Roosa müts – Identiteediapaatia ambivalentsuse lõksus

REBEKA PÕLDSAM

Franco Berardi ehk Bifo, kes pidas eelmisel kevadel Tallinnas ettekande Donald Trumpi valimise ja Brexiti teemal, on kogu aasta mõelnud ja kirjutanud, miks nii on läinud. Ta kuulutas ette, et ees ootab veriseim kümnend, mida lähiajal nähtud. Päevauudised üldjoontes kinnitavad tema ennustust: pole enamust ega vähemust, keda poleks profileeritud ja viimasel aastal suurel hulgal mõrvatud. Ajakirja e-flux juuninumbri artiklis „Teine tulemine“1 kirjeldab Bifo kultuuri tupikusse jõudmise protsessi. Tema väitel pole enam ühtegi ühendavat ega väljaarvavat identiteeti, mistõttu on ka kogukonnas igaüks omaette.

Nagu Bifo sõnade kinnituseks tõdeb USA kunstnik Meriem Bennani ühes hiljutises intervjuus, et pärast Trumpi valimist ei taha ta identiteedipoliitikaga mingit tegemist teha: ta ei taha olla kõigi noorte araabia naiste USA näidiseksemplar2. Kui Bennani Marokos üles kasvas, ei mõelnud ta iial, et on araablane, aga USAs on ta nüüd oma identiteedi vang: kõike, mida ta teeb, mõõdetakse tema araabia päritolu järgi. Ta leiab, et selle peale tahaks hakata lillemaalijaks. Ometi on tema loomingu keskne teema praegune moslemikultuur ja -mood, mis on samavõrd digimaailmaga ühenduses kui kogu muu maailm. Kuigi religiooni tahetakse näha arhailisena ja traditsioone peetakse konservatiivsuse ilminguks, siis käib ilmselgelt iga toimiv usund ajaga kaasas, seda nii heas kui ka halvas. Bennani loomingu keskmes ongi moslemimaailma särav, avardavalt inspireeriv pool, mis on täis ilu ja uuenduslikke kujundeid. Tal ei jää üle muud kui võtta selge poliitiline seisukoht, isegi kui ta seda õieti ei taha, sest ka tema lillemaale tõlgendataks moslemiprillide läbi.

Kujundite vajalikkusest on rääkinud eesti luuletaja ja arvamusliider Kristiina Ehin Tartu folgiklubis3. Ants Johanson püüdis teda seal veidi tögada mõnede sotsiaalkriitiliste luulekogumike ja bändi Naised Köögis laulude pärast, sest mehena olevat raske kuulata naisi laulmas naistele pandud kohustustest meeste ees. Ega patriarhaalsete ootustega polegi enam teha midagi muud kui neist läbi lillede laulda, sest neid täita on kohatu. Ometi põikles Ehin kelmikalt eestkõneleja missiooni ja positsiooni eest kõrvale, viidates kunstiliselt komplekssete kujundite olulisusele. Need ongi kahtlemata äärmiselt olulised.

Kristiina Ehini sotsiaalsest tundlikkusest hoolimata jäi õhku mõte, et aktivisti positsioon on kunstiliselt kõlbmatu. Aga kui iga populaarseks saanud edukas kultuuritegija tahab olla vastuolulistele interpretatsioonidele avatud – olgu müügiedu või idealismi nimel –, kas pole siis tegemist kahtlaselt apoliitilise seisukohavõtuga? Selline positsioon on tegelikus elus küllalt jõuetu, sest laiendab meeldivalt teravmeelsete mõttemängudega mõttetasandil konservatiivsust küll. Teiselt poolt ei jäta apoliitiline looming ruumi sarnast sõnumit kandavale politiseeritud soovile elada väärikas uhkuses vaikivatele normidele vastu. Apoliitilise loomingu esmane eesmärk on ennast väljendada, poleemika asemel karjub kuulaja tummalt millegi järele, vahest millegi soolase või tüki tordi järele.

Kõikide aktivistide proovikivi – gei au marss

6. kuni 9. juulini on Tallinnas seksuaal- ja soovähemuste festival „Pride“ (ingl uhkus, au), mille puhul korraldatakse pärast kümmet aastat pausi solidaarsusrongkäik. Gei au nimel marssimise üle on pikki aastaid arutletud. Kellele ja milleks seda tarvis on? Üks kurioossemaid argumente on olnud nn roosa raha4, sotsiaalse kapitali teenimine – kõik on raha. Lääneriikides on „Pride’ist“ saanud rahvuslik ja neoliberaalne sündmus, kus valged inimesed saavad tunda end valgemana ja ketikauplused lunastavad LGBT-sümboolikat kasutava tootearendusega endale indulgentse. Eesti veel sealmaal pole, muidu müüdaks Eesti Käsitöö kaubamärgi all puust ükssarvikuid, Reet Ausi särke kirjaga „Armastus ei küsi sugu“, Reval Café kohupiima-martsipani koogid kattuksid vikerkaartega, Apollo raamatupoes oleks terve kuu LGBT-kirjanduse riiul André Gide’i, Margus Karu, Tõnu Õnnepalu, Hirami, Tove Janssoni, Marcel Prousti, Karl Ristikivi, Ivar Silla, Jean Genet’, Oscar Wilde’i, Thomas Manni, Jeanette Wintersoni, Anaēs Nini, Virginia Woolfi, Urmas Oti, Vello Orumetsa, Anna-Stina Treumundi, Jaanus Samma, ansambel Hundi raamatutest, elulugudest, kataloogidest ja plaatidest, Tallinnas ja Tartus oleks hiidplakatid ultramoodsate asooliste noortega, keda kutsutaks kaubamajja ostlema, Rimis müüdaks vikerkaarevärvilisi lippe. Kuigi H&Mist juba saab igasugu kleepekaid ja muud kraami, millega muuta end kiirelt loosunglikuks aktivistiks, kes liigub linnas vaid vogue’ides5, siis on kodumaine solidaarsusäri jätkuvalt ahtakene. See annab võimaluse teatavaks radikaalsuseks ja sügavamaks sisuks, aga seetõttu on ka LGBT-inimesi ja kultuuri normaliseerivate kaubad ja teenused vaid internetipõhised, ingliskeelsed ja ainult suuremate linnade teema.

Roosa raha kui apoliitiline poliitiline praktika on küll naljakas asi, millest Eestis fantaseerida, aga olulisem küsimus on, kes ja kellele marsivad. Möödunud aastatel on Tallinnas ja Tartus korraldatud mitmeid heteroseksistlikke meeleavaldusi, tuumikperekonna ideaali kandvaid rongkäike ja avatud ksenofoobilisi uudisportaale, kes otsivad Eestist tähelepanelikult vähemusi ja toleraste, kelle kohta midagi pahurat kirjutada (varem oli selleks Inno ja Irja blogi). Kindlasti osalevad paljud neist tegijatest Tallinna gei au marsil oma nõmedate loosungite ja valdavalt kehva lastetoa tasemel. Nende pärast jätavad paljud vähemused juba eos marsile tulemata, pööritavad silmi: milleks end rünnaku alla seada? Ja üleüldse, vähemusi kaitsev seadusloome on jätkuvalt niivõrd fiktiivse iseloomuga, et midagi tähistada nagu ka pole. Teised jälle ütlevad, et marssida võiks meelsuse näitamise nimel: LGBT-inimesed on olemas ja nende jaoks ollakse olemas, mõned neist on rassismivastased ja vasakpoolsed, teised on sotsiaalmajandus-konservatiivid, kes harrastavad kolmekaid, aga kõige olulisem on, et marssima tuleks seksuaalenamus ehk nn sirged sõbrad peredega, kas või löntsima, näitamaks, et kuigi poliitika suhtes apaatne olla on normaalne, siis on arvestatav hulk inimesi vähemuste suhtes üldjoontes toetav, peab oluliseks ühiskonna avatust erinevustele ja on valmis võtma rahumeelse seisukoha, kaitsepositsiooni nõrgemate kaitseks ilma ambivalentsuseta. Seega, õigluse mõttes peaks Tallinna „Pride“ olema hoopis hetero­marss, mille enamus on vähemustele juba ammu võlgu.

1 http://www.e-flux.com/journal/83/142355/the-second-coming

2 https://art21.org/watch/new-york-close-up/meriem-bennanis-exploded-visions/

3 http://klassikaraadio.err.ee/v/folgialbum/saated/ea066d83-e5a8-423e-8843-d49416c5ed63/folgialbum-kristiina-ehin-tartu-folgiklubis

4 https://en.wikipedia.org/wiki/Pink_money

5 https://en.wikipedia.org/wiki/Vogue_(dance)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming