Roosa müts – Dadaistlik ühiskond ja selle formalistlik kunst

REBEKA PÕLDSAM

Kuidas saada kuulsaks? Kui öelda „dada“. Suursuguselt žestikuleerides ja peenekombeliselt. Hullumiseni. Meelemärkuse kaotamiseni.

Hugo Ball, „Dada manifest“, 14. VII 1916.

14. VII 1916 luges Hugo Ball Zürichi Cabaret Voltaire’is ette esimese dadaismi manifesti. Ta oli sõpradega avastanud, et „dada“ tähendab mitmes Euroopa keeles nõustumist, hüvastijättu ja mänguhobust, mistõttu sai sõnast suurepärane kujund, mille ümber kunstnikkond koondada. Umbes aasta pärast kirjutas Tristan Tzara oma dada manifesti, mis kuulutas ajaloo autoriteedi lõppu. Kui Balli lühem ja poeetilisem manifest tutvustab dada sisu, siis Tzara oma selgitab dadaismi võitlusvaimu.

Saja aastaga on dadaism kattunud mineviku kullatolmuga. Praegu peetakse seda XX sajandi üheks olulisemaks kunstiliikumiseks, sest valdav osa praegu aktuaalsest kunstist on kasvanud dada peale. Dadaismi tuntakse Hannah Höchi mänguliste kollaažidena, Hugo Balli eksperimentaalsete visuaaletendustena, Marcel Duchamp’i mõnusalt ülbete ready-made’idena. Kogu seda perioodi iseloomustab dialoog nietzsche­aanliku nihilismiga. Dada oli reaktsioon Esimesele maailmasõjale, mis lõpetas kunstide õitsenguaja, belle époque’i. Kontrast närvilise, ent küllusliku ühiskonnaelu ja mõttetult mõrvava sõja vahel oli šokk, mida elati läbi kakskümmend aastat, kuni tuli veel saatuslikum Teine maailmasõda.

Dadaism oli võitlus normidega, mis šokiseisundis kunstnikkonnale mõjusid hullutavalt silmakirjalike ja õudsetena. Dada tähendas selget eristumist ja eesmärk oli muuta kõike korraga.

Lola Annabel Kassi suurepäraselt kureeritud näitusel „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst“ on näha küllalt pika perioodi moraalinorme kritiseerivaid reaktsioone. Need kulgesid paralleelselt Lääne-Euroopas ja Venemaal radikaalsust manifesteerivate rühmituste väljaütlemistega. Dekadentidega võrreldes oli dadaistide võitlus just vormi poolest äärmuslikum: sihiti hullunult teadmata suundades, kasutati selliseid lihtlabaseid asju nagu pissuaar või ajalehed. See võib kõlada totakalt, aga dadaistide kunst võis omas ajas olla kantud samasugusest jõuetust hirmust, mis ilmnes hiljuti USAs orkaani pihta tulistamisena. See päevakajaline akt sai otsekohe kõnekaks, kuna on kujundina huumorivabalt absurdne.

Kas saja aasta tagune on nüüd tagasi?

Oskar Kallis (1892–1918). Palavik. Pastell, 1917. Tartu Kunstimuuseum.

Pressifoto

Kevadel Tallinnas korraldatud 100. aastapäeva tähistanud Eesti naiste kongressi nõudmised olid tunduvalt lahjemad ja vähem päevakohased kui need, mida käidi välja Eesti esimesel naiste kongressil. Selle manifesti oli teiste hulgas koostanud võimas poliitik Marie Reisik. Meie praeguses kunstielus tundub kõige päevakajalisem väljapanek olevat Kumu dekadentsi näitus, kus eksponeeritakse saja aasta tagust spliini, kergelt pilves androgüüni vastandust ootusele teha tööd ja näha vaeva, et üldse olla õnneõiguslik. Noored kunstnikud viljelevad Instagramis praegu samasuguste vahenditega dekadentsi, kujutades pilves melanhoolseid androgüüne. Tagasi näib olevat ka dadaismi vaim: kunstnikud seavad eesmärgiks olla ühiskondlikele teemadele suletud, nad ei taha suhestuda sotsiaalpoliitikaga, milles ollakse täielikult pettunud: tehakse mitu keerdu sissepoole, et kõigest ühiskondlikust võimalikult täieliselt ära pöörata.

Kui praegu tehakse vormilt niivõrd samalaadset kunsti nagu sajand tagasi, kas see tähendab, et ühiskond on jõudnud ka samalaadsesse kriisi, nagu oldi sajand tagasi? Normivastased võitlused on igal rindel üsna samasugused. Ent midagi on siiski teisiti: dadaiste kandis võitlusvaim, teadlikkus ja huvi ühiskonna vastu. Kujundid, mis loodi, lähtusid päevakajalistest probleemidest, kuigi mõjusid mõneti igavikuliselt. Dadaistid katsetasid praeguseks igava assamblaažiga, aga tagantjärele tundub, et isegi tollane formalism oli teadlik vastandus millelegi. Tollased kunstnikud kandsid oma teoste eest vastutust ja oskasid neid kontekstualiseerida.

Kunstiajaloo lineaarse narratiivi tõttu on mõned dadaistlikud teosed jätkuvalt kanoniseeritud klassikana, ent sajand tagasi olid dadaistid skandaalsed oma totruse ja tobedusega, mis oli tollases akadeemilises traditsioonis lubamatult ebakonventsionaalne. Dadaiste hakati väärtustama alles hiljem ja praegu näemegi neis ajastu vaimu täpseid edastajaid. Nende kunst ei olnud ilus ega harmooniline, vaid rääkis õudsetest asjadest – ilu seisnes pigem kontseptsioonide puhtuses ja ideaalides.

Praegused nii-öelda dadaistlikud kunstiteosed näivad aga ühiskonna sümptomitena: nendesse on kätketud küll igapäevane mõttetu kiirustamine ja mõttepuudus, aga kunstnikud ei ole seadnud eesmärgiks seda teadlikult väljendada. Eesmärk on miski muu, mis polegi vist vaataja hoomata. Teisisõnu paistab, et ühiskond ise on muutunud dadaistlikuks ja kunst formalistlikuks tasandiks, millele ühiskond saab vastanduda ja selja pöörata. Dadaistlik (ajuvaba, absurdne, skandaalne, hirmutav) nähtus on näiteks kunsti ja sotsiaalset aktivismi toetava hasartmängumaksu nõukogu uus liikmeskond, kuhu kuuluvad näiteks keskerakondlasest grafitiromantik Märt Sults ja EKRE Mart Helme, aga teisedki rahvuskonservatiivsust esindavad ametnikud ja poliitikud.* Kuidas teisiti mõtestada riigikogu otsust, millega suure tõenäosusega takistatakse demokraatia aluseks olevat võitlust vähemuste õiguste eest?

Mida siis teha? Kui sisenesin Tallinna Kunstihoonesse Anthea Beuysi kureeritud „Visuaalkurnatuse“ näitusele, siis kostis saalist fuajeesse hädakisa, millele ükski töötaja ei reageerinud. Kas see oli harjutus vaimseks tasalülitumiseks? Näitus meenutas mitmeti Ruben Östlundi filmi „Ruut“ (2017), kus kõneletakse kiire elu tühisusest peaaegu sama tabavalt kui Maren Ade filmis „Toni Erdmann“ (2016), aga Östlund on pannud eelkõige paika hea näo tegemise paanika all kannatava nüüdis(kunsti)elu. Kuigi filmis saab nüüdiskunsti­kultuuri üle palju naerda, avatakse seal üpris tõsiselt kaasaegse kunsti keskne dilemma: kuidas üldse midagi öelda, kui millegi püsimise lootuse või usalduse asemel paistab igalt poolt ainult inimlik ebatäiuslikkus, võimetus olla adekvaatne, paralüseeritus teadmisest, et iga tegu kätkeb endas üleastumist? Ruben Östlund pakub, et loomejulguse eeldus on hoolimise akt, mis kasvatab vastastikust usaldust. Selle mõtte üle näib filmi autor isegi pihku itsitavat. Ju siis on loomejulguse eeldus miski muu, lihtsalt tegemine.

* Hasartmängumaksu nõukogu kinnitab riigikogu. http://www.hmn.ee/hasartmängumaksu-nõukogu

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming