Reipalt defileeriv Euroopa

Markiewicz aimas pagulasprobleemi eskaleerumist juba Veneetsia biennaalile kandideerides.

OTT KARULIN

Filip Markiewiczi näitus „Luksemburgi paradiis“ Veneetsia biennaali Luksemburgi paviljonis kuni 22. XI, kuraator Paul Ardenne.

Lampidega raamistatud seinajoonistuse tegelased korduvad ka keskses videos.

Lampidega raamistatud seinajoonistuse tegelased korduvad ka keskses videos.

Ulla Juske

Eestis elades jääb kergesti mulje, et meist väiksemat ja ohustatumat rahvast maailmas polegi. Luksemburgi paviljon Veneetsia biennaalil toob maa peale tagasi ning annab uued mõõtmed ka rahvuslikule lööklausele „Väike, aga tubli!“. Poole miljoni elanikuga – neist veidi üle 60% luksemburglased, kes kõnelevad ka letseburgi keelt (üks kolmest riigikeelest) – Luksemburg ei tule enamikule ilmselt meeldegi, kui jutuks ohud väikerahvaste identiteedile. Selleks on riik ühelt poolt liiga rikas ja teiselt poolt kuidagi vähe eriline (kas neil tõesti on oma keel?).

Ka Filip Markiewiczi installatsioon „Luksemburgi paradiis“ ei püüa põlistada riiki, eelistades muhedalt pilkavat vaadet rahvusromantilisele eneseõigustusele. Ja mida muud ta – küll Luksemburgis sündinuna, kuid nime kaudu ilmeksimatult võõrana tajutavana teha saakski. „Luksemburg on mu süda, Poola kopsud,“ ütleb Markiewiczi alter ego, meespeategelane installatsiooni säsivideos, manifesteerides rahvusest sõltumatult eksisteerivat inimest. „Kujutle riiki, mis ei kuulu ühelegi inimesele. Kujutle, et ükski riik ei kuulu kellelegi. Kujutle riike, mis on depolitiseeritud geograafilised territooriumid individuaal-ajalooliste kultuuridega, mida kõik inimesed austavad,“ jätkab manifesti video naistegelane. Naiivne? Ehk veidi, aga õnneks on kolmelt ekraanilt jooksva video esteetika irooniliselt olmeline ning tegelaskõne petvalt argine – ja sõnum jõuab kohale. Eestlasena esiti ehmungi – kas sellist riiki võib üldse kujutleda, on see oma rahvuse globaalpulverisaatorisse heitmata võimalikki … Nii tugev on meid praegu ümbritsev hirmufoon, et isegi kunsti nautimisel tuksub kuklas mantrana „Eestlus on ohus!“. Markiewicz teab, et mina – ja vana hea Euroopa – nii mõtlen ning puistab vermeis identiteedile justkui sõbraliku žestina soola peale. Ta laseb mul installatsiooni avakoridoris astuda punasele vaibale, mille diskreetselt valgetelt seintelt haukab joonistus joonistuse järel tüki mu enesekindlast Euroopa-unelmast: pilt üle tara ronivatest pagulastest kirjaga „Euroopast, armastusega“, Schengeni piiripost allkirjaga „Eurokraatia“, eeltsiteeritud manifesti illustreeriv joonistus põgenikest ülikondades meeste juhitud kummipaadis, mis saanud nime NASA süstiku Challenger järgi jne. Ajakirjandusest ja filmidest tuttavate ikooniliste piltide koomiksilike ümber- ja kokkujoonistuste virvarr lisab mu sammudele punasel vaibal kergust, nii et esmakülastusel ei märkagi, kui trambin üle vaibale trükitud pildi mähkmes beebist. Sündmustelaviinide vahel laveerivas maailmas peab järeltulev põlvkond end ise püsti ajama, et reipalt defileerivale Euroopale jalgu ei jääks.

Nii olen isegi tänulik, jõudes punaselt vaibalt lõpuks hämarasse karaokebaari – võltselevus vaibub ja see, mida ma arvasin näinud olevat, asendub sellega, mida näidata taheti. Samm koridorist karaoketuppa on kukkumine üldiselt üksikule, vaatenurga fokusseerimine Euroopalt Luksemburgile. Tuba on täis tegelasi, keda ma ei tunne või kelle kohalolule esmapilgul selgitust ei leia: lampidega raamistatud seinajoonistusel noor mees ja naine stseenis, mis ühestki kultusfilmist ei meenu (järgmises toas, videolt tutvun nendegagi); põrandal pappkastid kirjaga amazon.god; aga üks nägu – siin Angela Merkeli signatuurkätehoiakuga kehale joonistatuna – meenub. Justkui kummitusena – pildis, sõnas või tegudes – saatis ta tegelikult juba mu punase vaiba marssi. Mis ta nimi oligi …

Kui Siim Kallas Euroopa komisjoni asepresidendiks sai, oli Eesti uhke ning peale seda tähendanuks vähegi madalam positsioon Andrus Ansipi läbikukkumist. Luksemburgist on tulnud kaheteistkümnest komisjoni presidendist kolm – „Väga väike, aga palju tublim!“ Just, see ta ongi, see kummitus Markiewiczi installatsioonis: Jean-Claude Juncker, praegune komisjoni president ja enne seda 18 aastat Luksemburgi peaminister. Paradiisivalvur ja rebane.

Markiewicz ei pea isegi väga pingutama, et Luksemburgi edumüüdist õhk välja lasta – eelmise aasta novembris lekitati meediasse tuhandeid dokumente (nn LuxLeaks), mis näitasid, kuidas Junckeri valitsuse ajal on suurtele korporatsioonidele (amazon.god!) ulatuslikke maksusoodustusi tehtud, meelitamaks neid registreerima end Luksemburgi (neist 1600 samale aadressile). Maksuparadiis kui väikerahva säilimise tagatis ja liikmesriikide solidaarsuse põhimõttele aastaid näkku sülitanud mehe valimine Euroopa komisjoni presidendiks – kas saab midagi küünilisemat olla, küsib Markiewicz. Ja vastab jaatavalt. Mis siin muud teha ongi, kui trükkida juurde raha, millel suurelt kiri „SORRY“, ja püüda teha vähegi tõsist nägu, kui Juncker uues ametis Euroopa ühtsusest kui väljakutsete (loe: pagulased) eduka lahendamise alusest kõneleb. Ja seda ta teeb, tegi selgi nädalal, avalikustades komisjoni pagulaste vastuvõtmise kava.

Võib vaid rõõmustada, et Markiewicz – erinevalt Euroopa poliitikutest – aimas pagulasprobleemi eskaleerumist juba eelmisel aastal Veneetsia biennaalile kandideerides, sest „Luksemburgi paradiisi“ ajakajalisus aina kasvab. Jah, Luksemburg on tõesti väiksem ja tublim kui Eesti, kus kunstnikud end igapäevaste asjade ja eriti poliitikaga naljalt määrima ei hakka. Kahjuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht