Rõõm seksuaalsusest

Anna-Stina Treumundi näitus on eneseküllane, ent mitte kunstniku eneseimetluse mõttes: väljapanekus kujutatakse naise homoseksuaalset iha.

REBEKA PÕLDSAM, REET VARBLANE

Anna-Stina Treumundi isikunäitus „M-i märg unenägu“ Tartu kunstimuuseumis kuni 26. II. Kuraator Rael Artel, graafiline disain Jaana Davidjants.

Anna-Stina Treumund. Liputaja. Segatehnika, 2016.

Anna-Stina Treumund

„Näitus „M-i märg unenägu“ uurib ühiskondlikke, naise füsioloogilisele toimimisele ja seksuaalsusele kehtestatud norme ning visualiseerib nende murdmist.“ Niimoodi kokkuvõtvalt ja kõikehaaravalt avatakse Anna-Stina Treumundi väljapanek saatetekstis. Kunstnik ise on pidanud vajalikuks olla täpsem, konkreetsem: „Selle näitusega soovin võimustada naise suguorganeid ning kehavedelikke“, sest „lähtuvalt soost on üks kehavedelik loomulikum kui teine“ ning toob näiteks urineerimise ja imetamise. Põhjusena osutab ta meie kultuuri fallotsentrismile, nii visuaalselt kui ka verbaalselt. Seetõttu on ta toonud näituseruumi „erekteerunud fallose asemel kliitori. Me pole ainult printsessid, emad või hoorad.“

Airi Triisberg on peagi ilmuvas ASTi näituse kataloogi essees sidunud ASTi lesbi- ja queer-feministliku avalikkuse uurimisega ning jõudnud järeldusele, viidates Lauren Berlantile, et „intiimne avalikkus ei ole tingimata suunatud avalikus ruumis artikuleeritud nõudmistele ja nähtavusele, vaid sotsiaalse kuuluvustunde ja afektiivsete suhete kujundamisele“.

Lesbikunstnik Anna-Stina Treumund

Rebeka Põldsam: Airi Triisbergi uurimuse stiilis tekst meenutab politsei­uurija juhtumianalüüsi, annab näitusele väga palju juurde. Lesbikunsti kontekstis on AST kindlasti väga oluline maamärk Eesti kunstiajaloos. Rahvusvahelises plaanis on teda raske paigutada, kuna läänes on juba mitu kümnendit olnud hulk edukaid lesbikunstnikke, kes viljelevad maali või videot, kirjutavad hästi ja heitlevad kapist väljatuleku piiril (Nicole Eisenman, Yvonne Rainer, Agnes Martin). Seal on väga radikaalseid kunstnikke, kes töötavad kas täiesti aktivismi vaimus (Zanele Muholi) või kooperatiivides, kus kunst pole alati ülearu professionaalne, vaid pigem kogukondliku tähendusega, et ennast depressiooni kaitseks pinnal hoida (ajakiri Heresies, Harmony Hammond, fanzine’i kultuur on paljuski lesbide rida). Meil on Treumund kunstnikuna kõigi nende suundade peal korraga, aga üksi.

Mikkeli muuseumis on praegu põnev Margus Punabi erakogu näitus, mis keskendub seksuaalsuse kujutamisele eesti kunstis, sh ASTi looming. Üks tore üllatus näitusel on Rein Tammiku 1998. aasta maal „Orgasmid. Pariisi tüdrukud“, mis kujutab meelaid tüdrukuid seksimas, nende ees on laiali löödud munakoored ja -kollane. Milline sümboli­katsetus! Samal ajal on Kumus väljas Paul Delvaux’ näitus rohkete erootiliste kompositsioonidega paljastest naistest omavahel, ent naiskogemust neist muidugi ei õhku. Oleks huvitav näha, kuidas lesbikunstnikud taaslavastavad oma kogemuse põhjal meesmodernistide lesbiulmi. See oleks hea võimalus näha aja möödumist ja muutusi arusaamades, võib-olla isegi võrdõigusteadlikkuse mõju kultuurile.

Tihti seksuaalkultuuridele keskenduv geikunst, nt Bruce Labruce’i skinheed-geide portreed, kujutab maailma, kuhu naised ei kuulu. Ka ASTi Tartmusi näitus on eneseküllane, ent seda mitte kunstniku eneseimetluse mõttes: väljapanekus kujutatakse naise homoseksuaalset iha, kuhu mees ei kuulu. Kui kaks inimest teineteist tahavad, siis muu maailm momendiks kaob. ASTi kunst pakub sissevaadet lesbireaalsusse, tuues veidi sisse moekat BDSMi, koduseid hobusepiitsu ja -jõhve, vagiinahuumorit ja lõppeks kooliplikalikku pika nina viskamist: poisid siia tuppa ei pääse! Ta skulptuur hüüab: „Kusen heteronormatiivse koolisüsteemi peale, kust tulen!“

Reet Varblane: Pissiva koolitüdruku kuju sai näituse avamise järel üllatavalt suure tähelepanu osaliseks. Iseenesest igati ontlikus tütarlapses, kellel on juuksed paelaga kokku seotud ja seelik kombekalt põlvini, ei ole midagi väljakutsuvat. Isegi kergitatud seelikusaba ja veidi paljastatud valged aluspüksid ei mõju häirivalt, vähemalt mitte seksuaalses mõttes. Pigem on siin tegemist häbeliku väikese tüdruku tüüpilise kujutamisviisiga. See on süütu kuju, sest tüdrukust eralduv kehavedelik on värvitu ja jookseb kenasti kuju alusesse, nagu purskkaevu puhul ikka. Annan aru, et kui miski on asetatud kultuuri konteksti, ei saa see enam olla täiesti süütu, sest olenevalt kontekstist, tekib sellele tähendus. ASTi kogu väljapaneku kontekstis ei ole see kuju „süütu“, sest kõigi teiste teoste – rituaalsete, mänguliste fetišasjakeste kontekstis – selle tütarlapse kujutise kuvand teiseneb, talle lisanduvad teiste teoste tähendused. Aga ega pissivate poisikeste kujud, keda on tavaliselt alasti kujutatud, varjamata suguelundit, pole ka läbinisti süütud. Nende „puhtus“ tuleneb kõigepealt sellest, et kultuuriliste märkidena ei ole neil tegelikkusega enam midagi tegemist ja, mis pole sugugi vähem tähtis, meestele on märksa rohkem lubatud kui naistele.

Ilmselt polnud küsimus selles, et pissiv naine kui selline oleks häiriv, kuid võrreldes näituse teiste teostega saab seda kultuuriliselt kõige hõlpsamini lahti võtta ja analooge leida. Seetõttu saab just selle peal välja elada kogu näitusest saadud arusaamatuse-, häiritusetunde. Eks ole see installatsioon ka ASTi loomingu kontekstis erandlik, vahest liiga illusoorne.

Põldsam: Ma ei oska selle poleemikaga kaasa minna, sest nõukaaegses vormis püsti pissimine on ka nagu mingi rollimäng. Donald Trumpki on ühes valimisdebatis väljendanud oma jälestust WCs kuseva Hillary Clintoni vastu, nii et küllap pole selline jälestus midagi väga erandlikku. Kujutan ette, et kui AST tahaks kedagi häirida, kingiks ta Tallinna vanalinna hariduskolleegiumi vilistlasena skulptuuri koolile, et noori inimesi rõõmsale emantsipatsioonile ärgitada ja skulptuur rikastaks Tallinna vanalinna igati vääriliselt.

Tart(m)u(si) kontekst

Põldsam: Kui Tartmusi esimese korruse noorte kunstnike näitused on tavaliselt olnud asjatundlikult disainitud, siis praeguses kujunduses on ainult paar elementi (roosad seinad, rippuv tekst) läbi mõeldud, ülejäänu on juhuslik. Objektide läbimõeldum asetamine oleks andnud näitusele palju juurde. Näiteks jäi installatsioonide saal kõledaks ja seosetuks. Muuseuminäitus on ikkagi ruumis esteetiliselt väljendatud seostatud kontseptsioonide kogum, mitte galerii, kus asjad pannakse lihtsalt kenasti välja.

Näituse kontekstina ei saa jätta kõrvale ka Tartut kui rahvusluse pealinna. Mina Tartus ei ela ega oska sealset rahvuslust hinnata muuks kui sügavaks Pallase pintslilöögi nostalgiaks, kus kirjandussõbrad arutlevad Nietzsche kui kõige värskema autori üle. Aga eks isamaalisust alkoholismi abil mõtestavad korporandid anna ülikoolilinnas kõvasti tooni, kui nüüd veidi järele mõelda.

Repressioonide mäng?

Varblane: Mul tekkis ASTi näitusel keele kui repressiivvahendi küsimus. Tegelikult ei ole see niivõrd seotud väljapanekuga, vaid viisiga, kuidas kunstnik oma näitust avas, millist kõnepruuki kasutas. AST – feminist, aktivist, soo­aktivistliku festivali Ladyfest Tallinn ja diskussioonigrupi Virginia Woolf Sind Ei Karda üks algatajatest – vähemuste võrdõiguslikkuse eest võitleja, allutamissüsteemi, vägivalla jms vastane – kasutas fetišimängudest rääkimisel represseerivat sõnavara „ori“, „peremees“ jms. Tegemist on mänguga, mille esimene põhitunnus teoreetik Huizinga järgi on vabadus. Mäng on elu vahepala, kuigi tagasipöörduva vaheldusena saab temast igapäevase elu saatja, täiendus, osa. Mäng on ajaliselt ja ruumiliselt piiratud, mänguruumis valitseb omaenda tingimatu kord. Aga ikkagi, keel kui suhtlemis-, aga ka kui represseerimisvahend on võimuhierarhia tähendustest tiine ning kindlate reeglite järgi toimivas mängus ei ole keel varasematest tähendustest vaba.

Põldsam: See on hea tähelepanek ja minu meelest suhestub hiljuti taas tähelepanu kogunud juhtumiga, kus filmilavastaja Bertolucci ja näitleja Marlon Brando filmis „Viimane tango Pariisis“ naispeaosalise Maria Schneideri kaamera ees vägistasid. See film ei ole paljudele meeldinud, aga mulle see vägivaldne film nooremana pigem meeldis. See on omamoodi nagu von Trieri „Antikristus“: annab võimaluse kõrvalt vaadata väga tabavalt kujutatuna midagi, mis maailmas olemas on. Tahan öelda, et kui vägivald on kokkuleppeline, siis on see kokkulepe nagu iga teine kokkuleppeline asi. „Viimane tango Pariisis“ kaotab oma väärtuse kultuurina, kuna see on näitlejalt ära võtnud tema keha. Sellest on väga kahju.

Aga kui vaadata näiteks Erika Lusti feministlikke pornofilme, kus kujutatakse ka sadomaso, siis see seksuaalpraktika pole tingimata ahistav, vaid põhineb intiimsetel kokkulepetel, kuhu kaasatakse objektid, mis lisavad meeleolu ja vabastavad keha tavapärasest tähelepanust. Mõnele meeldib looduses, mõnele baaris, mõnele köögis – see on valikuvabaduse lõbus külg. Nii ma vaatasingi ASTi näitust pigem lõbu ja lõõbina seksist, rõõmust naise suguelunditest naise naudingu allikana. Ta nihutas piiri, kuivõrd naine võib üldse oma suguorgani üle nalja heita või sellega lõbusalt tuusata, ilma et keegi ütleks talle „loll paksmagu“ või „ennast imetlev bimbo“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming