Rõõmus, kurb, vaba ja spontaanne

Postmodernistlik mõttelaad on oma arvukate kõrvutuste juures kompromissialdis, kuigi lõhenenud, nagu on Britta Benno minakangelane.

VAPPU THURLOW

Britta Benno. Madonna lastega (Filippo Lippi). Ofort, akvatinta, 2015.

Britta Benno

Britta Benno näitused „Võitlus tuuleveskitega“ 21. I – 2. II 2013 Draakonis, „Rööprähklejad“ 16. XII 2015 – 11. I 2016 Hobusepeas ja „Lõksus“ 9. I – 28. I 2017 Draakonis.

Britta Benno kolm väljapanekut moodustavad terviku: teemadelt erinevate näitustega on kujunenud välja isikupärane käsitlusviis, kordumatu lähenemine püstitatud ülesannetele.
Viis aastat (2013–2017) on noore kunstniku puhul kiire vaimse arengu aeg, järkjärguline loomingu küpsemine on nende näituste juures hästi näha. Iga väljapaneku vormikeelt on mõjutanud mingi kultuuri- ja infovoog: esimese puhul on see multifilm, teise on inspireerinud renessansi pärand, kolmandal oli midagi ühist kompaktselt kokku pakitud arvutiprogrammiga. Kujundid on näitusest näitusesse muutunud järjest kompaktsemaks ja sõnum kontsentreeritumaks kuni selleni, et viimasel väljapanekul tuli mõistmiseks tublisti tähelepanu teritada. Kõik kolm näitust said teatud punktis kokku ka päris eluga, tulemus oli süntees ja isikupärane tõlgendus.
Britta Bennole on kogu teadliku elu meeldinud joonistada ja ta kasutab tihti traditsioonilisi tehnikaid.
 „Võitlus tuuleveskitega“. Näituse „Võitlus tuuleveskitega“ kangelane oli tarmukas ninja, kes jagab maailmaparandajana täpseid lööke ühiskonna valupunktidesse. Ekraanil helendanud tõe ja õiguse eest võitlusse kutsuvad laused mõjusid veidi naiivselt. Benno oli selle näituse jaoks joonistanud ka ühe keeruka masinavärgi, mis animeerituna tõmbas vaataja osavalt endasse. Pöörlevate rataste ja neelavate torudega monstrum tekitas küsimuse, kuidas saab nii noore kunstniku puhul olla ängistus nii suur.
2009. aastal asutati graafikastuudio Grafodroom ning Benno oli selle asutajate hulgas. Paljud stuudio liikmed teevad koomikseid, nendegi tegemisi iseloomustab söakas trots ja soov maailma parandada. Nagu näitab ka graafikakoja aastakümnete praktika, on pressi ümber kogunenud sõpruskond graafika tekkimisel üks olulisi tingimusi.
Oma järgmise näituse „Rööprähklejad“ pressitekstis kirjutas Britta Benno, et see kasvas välja elust endast ja kohanemisest emarolliga. Väljapanek oli üles ehitatud kahes osas: ühelt poolt graafiliste lehtede seeria, teiselt poolt maine kodune elu, mida kunstnik lahkas Hobusepea galerii keldrikorruse hämaras ruumis taas animatsiooni- ja installatsioonivormis.
Graafiliste tõmmiste seeria oli mõeldud madonnapiltidena. Nende kompositsiooni on inspireerinud Raffaeli, Filippo Lippi, Elisabetta Sirani jt peamiselt renessansikunstnike maalid. Britta Benno interpretatsioone vaadates tuleb meeles pidada, et ennast madonnana kujutava kunstniku ja lõpptulemuse vahel on tööprotsessis vahelüliks fotoportreed kunstnikust koos lastega põlvedel. Töid loogilises järjekorras vaadates võime näha, et kunstnik on püüdnud poseerida tõsise ja pühalikuna, ka väiksed inglid on algul rõõmsad ja mänguhoos. Siis aga, nagu see lastega ikka juhtub, ilmub nende näoilmesse kannatamatus, suu ümber tekib nutuvõru. Ema kummardab neid rahustama, mänguasju appi võtma. Seeria viimastel piltidel paistavad kõik asjaosalised jälle õnnelikud olevat; just need tööd on kõige realistlikumad ja vahetumad. Tausta mänguasjad, tõukerattad, pesumasin jm annavad kõigele koduse hõngu. Piltidele on jäänud ka vanaema ja isa, kes toob kassi laste juurde ema sülle.
Nutvad lapsed madonna süles äratasid minus vastakad tunded. Kristlikus ikonograafias on „Madonna lapsega“ kõige helgem teema, vastandudes kannatusloole. Kui ema on mitmete rollide, kodu ja kunsti vahel lõhestatud, teeb see haiget lastele ja ka talle endale. Nii on idealiseerivast renessanslikust algest kasvanud välja psühholoogiline pildiseeria iga päev valiku ees seisvast emast ja kunstnikust. Ajatuks jääb tõsiasi, et laste kaudu leiame endas üles kannatlikkuse ja headuse allika.
Empaatia. Kõige tähtsam asi oligi Hobusepea galerii näituse teise osa pehme ja leebe käsi, mis pühkis animeeritud elutoavaibalt puhta valge lapiga kokku kõik kahtlased nired. Hämaras ruumis video ette asetatud tooli seljatoel lebav valge riidetükk oli selle puudutuse headusest laetud, nagu ka kõik kipsskulptuuridena kohal ja joonistatud lapid – need märkamatud kangelased, mille vajalikkust majapidamises näitus väljendas. Villase vaiba „plekirõõmude“ kõrval väljendab teine lühike animafilm ema ja kunstniku enda igatsust lesida mitte midagi tehes tühjal rannal.
2017. aastaks oli Britta Benno arvatavasti leppinud tõdemusega, et kujutluses parandatud maailm võib filmi lõppedes osutuda jälle samasuguseks nagu enne, ja kui elu edasi läheb, peab ehk mõnest kompromissitult kaitstud seisukohast ikkagi loobuma. Kuid Benno pole siiski päriselt alla vandunud ja pani järgmiseks kokku üpris keerulise näituse. Võib-olla oli selle kompaktsus tingitud kõigi lapsevanemate ratsionaalsest suhtumisest aega, vajadusest töötada maksimaalse efektiivsusega ja nii, et iga mahapandud märk on tähendusest raske.
„Lõksus“ oli niisiis üpris kokkusurutud programmiga: väiksesse ruumi oli mahutatud kolm paralleelselt arenevat mõttesuunda, käsitletud seda, kuidas toimime füüsiliselt (jookseme, hingame), vaimselt ja ühiskondlikult. Sel näitusel on paralleele kahe eelmisega, mille märgisüsteemid aitasid viimast paremini tõlgendada. Kunstnik kõneleb olemasolemise rütmidest: me liigume ja liigutame oma keha, kõnnime, jookseme, hingame. Meie vaimsete otsingute kaaslaseks on hiir, mida klõpsime, kerime, vajutame klaviatuuril enter-klahvi. Kumb on lõpuks tähtsam, kas õige hingamine või osav klõpsimine? Kui aga miski meis ootamatult prõksatab ja oleme sunnitud arstide poole pöörduma, kas meie valikutes siis miski ka muutub? Kunstnikku ei ole huvitanud niivõrd mõttekäikude sisu, vaid nende dünaamika ja tõdemus, et pahatihti ei saa millessegi piisavalt süveneda.
Dünaamikale ehk jooksmisele ja kerimisele vastandas kunstnik joonistuse staatilises puhkeasendis figuurist. Samalaadne endassetõmbumise vaikusepilt leidub ka „Rööprähklejates“, figuuriga linoollõige „Tume koht (Äng)“. Ükskõik mis tasandil me ka ei rähkle, vajame aeg-ajalt üksiolemise ja laadimise aega.
Hingamise teemal oli kunstnik seegi kord välja mõelnud omalaadse masina, rütmiliselt liikuva suure kilekoti, mis paisus ja tõmbus kokku nagu kopsud. Kunstnik ei ole huvi kaotanud ka graafiliste tehnikate vastu: väljas oli kaks graafilist lehte, ofordid „Inhale“ ja „Exhale“.
Näitusel oli mitu tasandit, neisse kõigisse sisselugemine pole ühes artiklis võimalik. Valin inimliku liini, mille järgimisel kutsun appi XX sajandi graafiku Marju Mutsu, kes on olnud paljude eesti graafikute loomingu lahtimõtestamisel võtmefiguur.
„Exhale“, Benno autoportree pähetõmmatud kilekotiga, tuletab meelde Mutsu kahte teost aastatest 1976 ja 1979, nimelt „Pilku“ ja „Vabatahtlikku“, kus on tegemist samalaadse kujundiga. Rääkigem siis ängist, mida Britta Benno meie jutuajamisel selle aasta 2. veebruaril mainis: „Võitlus tuuleveskitega“ on inspireeritud trotslikust ängist, „Rööprähklejate“ teises osas on lastest heldimise kõrval teemaks ka vanemate kohustused.
„Pilk“ ja „Inhale“. Nii Benno kui ka Mutsu graafilises töös hüpnotiseerivad meid kujutatava silmad, „Pilgu“ ja „Inhale’i“ kõige olulisem detail. Mõlema teosepaari järgmisel lehel aga on kunstnik selle justkui tagasi võtnud: „Exhale’is“ on nägu täielikult varjatud kilekotiga, „Vabatahtlikus“ on peategelane ise asunud kääridega selle imeliku lontis nurkadega mütsi kallale, mis tal peas, ning tähelepanu keskendub nüüd hoopis valukarjatuseks avanenud suule. Kui kunstnik soovib luua vaatajaga otsesilla, laseb ta kangelasel pildist välja vaadata, sellele, kes pildi ees seisab, otse silma sisse. Kui too järgmisel pildil enam otsa ei vaata, annab see märku suhtluse järsust katkestamisest. Põhjusi võib olla mitmeid, kuid need ei saa mõjuda julgustavalt.
Kuigi ma seda väga hästi põhjendada ei oska, ütleb kõhutunne, et XX sajandi modernistide (nagu Mutsu) melanhoolia ja kurbus oli kunstis siiski põhjatum kui praeguse, XXI sajandi kunsti äng. Kuna modernism on loomu poolest kompromissitu, nõuab see ka kunstnikult täielikku ohvrit, kõige isikliku kunsti altarile toomist. Postmodernistlik mõttelaad on kõigi oma arvukate kõrvutuste juures igavesti kompromissialdis, kuigi lõhenenud, nagu on Britta Benno minakangelane lõhenenud oma vastandpooluste vahel. Inimene peaks küll kõike jõudma: olema korraga hea ema ja tubli professionaal, ka füüsiliselt vormis ning vaimselt ajaga sammu pidama, s.o palju võrgus surfama. Ehk ei suhtuta ebaõnnestumistesse või möödalaskmistesse enam nii kompromissitult, äärmusliku rangusega, nagu see oli eelmisel aastasajal? Kõike annab parandada, nagu saab villasest elutoavaibast korraliku plekieemaldajaga ebasoovitavad jäljed õrnalt välja võtta. Nii tundub ka XXI sajandi äng vähem raske: nukratele päevadele järgnevad taas rõõmsad ning nukrutsejad teavad seda. Võib-olla on „mahedus“ või „pehmus“ meie sajandi märksõnad – mõistmine on olulisem kui kitsarinnaline printsipiaalsus.
See siin on Britta Benno mõttekäigu üks võimalikke edasiarendusi, mis võib kunstniku esialgsest mõttest ehk ka teatud määral irduda. Ütleme siis, et kriitikut kõnetasid tema näitused nende märksõnade kaudu: püsida õiges rütmis, mitte kasutada distsipliini nimel vägivalda, olla rõõmus ja kurb, vaba ja spontaanne …