Ristmikud, staarid, šedöövrid

Margit Säde

Kunstihoone galeriis on eksponeeritud Flo Kasearu ja Tõnis Saadoja näitus „21. 05. 09 ja 14. 06. 09”, mis on vaieldamatult viimasel ajal nähtud näitustest üks nii ideeliselt kui vormistuselt terviklikumaid. Flo Kasearu on pühendanud oma 13minutise video „21.05.09” öises Tallinnas galopeerivatele hobustele. Kummalise juhuse läbi oli kunstnik justkui olukorda ette aimates samal ööl projitseerinud valge hobuse Tallinna majade seintele ja müüridele.  Tänaseks on salapärase valge hobuse galopp rekonstrueeritud 21. mai öösel hipodroomilt pagenud suksude trajektoori järgi. Tõnis Saadoja 9 valguskasti hõlmav fotoinstallatsioon „14. 06. 2009” on pühendatud 1941. aasta juuniküüditamisele.

Valguskastid vilguvad kui ööseks välja lülitatud foorid, tekitavad silma võrkkestale kujundeid, mis vahelduvad musta pildiga. Nõmmelt Lasnamäele liikudes on Saadoja 14. juuni ööl pildistanud inimtühje ristmikke, kus  mälestused on rasked kui põrandani ulatuvad vanad kardinad. Mõlema kunstniku rekonstrueeritud teekond kattub kohati nendelsamadel tallinlastele ka tühjana äratuntavatel ristmikel. Vaikus Saadoja fotodel on kurjakuulutav ja tühjad ristmikud toovad meeltesse mälestuse kõikidest nendest kohtadest ja hetkedest, kus oleme kannatanud aja seiskumise ja üksilduse all. Košmaarne ahastus, hüljatustunne ja luupainajalik aja seiskumine annab võimaluse  luua enda nägemus põrgust. Hobuste põgenemist saab vaadelda nii vabaduse kaotusele eelneva kihutamisena oma vangistajate eest kui ka vabatahtliku meeleheitliku lõputu triivina mitte kuhugi. Ka aastakümneid pärast valusaid ajaloosündmusi kohtub kollektiivne alateadvus endiselt nendel tühjadel ristmikel.

Üha rohkem seguneb mälestus kahest sündmusest näitusega kaasnevas Indrek Sirkli kujundatud trükises. Trükis sisaldab hoolikalt  valitud ilukirjanduse tekstilõike üksi maailma jäämisest, aga ka juhuslikumaid Eesti ajakirjandusest pärit palasid, assotsiatsioone viimaste aastate aktuaalsemate skandaalide ja paanikate näol. Publikatsiooni kujul on loodud tihe kontekst, kuhu Jens Sigsgaardi „Palle üksinda maailmas” loosse on mässitud, palutud osalema Dostojevski „Valgete ööde” peategelane, Mati Undi must mootorrattur, Lii Undi lihtsad inimesed, pimedusse mattunud linn, Tallinna kurikamees, juhuslik trammijuht ja paljud teised. Väga erinevatest allikatest pärinevaid tekstilõike ühendab pimedus, inimeste kadumine, üksijäetus ja hüljatus, illustreerides inimkonna vajadust apokalüptiliste stsenaariumide järele. Camus’ „Katku” sisukokkuvõtte toel jõutakse välja ka katku endani. Katku on läbi aegade kasutatud metafoorina, mis tähistab kõige suuremat kollektiivset õnnetust, kurja ja nuhtlust. Katk kui midagi, mis teeb  maa elanikest tühjaks, seega võib küüditamist siinkohal vaadata kui XX sajandi katku. Susan Sontagi tõlgenduse järgi pole katk Camus’ arvates karistus, vaid surma äkiline sissetung, mis annab elule tõsiduse. Peab tunnistama, et valitud tekstid annavad ka näitusele tõsiduse ehk tsitaatide koeta jääks väljapanek pigem poeetilise põgenemise ja melanhoolia manifestatsiooniks.

Kunstihoone galeriis mustal diivanil valge hobuse teekonda jälgides meenub  ka Kirke Kangro eelmise aasta augustis Hobusepeas eksponeeritud näitus „Apokalüpsis 1, 2”, kus nn kesklassi keskpärases linnaosas saabub lõpp mootorratturliku ratsanikuga mustal hobusel, millest aga mitte midagi ei muutu, tühjad elaniketa tänavad asenduvad veel tühjematega ja vaikus asendub vaikusega. Albaania kunstniku Anri Sala „Time after Time” („Aeg pärast aega”, 2003) videotöö on hobusest, kes seisab vaikselt ja kannatlikult  kiirtee kõrval. Tõsiasi, et ükski auto Sala videos ei peatu, tekitab vaatajas peagi kohmetuse ja ebamugavustunde. Flo Kasearu videos näeme projektsioonina galopeerivat valget hobust, mis justkui võiks sümboliseerida helgemat stsenaariumi, aga pigem jääb see nagu ka Anri Sala video osutama looduse ja progressi kokkupõrkele, inimlikkuse puudumisele ja „pimestavale” apaatiale. Kasearu ja Saadoja osutavad ka tekstivalikus sellele: „Pärast pikka  ja rasket võitlust ellujäämise nimel katk möödub. See, kuidas inimesed sellele reageerivad, on erinev. Siiski, nagu juba kombeks saanud, tiksub kõik aegamisi oma vanasse rutiini. Siiski jääb alati võimalus, et katk tuleb tagasi”.¹ Eesti Kunstiakadeemia fotokateedri endise kunstirühmituse Inter Fenster liikmed Jarmo Nagel ja Madis Luik uurivad oma esimesel personaalnäitusel Hobusepea galeriis superstaari fenomeni ja konstruktsiooni tagamaid Eesti  ühiskonnas ja meedias. Ja seda kõike siis noore Mustamäel sirgunud innovaatilise powerpopartisti, üsnagi šarmantse, aga lahmiva ja lünkliku tekstiga postmodernistliku bastardo Stivi näitel. Kõik superstaariks saamise ja sirgumise kriteeriumid on justkui täidetud: on debüütsingel, muusikavideod ja fotodokumentatsioon Stivi enda sõnu kasutades „lainel ratsutamise” kohta (Stiv peol tšikkidega hängimas, Stiv anonüümsete tšikkide ja Maria Juurega  „tatti panamas” ja Stiv tšikkidega tugitoolis istumas).

Kunstnikud ise on võtnud endale noore muusiku mänedžeri rolli ja tekitanud galerii alumisele korrusele lavataguse ruumi, mis meenutab ühtlasi reality show’likku pihiruumi, kus tuuakse ülemise korruse kontrastina välja tagasihoidlik perepilt staari eraelust. Sellel näeme Stivi poseerimas ema ja isaga nende Mustamäe kodus, kus artisti asemel on pere ülalpidajana esiplaanil hoopis tema  isa. Eesti superstaari produtseeriva Raua-P urga-R annapi maffia allakirjutatud diplomitele ja reality show’likule 15minutile kuulsusele vaatamata lammutab Stiv „pihtimise” kaudu glamuuri ja temast saab peagi üsna tavaline, veidi üle keskmise edev noormees. Ajal kui „My Space is You Tube” („You Tube on minu ruum”) ja „Winner Takes it All” („Võitja saab kõik endale”) on massimeedia eesotsas reality show’dega tekitanud nõudluse superstaaride  kui ühepäevaliblikate järele; olukorra, kus massid võivad nautida küll meedia loodud illusiooni, et igaühest võib saada superstaar, aga palju nauditavam on vaadata läbikukkumist ja piinlikke kaadreid, kuidas not all can make it. Draakonis näeb Kari Bie Erenurme ja Helga Randmaa ühisnäitust „Karnevali kuninganna”. Galeriisse sisenedes selgub, et see keegi on kunstnik Kari Bie ema nõbu, vallatu autsaidertegevuskunstnik,  fotodel ja videos portreteeritav karnevali kuninganna.

Näituse saatetekst on küll üsna huvitav ülevaade karnevalidest, rituaalidest ja kollektiivsest rõõmust, näitus ise aga jääb pigem siiski kreisi sugulase kadrija mardipäeva laadis riitusi dokumenteerivaks ürituseks. Esmakordselt selle pooleteise tegevusaasta jooksul sattusin Lootsi tänava kommertsgaleriisse TAM , kus saab nagu ka kõikides teistes  külastatud galeriides märtsis samuti näha just kahe kunstniku ühisnäitust. Sellel näitusel on noore ja vanema põlvkonna kunstniku Jaanus Samma ja Mare Vindi pargiteemaline looming ühendatud väga hästi toimivaks tervikuks. Mare Vint eksponeerib oma viimastel aastatel tehtud suuremõõtmelisi tušijoonistusi ja vanemaid litosid pargist kui ideaalmaailmast ja mikrokosmosest. Samma eksponeerib kahte suuremõõtmelist digitrükki Kadrioru pargist,  kus luksuslikult litritega kaunistatud basseiniveega mängivad süütud väiksed poisid. Sammat on ikka lummanud kuldajastu külluslikud rõõmuallikad: basseinid, purskkaevud, pargid ning viimasel ajal ka lühtrid, medaljonid ja ordenid. Sammalt on näitusel väljas kunstiakadeemia päevil Jaak Kilmi juhendatud dokumentalistika loengu jaoks valminud dokumentaalfilm „Purskkaev. Apollo park” (2006). Video on täpne salvestus, kuidas Kadrioru pargi  Apollo platsi tagasihoidlik purskkaev iga päev umbes kell üheksa tööle hakkab. Eesti oludes mõjuvad tihti unarusse jäetud mittetöötavad purskkaevud kui absurdsed monumendid funktsioonitusele ja pillavusele.

Oma seekordse galeriiringkäigu lõpetan Tallinna Kunstihoone Enn Kunila kogu ülevaatenäituse, „kõigi aegade kaunima näitusega”², kus on väljas „muljetavaldavalt rikkalik valik šedöövreid”³. Šedöövreid on näitusel väljas  lausa 85, kokku 34 autorilt, kellest tuntumad on Johann Köler, Konrad Mägi, Nikolai Triik, Ants Laikmaa ja Elmar Kits, ehk Enn Kunila kogu täies hiilguses. Võin täiesti mõista Enn Kunila kogu kunstiajaloolist tähtsust, aga mul on raske mõista, miks peaks seda ekspositsiooni näitama Kunstihoones – kohas, kus võiks meieni jõuda professionaalne ja eksperimenteeriv kohalik ning rahvusvaheline kaasaegne kunst. Kuigi mitmed pildid olid ju  „ilusad”, siis ise siinkohal näitust kommenteerima ei hakkaks ja toon hea meelega välja veel mõned näituse külalisraamatu külluslikumad kommentaarid, mis loovad ühtlasi ka üsna kõneka pildi vanema põlvkonna kunstipubliku maitse-eelistustest ja tõlgendusest: „Hing sai paljude emotsioonide võrra rikkamaks. Suur tänu ilmekate piltide eest!”, „On, mida vaadata ja tunnetada. Viimaste aastate parim näitus!”, „Nii palju ilusaid pilte. Selline  ilu ja emotsioonid, et pisarad tulevad silma”, „Südamlikud tänud Enn Kunilale tõelise kunsti näitamise eest. Väga ilus näitus”, „Üle pika aja näitus, mis läheb hinge ja toidab vaimu. Tänu ilu ja võlu maagia eest!” , „Nii palju silmale ja hingele! Küllastav näitus!”, „Täname suurepärase elamuse eest, täis värvirõõmu, vorme ja ilu!”, „Kas tõesti hakkavad olema näitused, mis pakuvad esteetilist naudingut!”, „Silmale kaunis, hingele kosutav, rõõm näha lemmikuid,  KUN STI, mis on igikestev!”, „Tõeliselt hingeja südantkosutav näitus, mille sarnast pole varem kogenud”, „Tänan, et raatsisite kõike seda ilu meieni toomast”, „Tere tulemast – kultuuripõllule!”, „Rohkem selliseid näituseid ja Kunstihoones on jälle inimesi”. Viimane kommentaar vastab niisiis ka minu küsimusele, miks peaks selliseid näitusi korraldatama just Kunstihoones.

¹Flo Kasearu ja Tõnis Saadoja, näitusega „21.05.09 ja 14.06.09” kaasnev trükis, Prindikoda, 2010, lk 16, http:// et.wikipedia.org/wiki/Katk_(Camus)

²Tsitaat näituse külalisraamatust.

³Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming