Riiki hoiab koos antiesteetiline tumeaine

Tegemist on järjekordse tõestusega, et kaasaegne, eriti ühiskonnakriitiline, kunst tuleks uuesti leiutada, et see ei mõjuks iseenda paroodiana.

MEELIS OIDSALU

Näitus „Riik ei ole kunstiteos“ Tallinna Kunstihoones, Tallinna Kunstihoone galeriis, Tallinna Linnagaleriis ja Vabaduse galeriis kuni 29. IV. Kuraator Katerina Gregos, kujundanud arhitektuuribüroo b210 (Aet Ader, Mari Hunt, Zane Kalnina, Kadri Klementi ja Karin Tõugu).

Tallinna Kunstihoones näituse „Riik ei ole kunstiteos“ külalisraamatu sissekandeid sirvides paistsid silma korduvad etteheited, et Eesti Vabariigi suurt juubeliaastat ei kõlba riigiskeptilise näitusega tähistada. Mulle tundub, et mõned külastajad ei olnud pihta saanud näituse pealkirja andestavusele: nending, et riik ei ole kunstiteos, kutsub ju üles riigi ebatäiusega leppima. Ka tööde hulgas ei ole ühtki blasfeemilist teost (isegi Kristina Normani videos „Jumalad, andke tuli tagasi“ lauluväljakul külmetav mustanahaline naine mõjub sõbraliku, peenelt tögava, mitte eestlase keeletundlikkust alavääristavana). Kuraator Katerina Gregor nendib näitust tutvustades kaasaegse kunsti rahvuskriitilisele paatosele vastu astudes üsna ootamatult, et „rohkele kriitikale vaatamata rahvusriik, küll ebatäiuslik, mingis osas ikkagi toimib ja pakub oma kodanikele väga olulisi õigusi“ ning „eksivad need, kes ennustavad rahvusriigi peatset hääbumist“. Selline riigitruu lähenemine on märksa üllatavam kui näitus ise, mis, nagu ka Mari Kartau 7. märtsi Eesti Eks­pressis sedastab, on ootus- või suisa keskpärane. Õigupoolest on tegemist järjekordse tõestusega sellest, et kaasaegne, eriti ühiskonnakriitiline, kunst tuleks võib-olla üldse uuesti leiutada, et see ei mõjuks iseenda paroodiana.

Mulle tundubki, et sellele näitusele on viljakam, kõnekam läheneda eneseparoodia võtmes. Leidsin end nii mõndagi tööd, nt peasaali keskel ühe ungarlase natsionalismi pseudoarheoloogilisust käsitlev igasugusest kolast koosnev installatsioon, vaadates osatamas, iseenda huvi üle naermas, omaenda naeruväärsust selle suure ja mitut galeriipinda hõlmava näituse ainsa külastajana teadvustamas. Tõsi, on ka harivaid, jõustavaid kogemusi. Kodanikuhariduse seisukohalt on kõige põnevam vahest Femke Herregraveni „Likviidne kodakondsus“, kus kaardipakkide ja arvutiga on loodud haarav ja hariv infokeskkond. Aga sellel väga huvitaval tööl puuduvad kunstiteose tunnused (see aeg, kui ainuüksi mingi objekti galeriis esitamisest piisab, et see objekt teoseks kvalifitseerub, on läbi). Ella Littwitzi „Tundmatu maa lõunas“, kus Iisraeli kodanik demonstreerib mullanäidiseid riikidest, kuhu tal oma rahvuse tõttu on keelatud siseneda, on silmakirjalik ja värdjalik šovinistlik-propagandistlik avaldus, millest kuraatoril oleks võinud jätkuda julgust hoiduda.

Poola kunstniku Ewa Axelradi projekt „Štama“ on laetud nii poliitiliselt kui ka esteetiliselt.

Karel Koplimets

Eesti kunstnikud ja omariiklus. Eesti juubeliaastal pakub muu hulgas huvi ka siinsete kunstnike arvamus omariiklusest. Tanja Muravskaja on teinud pilte kodutütardest ja NATO sõduritest ning pealkirjastanud nende tegelaste ühise ikonostaasi provotseerivalt „Omad“. Kui omad on mustanahalised NATO sõdurid, seda küsimust on eriti meie rahvusülikoolilinna külastanud teistest rassidest sõdurid endalt ja oma Eesti sõpradelt küsinud. Heade mõtete linn tselluloosi ja mustanahalisi ei salli. Kui eetiline on laste kasutamine sellise minu arvates lihtsustava ja sildistamist võimaldava taiese juures, on kindlasti üks küsimusi, mida Muravskajalt endalt küsima peab. Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna professor Ivar Sakk on võtnud tutvustada oma kollektsiooni Eesti Vabariigi visuaalsest sümboolikast („Laenatud identiteedid“) ja kõrvutanud nii-öelda Eesti ikoone algallikatega. Väga palju riigi sümboolikast näib olevat juhuslikult laenatud. Eesti vapil võiks ju lõvi või leopardi (ei mäleta kunagi, kumb seal ikkagi on, sellel on mingi heraldiline osutus, mis mulle kunagi meelde ei jää) asemel olla sama hästi kakaduu või krokodill. Aga see projekt on rämedalt nohiklik ja igav. Seda identiteedi ja sümboolika teemat on hoopis intrigeerivamalt käsitanud Jaanus Samma „Nääripoiss“, kus on vanu fotosid kasutades taastatud kunagise ununenud uusaastarituaalis kasutatud õlgedest ülikonnad. Jah, kui neid kostüüme fotomaterjalita ja seletava infota vaadata, siis peaks neid sada protsenti mõnele Aafrika hõimule kuuluvaks. Miks me seda traditsiooni mäletada ei taha? Äkki peaks selle kuidagi taasasutama, küsib Samma.

Flo Kasearu joonistuste sari „Baas­uhkus“ kujutab üht mitteametlikku eestluse tähist: kartulit, millest kasvavad välja eri asendites ja kombinatsioonides lipuvardad. Need läbi torgatud kartulid meenutavad üht teist kunagist ja praeguseks ununenud peotraditsiooni: kartulisse pistetud kõrtest või naeltest kerakujulise rippkaunistuse (nn kärbsekiige) meisterdamine, mis riputati jõuludeks, pulmadeks või simmaniks tarelakke. Aga kartuli ja lipuvarraste ühendamise idee tundub juhuslik ja punnitatud, kartulit on hea lihtne joonistada, eriti kui peab ühest teemast joonistama mitukümmend variatsiooni, sellepoolest muidugi ökonoomne valik. Ma ei tea, kas kunagi on mõni kuraator julgenud kunstnikule, kellelt ta on töö tellinud, ka viisakalt ära öelda. Flo Kasearu kartulid oleks võinud küll tagasi saata või kuhugi keldrisse ladustada. Kui ikka näed, et kunstnik kogu näitust diskrediteerib suvalise suhtumisega, ei võta teemat tõsiselt, siis võib ju kunstnik oma tasu kätte saada, aga töid ei pea ju sellepärast veel näitama.

Näituse üldises kontekstis mõjuvad aga eestlaste tööd (Ivar Saki, Tanja Muravskaja ja Flo Kasearu erandiga) tugevate ja krambivabadena. Kristina Normani juba mainitud lauluväljakuga seotud rahvuskriitilises videos on kasutatud Maarja Kangro luulet ja Märt-Matis Lille originaalmuusikat. Ma olen Normani ja ka Kangro suur austaja, mulle läks väga korda ka Normani „After-War“ projekt ja kuldsõduri afäär, mille puhul kaasaegse kunsti tugevus end jõulises säras demonstreeris. Etioopia juurtega Rootsi ooperilaulja palkamine lauluväljakule külmetama nii ägeda ideena ei kõla, mulle on ausalt öeldes arusaamatu, kas nahavärvi järgi mingite taieste loomine pole samuti rassismi veider ilming, aga see 16minutiline video on rabavalt hästi teostatud. Hea teose tunneb ära sellest, et tänu teostuslikele nüanssidele on ka lame idee õilistunud.

Keegi ei saa aga minu arvates ligilähedalegi Poola kunstniku Ewa Axelradi projektile „Štama“, mis koosneb videost, saarepuidust lipuvarrastest terasest lipuvardahoidjates, vaigufragmentidest ja puitraamis fotost. Sain seda tööd vaadates aru, miks just neid meediume oli vaja kasutada. Ja neil objektidel on peale poliitilise laetuse ka selge esteetiline, võõritav, poliitikaalune toime.

Olgu öeldud, et teadvustan igasuguse antiesteetilise kunsti vajadust, selline kunst on nagu kosmiline tumeaine, mis hoiab maailma koos, aga seda ei pea sellena ilmtingimata nägema. Suur osa „Riik ei ole kunstiteos“ näitusest osutus just selliseks tumeaineks, mis võimaldab riigil rahulikult edasi toimida: meelt on avaldatud kirjade järgi avalikus, kuigi tühjas ruumis.