Repliik:Kas muuseumid on süüdi Pariisi immigrantide märatsemises?

Maria-Kristiina Soomre

Paljude väga oluliste ja tänuväärt teemapüstitustega artiklis “Muuseumidest anti-intellektuaalsuse pealetungi ajastul” (Sirp 18. XI) viskab Karin Hallas-Murula kinda Pariisi rahutuste näitel nii muuseumiteemadel mitte liiga kodus lugejaskonnale (“Mida need muuseumid nüüd endast õige arvavad?”) kui “uue museoloogia” koolkonnale (UM) erialasiseselt. Ühiskond näib tõepoolest (ja mitte ainul meil) muuseumidesse jätkuvalt suhtuvat XIX sajandi mudeli kohaselt: heal juhul kui kõigest kõrgemal ja kaugemal seisvatesse prestiižiasutustesse või siis lihtsalt kui tolmulappi ihkavatesse harulduste kogudesse, mis toodavad elamustööstuse osana kopsakat kapitali. Muuseumi ühiskonnas kaasarääkimise võimesse näivad uskuvat vaid muuseumiinimesed ise (ja mitte ainult UMi fanaatikud, kui sellist piiri täna museoloogias tõmmata saabki). Mulle tundub üha enam, et muuseumitöötaja üks paratamatuid mootoreid tänases ühiskonnas saabki olla eelkõige idealism ja missioonitunne. Kuuleme varsti juba iga päev sügavast eetikakriisist, lõhenevast ühiskonnast, kogeme üha sagedamini, tõepoolest, intellektuaalsuse kriisi, elementaarse süvenemisvõime defitsiiti. Mäluinstitutsioonis töötades tajume eriti teravalt süvenevat totaalset mälukaotust, kunstimaailmas majandades märkame üha aktiivsemat loovuse raamistamist, tootestamist ja nivelleerimist. Pealiskaudsus on täna kahjuks paratamatus ja seda mitte ainult sealpool muuseumi kaitsvat müüri. Muuseumist ei ole sellises kontekstis väga eetiline nõuda publikult enamat, muuseum peab pakkuma enamat, tõstma taset ja olema enesekriitiline. Muuseum ei tohi sulguda (taas) kõrgi kõrgkultuuri intellektuaalse vati sisse, kapselduda kogudekesksesse teaduslikku stratosfääri, muuseum peab leidma üha intelligentsemaid võimalusi oma mitmekülgne struktuur tasakaalustatult ühiskonna ravimise heaks tööle panna. Muuseumi ülesanne on panna inimesed mõtlema – ja seda ühiskonnas, kus mõtlev inimene ei olegi nii suure turuväärtusega, kui arvata võiks.

Kujundlikult öeldes: muuseumi lävepakk peab olema tänavatasandil, peame õppima (ikka veel!) suhtlema oma publikuga kui intelligentne sõber, mitte kui agressiivne müügimees. Tulgem tagasi Karin Hallas-Murula Pariisi-näite juurde: Pariisi äärelinna muuseumidirektor ei tohi mingil juhul olla solvunud märatsevate noorukite peale, keda ta või-olla kunagi on “söötnud, jootnud, koristanud ja nendega näitusi teinud”. See muuseumidirektor peab sisyphosliku järjekindlusega küsima endalt, mida oleks ta võinud teha paremini, ta peaks endalt küsima, kas ta suutis panna äärelinnanoored mõtlema, oma mõtteid väljendama ja ennast ning ümbritsevat analüüsima. Kas ta suutis teha mõtlemisest, rääkimisest ja loomisest huvitava protsessi? Kas muuseum suutis võita usalduse, saada nägemise, mitte vaatamise kohaks? See on see avatus, mille poole museoloogia idealistlikum pool juba sajandi on püüelnud ja sellel ei ole intellektuaalse allahindluse ega muuseumieetika hullude päevadega mingit pistmist. Ma ei väida, et muuseumid – või kultuurimaailm laiemalt – oleksid kuidagigi saanud ära hoida Pariisi rahutusi, aga ma tahan uskuda, et muuseumid saavad muuta väga paljude elu palju huvitavamaks. Intellektuaalne esmaabi tuleks lihtsalt muuta palju kättesaadavamaks.

Kui maa peale tagasi tulla – ega idealism ei toida ja ametnike statistikas on kümme turisti palju kõvema kaaluga kui näiteks pärast kunstikogemust võib-olla elule pisut teisiti vaatama hakanud Lasnamäe teismeline, statistika aga on see kontrollmehhanism, mis kaudselt tõesti ka toidab (ka päris otseselt, sest muuseum peab piletimüügiga oma vahendid osaliselt ise teenima). Olgem ausad: on ka palju lihtsam “tõsta taset” koostöös kruiisilaevu teenindavate turismifirmadega (ma ei eita, et see on vajalik) kui motiveerida muuseumimeeskonda inspireerivaks ja intelligentseks missioonitööks tänase skisofreenilise kultuuri- ja hariduspoliitika tingimustes. Pealegi – ametlikult peab (noort) inimest inspireerima ja mõtlema ergutama kool ja haridussüsteem, millega muuseumidel – ametlikult – ei ole mingit pistmist. Ühiskonda kriipiva kriisi tingimustes ei saa aga vaadata, kes mida tegema peab, vaid tuleb endalt küsida, mida mina teha saan. Muuseumid ei tohiks oma institutsionaalset enesemääratlemist jätta ainult seadusandluse teoreetilisele tasandile, ühiskonnas olulise positsiooni peaks püüdma ka praktikas välja võidelda. Aeg-ajalt võib ju iga muuseumitöötaja vaadata peeglisse ja küsida endalt, et miks me seda kõike teeme, kas see kirg, mis meid kunagi sundis tegema ebaratsionaalseid erialavalikuid, on veel alles, ja püüda siis, idealismist kantuna, astuda veel paar sammu avatuse poole.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming