Reportaaž välitöödelt

Hanno Soans

NU performance’i-festival Viru hotellis 7.–10. XI, kuraatorid Silke Bake ja Peter Stamer. Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, pean ma alustama hetkest, mil ma esimest korda üritasin Viru hotellis NU performance’i-festivali palavikuga liituda, seega esmaspäeva õhtusest avamisüritusest orkestreeritud karaokega koos Peeter Änilase ja Põlva linna puhkpilliorkestriga. Kui ma tunnise hilinemisega hotelli kohale jõudsin, oli pidu juba täies hoos ja festivali enamasti välismaised osalised olid koos mitte just liiga arvuka kontingendi eestlastest külalistega läbisegi Merineitsi restorani laval ja püüdsid, kes kuidas suutis, eestikeelse grupikaraokega hakkama saada. Meenusid parimad karaokehetked Soome laevalt ja jaapani filmidest ning juba siis oli selge, et esmasele vennastumisele olin mõne dringiringi võrra hiljaks jäänud. Piisas siiski paarist põgusast pilgust sellele kummalisele kirjule seltskonnale, kes Viru hotellis Sokoses koheselt turistihordide foonil silma hakkas, et ärgitada akuutseid flashback’e ammusest Hamburgi „Artgenda” festivalist, kus segunesid erinevate distsipliinide esinejad ja kohalik nišipublik ning moodustus iselaadne kreatiivne sünergia, segasummasuvila, mis küllap tulevase koostöö näol veel mitmeti vilja kannab. Aga nagu juba mainitud, olin esimesest piduvagunist juba maha jäänud ja mustlaslaager kihutas minust kaugesse öhe. Tuli targu lahkuda.

1. Astudes taas festivalimelusse kolmapäeva õhtupoolikul, nüüd juba kergete südametunnistusepiinadega vahele jäänud päeva pärast ja kindla otsustavusega järgmisel kahel päeval võimalikult paljudest etendustest siiski osa saada, lülitusin festivali kavva. Mis seal salata, siseneda hotelliatmosfääri oma kodulinnas, kus sul õigupoolest sinna miskit vältimatut asja ei ole, on festivalile vaatamata, ikkagi natuke võõristav. Viru hotelli barokselt kitšisegune õhustik kiirgab massiivse grupiturismi, hospitality industry, mitte aga igale üksikkülastajale ja tema kapriisidele orienteeritud luksusvisiidi aurat, nagu seda näeb inglise hittseriaalis „Hotell Babylon”: sa sisened ja tunned end automaatselt suure masinavärgi osana, justkui oleks sult iseenesest mingid individuaalsusatribuudid küljest langenud ja saaksid kellegi teise kirjutatud stsenaariumi osaliseks. Ja just sellele võõristusekaardile mängis topeltpanustega rühmituse deepblue (Heine Rosdal Avdal & Yukiko Shinozaki) performance „Fieldworks – hotel”. Alustuseks info, et tegemist on etendusega ühele inimesele ühes konkreetses hotellitoas, seega personaalselt vaid mulle suunatud etendusega, sain festivali infolauast hotellitoa kaardi ja äraseletatud ilmega antud napid juhised. Hetk hiljem aga istusin juba ihuüksi üheksanda korruse koristatud tühjas hotellitoas, kus polnud esmapilgul märkigi algavast etendusest, ja ootasin, kerge kõhedus hinges, mingit liigagi lähedast kokkupuudet esinejatega, mingit palavikulist etenduse ja elu segunemist, mis oli üle-eelmisest festivalipäevast eeldusena naha vahele jäänud. Aga ei midagi. Ainult vaikus ja kõrgendatud tähelepanu hotellitoa banaalsete detailide ja alguses justkui läbi seinte kostvate kummaliste helide suhtes, mis panid mind tundma end ühena paratamatult korduvate tubade reas, kus võib-olla on mingi teine etendus juba alanud või kus elatakse oma põgusaks ajaks renditud hotellielu, õndsas teadmatuses sellest, et ka tühipaljas istumine tühjas hotellitoas võib tunduda etendusliku tegevusena. Kui juba oli tekkimas tunne, et olen sattunud kuhugi valesse tuppa, helises telefon, kust kostus vaid vaevukuuldavat hingamist ja lülitus sisse teleriekraan. Kummastavad helid, mis enne tundusid tulevat kusagilt kaugelt, olid nüüd siinsamas toas voodi all, kappides, seintes: kummitused olid ärganud, etendus alanud. Videoekraanil nägin korraks iseennast selja tagant istumas teleri ees ja seejärel ülikonnastatud meesterahvast, ilmselgelt külalist, turisti tüüpilise ratastel turistikohvriga sisenemas samasse ruumi ja sättimas end seal mugavalt sisse. Järk-järgult muutus külalise esmapilgul argine askeldamine toas üha meelevaldsemaks ja videoimpulsside ristlülituses hakkas paistma, nagu otsiks ta üha paanilisemalt ruumis oma Doppelganger’it, vaatajat ennast, kes miksitud videopildis samuti ruumis näha oli. Lõpuks näis ta otseselt minu kui vaatajaga tegelevat ja kaks videopilti vaatajast ja külastajast sulasid ühte. Järjekordne telefonihelin, järjekordne vastamata kõne ja etendus näis olevat lõppenud. Toast välja astudes nägin enda ees korraks veel kohvrit lohistamas elavat Doppelganger’it, minu külalist, kadumas liftikoridori nurga taha. See reaalsusefekt tekitas veelkordse topelduse, déjà-vu, mis lõhkus efektselt videovahenditega saavutatu ja taastas algse võõrandatuse olukorra. Hotellispetsiifiline, hüpnootilisuseni täpne ja mõjuv etendus, mida muuseas esitati festivali jooksul 33 korda!

2. Hoopis vastupidisele, hajusale ja hüplevale, tahtlikult asjasse justkui mitte puutuvatesse anekdootidesse ja lugudesse kalduvale esitlusloogikale oli üles ehitatud selle õhtu ja ka terve festivali teine hitt, grupi toxic dreams (Yosi Wanunu & Michael Strohmann) peaaegu viietunnine aeroobikaelementidega loeng-dinee restoranis Merineitsi. See oli varastes viiekümnendates aastates Iisraelis üles kasvanud, Austrias elava maroko-juudi sugemetega Yosi Wanunu lugu läbi kogu tema elu pidude. See epopöa algas tema ümberlõikamispeost, kui ta oli kaheksa päeva vana, koos sinna juurde käivate rituaalidega, mida külalistel koos esinejaga esitada tuli, ja jätkus bar-mitsva initsiatsiooniriitusega kolmeteistkümne-aastaseks saamisel koos toonaste pidulike kõnede taasesitusega, läbi romantiliste tiinekapidude imaligatsevate paaristantsuhittide, isa igareedeste kõhutantsijate ja nõudelõhkumisega lõppevate pidude, sõjaväeaegsete nädalavahetus-vaba-ja-keppiigahinna-eest-pidude, juudi kultuuris suhteliselt vähetähtsate sünnipäevapidude, pulmapeo ning vanaema matuste taasesitusega, ümberlavastatud pidudega, mis õhtu edenedes ja ära joodud toostide kumuleerudes muutusid üha karnevalilikumaks. Omaenese traditsioonide ja toora käskudega võib olla veidi nukkerirooniline suhe, ent samaaegne respekt konviviaalsuse tõttu saavutatud kogukonnatundesse, mis üha tugevamalt haaras ka õhtu teistelt etendustelt tagasi Wanunu dineele naasnud külalisi, kulmineerus rituaalse tantsuga New Orleans’i Mardi Gras’i mõjutustega matustelt. Läbi inimpõlvede lapselapsi vanavanematega ühendavad narruseni orkestreeritud juudi riitused sidusid esinejad festivali külastajatega ning Yosi sõnastatud ehtjuudiliku tundega, et ka kõige helgemas hetkes peab olema meeldetuletus millestki katastroofilisest, mis elus iga hetk nurga tagant vastu võib vaadata. Just see õhtusöök-etendus haakus kõige tabavamalt ka külalislahkuse ehk festivali üldteemaga, mida käsitleti teoreetilisel tasandil (tõsi, üsna lõdvalt) festivali viimasel päeval talk show’l Elke van Campenhouti ja Ong Keng Seni juhtimisel.

3. Veel üks selle õhtu etendus, mis mul tuli valida Viru hotelli 22. korrusel asuva KGB muuseumi giidituurist ilmajäämise hinnaga, oli Nino Bokani, Alice Chauchat, Pravdan Devlahovići, Mihkel Ilusa, Taavet Janseni, Jarmo Karingu, Zvonimir Kvesići, Ivana Pavlovići, Ivana Roncevići ja Nina Sakići ühisetendus „Love Piece”. Korraga kümnele vaatajale mõeldud tükis armastusest keskenduti minimaalsete performatiivsete vahenditega, vastastikku toolides istuva kahe inimese vahel vältimatus silmsides tekkivale psüühilisele pingele. Vähemalt esimese kümne minuti jooksul küllaltki mõjus etenduslik eksperiment jooksis minu ja mu partneri puhul kuidagi kinni ja lõpuks tabasin end mõttelt, et olen sattunud justkui kusagile new age’i hingeavamislaagrisse, kus minust vägisi paremat inimest tahetakse teha. Aga kuuldavasti oli ka neid, kes sellelt ettevõtmiselt pisarsilmil lahkusid.

4. Festivali viimase päeva etendustest oli kellegi innukas tutvustus minu isiklikud ootused kõrgeks kruvinud kanadalaste trupi PME -ARTi tüki „Hospitality 3: Individualism Was a Mistake” („Külalislahkus 3: individualism oli viga”) suhtes. Suhteliselt lodevalt liidetud etenduslike põhiplokkidega show algas külaliste küsitlemisega võimu, isikliku enesekehtestuse ja grupitunde teemadel. 90minutiise etenduse teine teemaplokk kordas festivali esimesel päeval toimunud viietunnise performance’i „The DJ Who Gave Too Much Information” („DJ, kes edastas liiga palju teavet”) põhistruktuuri, mille jooksul kolmest esinejast trupp pani vaheldumisi grammarile uusi ja uusi vinüüle peale ja rääkis nende juurde isiklike mälestustega rikastatud lugusid, moodustades läbimängitud plaatide ümbristest ja vahepalades kasutatud muusikainstrumentidest omamoodi ajutise installatsiooni. Iseenesest ju sümpaatne ajaviide, milles publiku ja etendajate piirid olid maksimaalselt lõdvale lastud, nagu paistis olevat ka festivali üldine eesmärk. Tõeline pettumus oli aga tüki kokkuvõte, kus kolm osalejat pihtisid kordamööda suhteliselt triviaalsevõitu psühholoogilisi klišeid kasutades, kuivõrd raske on ikka oma individuaalsust kollektiivse tüki huvides kõrvale jätta ja kuidas seda lõpuni teha ei tohikski, kuna iga tükk sünnib vastastikuste suhete pinges.

5. Minu kolmanda festivalipäeva graafik võimaldas viimaks ka toateeninduseploki külastamist, mis tähendas minietendustega täidetud üheksanda korruse hotelliruume. Mul ei õnnestunudki näha Kaja Kanni lifti-performance’it, mis oli ilmselt üks vähestest, mis sekkus tegelikult hotelli tavakülastajate rutiini ja sai tagasisidet liftis viibinud turistidelt, kes muidu festivaliruumidest eemale hoidsid. Üheksas korrus oli ootuspäraselt kaootiline, ruumidesse sisenevate ja sealt poole etenduse pealt väljuvate külalistega. Üks tunnuslikumaid etendusi oli Berliini kollektiivi Beide Messies „The Last Salon III : Japhets Thought”. Enam kui viieteistkümnest külalisest pungil hotelliruum mõjus šarmantselt ühtaegu külalisi võõrustavate, muusikainstrumente sõrmitsevate, telekast läbisegi oma videoid mängivate, laulvate ja lugusid vestvate tüüpide juhendusel nagu üks korralik dadaistlik suaree. Fokuseeritumate etenduste poole pealt võis välja tuua Eleonora ja Kalle Tikase ruumi meredithmonkilikult vahetu kontserdiga ja Elise Goldsteini minietenduse lõõmavate küünaldega täidetud vannitoas, kus ta kirjutas vanal logiseval trükimasinal temaga ühte ruumi suletud külastajatele personaalseid armastuskirju. Festivali lõpetas minu jaoks Berliinis elavate inglaste Sophia New ja Daniel Belasco Rogersi trupi plan b vaimukas GPS-kaartide ja spioonimotiividega loeng-etendus „Grand Hotel”.

6. Neljanda nu performance’i-festivali kuraatorite Silke Bake’i ja Peter Stameri paatos oli ilmselgelt võtta maha piirid lava, esinejate ja vaatajate vahel ning sekkuda Viru hotelli argisesse keskkonda, tempides külalislahkuse mõistega etendusi hospitality industry rangete reeglite järgi toimiva keskkonnaga. Tulemuseks oli saksa kultuuriruumis ehk liigagi tüüpiline, meil aga küllaltki vabastavalt interdistsiplinaarne kokteil, kus üksikute hittide kõrval oli küllaltki palju ka puhtast koosolemis- ja koostegemisrõõmust lähtuvat, ent natuke hambutut suhestuvesteetikat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming