Repliik

Riin K?sepp

 “Anno Domini”  

Kindel on see, et Kai Kaljo pole fotokunstnik, sest talle on oluline aja kulg, mida ei saa fikseerida peatatud hetkena. Kuigi “A.D-d” on eksponeeritud nii kodu- kui välismaal, paelub taies Kunstihoones just oma asetusega ruumis, sest peegelpildis läbi saalide on projitseeritud video “Miraaž”.

Kunstniku kaamerasilm on New Yorgis juhuslikult tabanud filmivõttetiimi segamatult tööhoos. Mööda tänavat sammuvad protsessioonikäigul sarkastilise irvega näos dalai-laamaks, paavstiks, mustanahaliseks usukuulutajaks, moslemiks ja õigeusklikuks juudiks kostümeeritud tegelased. Kaljo keerab maskeraadile vindi peale, lisades Janis Joplini lauluread. Ikka uuesti ja uuesti ennast kordama sunnitud grupp näib tobenaljakas, kuid võtab ka ühtlasi tõsiseks.

See on pilt postmodernsest ühiskonnast, elamisest filmilaadses keskkonnas, kus tõde ja fiktsioon sulavad ühte. Siin tunnevad filmitootjad heameelt aja ja ruumi kokkuvarisemisest ning igaveseks siin-ja-nüüd-hetkeks muutumisest. See tähendab elamist maailmas, mis on asustatud vastandlike kujutistega.

Nii annab Kaljo varjatud, kuid kriitilise hinnangu olukorrale, mida ei saa peatada ega muuta. Samas võib seda pidada ka üksinduse ja hinge kaotsiminekuks keset materialistlikku mentaliteeti.

Või tahab Kaljo tuua vaataja ette postmodernse evangeeliumi postratsionaalsel ajastul? Küllastatuna Jumala paljukorratud plaani nägemusest maailma päästmiseks, on Kaljo oma videos leidnud usule uue konteksti, reflekteerides usku viisil, mis teeks selle ehk ka uuele põlvkonnale mõistetavaks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming