(Re)politiseerides kunsti

Kunstimaailm kipub kunsti mõtestamisel lähtuma protektsionistlikust positsioonist.

MARGARET TALI

Näitus „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest“ Tartu kunstimuuseumis kuni 29. III. Kuraator Rael Artel, kunstnikud Yael Bartana, Zbigniew Libera, Joanna Rajkowska, John Smith (Marko Mäetamm ja Kaido Ole), Wilhelm Sasnal, Art Spiegelman ja Artur Żmijewski. Näituselt on eemaldatud Artur Żmijewski tööd. Näitusega kaasneb teoseid, kunstnikke ja näituse üldideed tutvustav trükis, mille on koostanud Rael Artel ja kujundanud Mikk Heinsoo.

Tegelikult on Eesti positsiooni üle järele mõeldes isegi mõnes mõttes üllatav, et poliitilisi diskusioone on kunsti ümber olnud siiani nii vähe. Tõenäoliselt näeme neid lähiaastatel veel. Nii nagu mõni aasta tagasi Kristina Normani kuldsõduri ümber lahvatanud diskussiooni järel, nii on ka Tartu kunstimuuseumi näitust „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest“ ümbritsenud arutelust saanud sündmus, mis asetab kunsti geopoliitilisse konteksti, meenutab vaatajale kunsti loomulikku kuulumist sellesse.

Kuigi näitusest on küll palju kirjutatud, on seda siiani ometi vähe analüüsitud. Sellest ma alustangi, käsitlen näitust eelkõige narratiivina, mille moodustavad näitusesaalis töid saatvad tekstid, giidivihik, näituse avalik kommunikatsioon ja ka diskussioon ühiskonnas. Poliitilisena ei mõista ma mitte ainult eksponeeritud töid, vaid ka nende vahendamise viisi ja selleks loodud raamistikku. Olgu veel öeldud, et kahte videot ei ole ma näinud, sest siis, kui muuseumi külastasin, olid need ekspositsioonist juba eemaldatud.

Rääkida holokaustist

Näituse narratiivi fookusesse on seatud holokaust, selle kontseptsiooni kokkupanemisel on kuraator Rael Artel tuginenud Poola nüüdiskunstile.1 Iseenesest on see julge otsus, sest kõik, kes on Saksa okupatsiooni ja selle kuritegudega seonduvat diskussiooni Eestis veidigi uurinud, ei saa mööda selle teema tundlikkusest. Huvitaval kombel nimetatakse (Poola) holokausti ja Teise maailmasõja sündmusi „kaugeteks“. Näituse saatetekst pakub välja, et nendest teemadest on „oluline rääkida just selleks, et mõista paremini omaenda ajalugu, märgata meie ühiskonnas elavaid vähemusi ning tulla toime kasvava äärmusluse ja ksenofoobiaga“. Niisiis peab Poola holokausti teema ärgitama publikut mõtlema ka holokaustist Eestis ning selle kontekstiga kaasnevale ambivalentsusele on rõhutud ka näituse saatetekstis. Seal esitatakse külastajale mitmeid küsimusi: „Millist retoorikat ja sõnavara on sobilik (holokaustist kõneldes) kasutada? Kuidas peaksime rääkima koonduslaagritest? Kas meil jätkub huvi ja kaastunnet võõra kannatuse vastu, kui meie enda minevik meid niigi rõhub? Või oleme omaenda rahvusliku traumaga sedavõrd hõivatud, et teiste kannatused meid ei puuduta, ning see lubab meil holokausti teemaga mitte tegeleda?“

Näituse pressiteade serveerib näitust suurejooneliselt kui „esimest holokausti-teemalist näitust Eestis“. Seda tehakse aga olukorras, kus tegelikult on alles läbi rääkimata „holokausti“ mõiste. Praegusel juhul ei ole selline kommunikatsioonistrateegia mitte ainult ambivalentne, vaid ka eksitab, sest diskussiooni puudumise tõttu oodatakse teistsugust näitust. Millele ikkagi osutatakse, kui Eestis ja eesti keeles räägitakse „holokaustist“? Missugust kahju või kasu ning kellele on see endaga kaasa toonud? Kes selle üle otsustamises peab osalema ja kuidas? Eraldi tähelepanu väärib seejuures lääne narratiivide, teooriate ja diskussioonide kasutamise tähendus selles kontekstis (tihti tehakse seda ebakriitiliselt) – kuivõrd see üldse võimalik on? Avaliku kultuuriasutusena on Tartu kunstimuuseumil head ressursid ajaloolaste kõrval teisi vastuvõtjaid kaasava diskussiooni algatamiseks. Tartu muuseum määratleb ennast näituse saatetekstis „mäluasutusena“. Ometi selgub näituse eesmärkidest, et muuseumi püüe ei olegi rääkida holokaustist Eestis … Millisest mälust käib siis jutt?

Kelle mälu?

Näituse töödest lahti jutustavates tekstides keskendutakse tööde kirjeldamisele, tööd seatakse kunstiajaloo konteksti. Radikaalsetele kunstiteostele (radix on ladina keeles juur) on omane raamistusest väljatungimine: need ei jäta publikut külmaks, vaid sunnivad meid võtma positsiooni selle suhtes, millega silmitsi seisame, ja mõtestama oma suhtumised ja tõekspidamised mõnikord ka ümber. Teostega tungitakse maailmavaa(de)te juurteni, teoste edukus sõltub enamasti nende loojate kontekstiteadlikkusest.

Näitusel eksponeeritud tööd on EKMi kogude kõrval toodud Euroopa neljast mainekast galeriist ja kunstimuuseumist. Kuid ambitsioonika rahvusvahelise näituse ettevalmistamise tuhinas on kuraator „unustanud“, et ka tema identiteet on selle avaliku narratiivi osa, mida ta näitusesaalis loob, ja et siinses kontekstis puudutavad need karistamata kuriteod väga erinevaid „meie“ positsioone.

Pöörasin näituse narratiivi analüüsi käigus tähelepanu ka sellele, kuidas räägitakse positsioonist „meie“. Kes on „meie“? Tekstides ei jäänud erilist kahetimõistetavust. Meie identiteet omistatakse skeptilisele eestlasele, kes vastandatakse seejuures (Poola?) juudi kogukonnale. Leo Rohlin võtab oma artiklis „Rael ja Rachel“ lihtsalt ja kujundlikult kokku selle, mida selline erinevate positsioonide, isiklike ajalugude ja mälestuste vastandus meie kontekstis tähendab (Sirp 27. II).

„Meie“ on nimetaja, millega kommunikeeritud ideed tehakse publikule kättesaadavaks või jäetakse kättesaamatuks. Kui mõtleme selle positsioneerimise kaudu diskussiooni avamisest, siis selline identifitseerimine pigem sulgeb tööde mõistmise tee. Ka kuraatori reaktsioonist vallandunud diskussioonile selgus, et tegelikult ei olnud muuseumis läbi mõeldud seda, et see teema ei puuduta ainult „kasvavat äärmuslust ja ksenofoobiat“, vaid ka põhjusi siinsete valulike mälestuste represseerimise taga.

Kunstnikud on vabad valima vahendeid, mida nad oma töös kasutavad ja õigeks peavad. Nad jäävad seejuures kodanikeks, kuid me ei saa kunstnikke panna vastutama emotsioonide ja nende tõttu vallandunud diskussioonide eest, mida nende kujundid või narratiivid võivad esile kutsuda. Suurem vastutus langeb kunsti avalikkusele vahendavale institutsioonile. Siin on käärid, millest nüüdiskunsti valdkonnas mõnikord mööda vaadatakse, peetakse seda valdkonna loomulikuks eripäraks ja unustatakse (tahtlikult?), et ka avalikud väljapanekud osalevad ajaloo kirjutamises. Kuraatori vastutus ei ole sama, mis kunstniku oma. Eriti rahvusvahelise kunsti puhul on kontekstualiseerimine ja kommunikatsioon selle vastutuse olulised koostisosad.

Esteetika, poliitika, hääl

Paradoksaalselt on sellest näitusest sündinud diskusioonist ometi midagi positiivset õppida, mis aitab meil paremini mõista kunsti toimimist praeguses ühiskonnas. „Minu Poola“ ümber keerelnud sündmused toovad kujundlikult esile kunsti estetiseerimise ja politiseerimise protsessid. Kunstimaailm, kuhu kunstiga seotud diskussioonid kipuvad jääma, lähtub kunsti mõtestades enamasti protektsionistlikust positsioonist. Sellisesse konteksti on diskussiooni jätnud ka näiteks Eneken Laanes, kes on leidnud, et „Eesti vaataja on tõmmatud vestlusesse, mille algust ta pole kuulnud ja millest tal on seega raske aru saada“ (Sirp 20. II). See kontekst, mida me ei tunne, on Laanese arvates lääne kunstiajaloo klassikud, kes on juba varemgi holokausti kujutanud. Ometi osaleme iga päev diskussioonides, mille algust me ei tunne, sest neid algusi on palju, igas kultuuriruumis on need kontekstispetsiifilised. Igasugune diskussioon sõltub pigem raamistusest ning avatusest erinevatele häältele-positsioonidele ja nende esitamise võimalusele.

Olen nõus Tanel Randeriga, kes väidab sõnavabaduse teemale osutades, et näituse võtmeteosed ei ole Artur Żmijewski videod, vaid just John Smithi maal „Holocaust“ (Müürileht, märts 2015). „Holocaust’is“ kujutatakse autoaknast kahele mehele avanevat maalilist vaadet ikoonilisele hollywoodlikule maamärgile kirjaga „Holocaust“. Maaliga on osutatud „skeptilise eestlase suhtumisele“ holokausti kui „võimsasse tööstusharusse“. Leian, et ennast mäluasutuseks pidava muuseumi otsus eksponeerida seda ainukese Eesti holokausti puudutava visuaalina on tagurlik.2 Selles kontekstis tuleb ühtlasi ilmsiks, et Eesti juudi kogukonna esinaise Alla Jakobsoni süüdistus ei puuduta ainult tema muret siinse massimõrva ja piinamiste kujutamise viisi pärast, vaid ka seda, kes nende valuliste mälestuste sõnastamises kaasa võivad rääkida. See on poliitiline küsimus häälest, selle andmisest ja võtmisest muuseumis, avalikus ruumis.

Paari nädala taguse Sirbi juhtkirja autor (20. II) leiab, et ehk ei oleks Żmijewski töid pidanud enne kohtuasja näituselt kõrvaldama. Usun, et kui näitus oleks tuginenud piisavale uurimistööle ja enesekriitikale, siis ei oleks seda ka vaja olnud. Kuid siinse konteksti läbi mõtlemata jätmise korral on oht, et ka kõige paremate kavatsustega koostatud näitusest saab holokaustitööstuse osa, kuigi ise väidetakse seda tööstust kritiseerivat. Ma ei tea, missugused diskussioonid on Tartu kunstimuuseumis veel planeeritud, kuid jään huviga jälgima, kuidas nii valulise näituse raamis püstitatud küsimustega edasi minnakse.

1 Väljas on viie Poola, ühe Ameerika kunstniku ja kahe Eesti kunstniku tööd.

2 Kuigi Eesti muuseumid ei ole siiani eriti kunstnikelt kunstiteoseid tellinud, oleks muuseumijuht-kuraator võinud tööde importimise kõrval tellida meie kunstnikelt mõne kriitilise temaatilise teose.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming