vaevlevad tihti kriiside käes, olgu need siis seksuaalsed või psühholoogilised. Oluline osa tema töödes on ruumil: nii video- kui ka füüsilisel ruumil. 1990ndate keskpaigast on ta teinud mitmeekraanilisi videoinstallatsioone, sekkudes niimoodi aktiivselt vaataja füüsilisse ruumi ja kujundades kogemust, kus vaataja leiab end sõna otseses mõttes sündmuste keskelt. Ahtila on võitnud ohtralt auhindu nii Põhjamaade kui rahvusvahelistelt videofestivalidelt ja on osalenud näitustel Tate’is, Kiasmas,  ZKMis, Veneetsia biennaalil, XI „documental” ja II „Manifestal”. Korra on ta esinenud ka Tallinna Kunstihoones 1991. aastal. Viimati võis kolme Ahtila lühifilmi näha 2004. aastal kinos Sõprus.       

 

Alustame algusest ehk kuidas nii kaugele jõudsite: teid esindab New Yorgi galerii ja teid on arvatud maailma hinnatuimate videokunstnike hulka. Seda võib nimetada üpris toredaks edulooks.

Eija-Liisa Ahtila: Kui päris aus olla, siis ma ei  tea, kuidas ma selleni olen jõudnud. Ma teen oma töid, elan kodus oma pere, s.o abikaasa, üheksa-aastase poja ja karvase kataloonia lambakoeraga. Mu elu on väga tavaline, kui välja arvata see, et veedan üpris palju aega oma töid tehes. Kui alustasin 90ndate alguses videokunstiga, siis juhtus kõik kuidagi ühel ajal – teisedki kunstnikud hakkasid siis tegelema sama asjaga. See oli viljakas periood videoga töötamiseks,  sest see oli siis väga populaarne meedium. Mul oli oma stiil, arendasin välja oma keele. Ka mind huvitas narratiivide loomine, lugude jutustamine, aga mu lähtepunkt oli ehk pisut erinev.     

Te alustasite kunstnikuna nn Põhjamaade ime ajal. Kas sellel võis olla ka mingi mõju teie karjäärile?

Väga võimalik. Aga võib-olla on see kõik seotud, sest paljud Põhjamaade kunstnikud tegid sel ajal videot. Teised inimesed näevad neid  seoseid ehk selgemini kui mina.     

Räägime teie töödest. Käsitlete inimelu fundamentaalseid osi nagu seksuaalsus, identiteet, inimestevahelised suhted. Te segate tõelisust väljamõeldisega, harjumuspärast eriskummalisega, hajutate piiri nende kultuuriliselt konstrueeritud opositsioonide vahel.       

Kõik, mis ütlesite, on õige, aga võib-olla kehtib see rohkem mu varasemate tööde kohta. Minu käest on küsitud, miks alustasin selliste teemadega nagu näiteks videos „Maja”, looga naistest, kes on läbi elanud psühhoosi. Mind  huvitavad teadvuse ja olemise seisundid nagu uni ja reaalsus. Mulle meeldib kombineerida reaalsust ja fantaasiat, sest ma arvan, et piir, mis on haiguslik ja mis mitte, on alati muutumises.       

„Maja” on praegu Kumus väljas. Video algab üsna tavapäraselt, siis ühel hetkel muutub kõik sürreaalseks, siis läheb taas tagasi normaalsusse ja niimoodi kõigub  lugu pidevalt reaalsuse ja fiktsiooni vahel. Samuti on nii „Maja” installatsioon, kolme ekraaniga projektsioon, kui jutustus üles ehitatud fragmentaarselt.

Tahan sellega välja tuua teatud narratiivset loogikat. Hollywoodi stiilis narratiivid on minu arvates meid täielikult vallutanud ja me arvame, et niimoodi maailma näeme ja kogemegi. Tegelikult on see vaid mingi kindel grammatika, millega harjunud oleme. Ma üritan  seda lõhkuda ja sellega mängida ja jutustada lugusid teistmoodi. Publik on tegelikult väga paindlik. Nad vaatavad, naudivad ja tõlgendavad kõike omamoodi, mis peabki nii olema, aga tulevad siiski ütlema, et nad ei saa aru. Ma arvan, et see on sellepärast, et vana narratiivitüüp, põhjusetagajärje seosed ja narratiivne aeg on meis nii sügavalt juurdunud, et aeg-ajalt on keeruline panna ennast teistmoodi nägema ja tõlgendama.  Igaüks tõlgendab mu töid isemoodi, kuid see ei tähenda, et neis ei oleks konstrueeritud lugu.   

Nagu mainisite, siis narratiivil on väga oluline roll teie töödes. Kui oluline on teie töödes verbaalne, tekstiline osa?

Mulle meeldib väga tekste kirjutada. Oleneb muidugi tööst, aga ma arvan, et see on väga oluline. Näiteks kaks aastat tagasi valminud „Where is where?” („Kus on kus?”) puhul on tekst väga oluline. Lugu räägib sõnadest ja  peaosaline on kirjanik. Praegu töötan ühe teise töö kallal, mille montaaž just eile lõppes, ja see keerleb rohkem pildi ümber. Isegi kui sõnad on väga olulised, siis nende roll erineb videoti, aga stsenaariumi kirjutan alati ise.   

Kasutate mitmesuguseid videoformaate: 58min, 15min ja olete teinud ka 90sekundiliste videotetriloogia. Millisel kohal need kõik teie loomingus asuvad? Kas ja kuidas on need omavahel seotud?

Näiteks „Maja” on ju välja kasvanud ühest eelmisest tööst.  Oleneb teemast. Mõni teema vajab tunniajalist käsitlust, mõni vaid paari minutit. Need 90sekundilised mustvalged filmid sündisid sellest, et ma olin kodus, vaatasin televiisorit ja oli reklaamipaus. Ma tegelesin samal ajal millegi muuga. Märkasin korraks ühte reklaami, ja siis läksin jälle tagasi selle juurde, millega ametis olin olnud. Mõne aja pärast aga märkasin uuesti sama reklaami, kuid ma ei olnud enam kindel, kas see oli täpselt sama  või oli ühest reklaamist tehtud kaks versiooni. Hakkasin mõtlema, et oleks huvitav midagi reklaamiga teha, sest mõned neist meenutavad lühifilme.   

Kust saate oma lugudeks inspiratsiooni? Kuidas te need valmis töödeks arendate?

Oleneb tööst. Näiteks „Majale” eelnes üks teine film „Love is a Treasure” („Armastus on aare”), mis on 58 min pikk lugu viiest naisest, kes on kannatanud psühhoosi all. Teadsin juba enne, et tahan selliste naistega töötada. Uurisin, lugesin ja kohtusin naistega, kes olid olnud või olid veel psühhoosihaiged, ja intervjueerisin neid. Intervjuusid kasutasin materjalina, kuid  ma ei kandnud ühtegi nende lugudest üksüheselt üle oma töösse. Filmi viimane osa oli „Maja”, millest tegingi installatsiooni. „Maja” oli viiest osast kõige abstraktsem. Ükski intervjueeritud naistest ei olnud täpselt selline nagu „Maja” peategelane. Ma tahtsin koondada siia võimalikult palju elemente nende naiste elust. See on lugu närvivapustusest, sellest, kui naine hakkab haigeks jääma. Ma suhtun asjasse väga praktiliselt: see on  mu töö, ma ei müstifitseeri seda. Võtame näiteks mu uusima töö, mis on remake maalidest paastumaarjapäeva teemal: peaingel Gabriel tuleb Maarjale ütlema, et ta saab poja. Plaanin teha terve sarja kristlikest ikonograafilistest piltidest ja üheks neist on „Paastumaarjapäev”. Taotlesin sellele projektile raha ja pidin kirjutama selle pildi kirjelduse. Ja kui ma olin selle ära kirjeldanud, hakkasin hoopis mõtlema, et see võiks olla ka videotöö. Jäin selle peale  mõtlema ja eelmisel sügisel, kui suvepuhkuselt tagasi tulin ja kirjutama hakkasin, sain aru, et ma olin sellele palju rohkem mõelnud, kui arvasin. Üks asi juhtus seal vahepeal veel ja siis otsustasin selle mõttega edasi minna. Nii et kirjutasin eelmisel sügisel stsenaariumi, taotlesin raha. Selge oli, et tahtsin teha remake’i paastumaarjapäeva kujundist tänapäeval. Lahtiseks jäi aga veel, milliseks see töö täpselt kujuneb. Otsustasin, et hakkan töötama naistega,  kellel on olnud alkoholi- või narkootikumiprobleemid, kuid kes on neist üle saanud, ja kasutan neid näitlejatena. Praeguseks on videomaterjal olemas ja aegamööda kujuneb sellest töö, mille lõpus etendavad naised Püha Vaimu Maarja juurde tulemise stseeni. Stsenaarium on jälle mu enda kirjutatud ja tegelikult hakkab kogu see asi alles nüüd kuju võtma. Alles nüüd hakkan ma ise ka nägema, mis sellest asjast välja tuleb.       

Nagu juba mainisite, lõpetasite just töö ühe uue filmiga ja järgmisel aastal on teil ka Turus plaanid.

Turus ma näitan 2008. aastal „ARS 11” raames valminud videot „Where is where?”. See töö kuulub Kiasma kollektsiooni ja nad näitavad seda koos Isaac Julieni tööga.  „Where is where?” põhineb tõsielulool 1950ndate lõpust, kui kaks Alžeeria poissi tapsid oma hea prantslasest sõbra. Nad ei teinud seda lihtsalt heast peast, vaid sellepärast, mida sõjaolukorras enda ümber nägid. Sel ajal pidas Alžeeria sõda Prantsusmaaga. Poisid arvasid, et prantslased tapavad niikuinii kõik alžeerlased. Nad mõtlesid, mida saaksid teha nemad. See tundus neile olevat ainus asi, mida nemad teha said. Leidsin Frantz Fanoni raamatu „Les  Damnés de la Terre” („Närune maa”), kus oli pooleteise-leheküljeline intervjuu nende kahe poisiga. Selle intervjuu panin oma töö lõppu. Loo peategelasteks ongi need kaks poissi ja üks naine, kirjanik. Naine hakkab juhtumit uurima ja kirjutab nende poiste loo, tõlgendab ajaloolisi sündmusi.

Üles kirjutanud ja tõlkinud Ragne Nukk

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming