Roosa müts – Institutsioonikriitilisest andmekunstist #metoo liikumiseni

REBEKA PÕLDSAM

Vaatamata metsade lageraiele, häkkerite avastusele maksuparadiisidest, eestikeelsele laulupeole, aasta ema debatile, eesistumisele, bitcoin’ile, maksusüsteemi muutusele on 2017. aasta kõige poleemilisem märksõna siiski internetis aktiivselt teisenenud #metoo (minagi) liikumine. Selle algatajad pälvisid ajakirja Time aasta inimese tiitli.¹

Kunstimaailma tänavuseks kõige tähtsamaks inimeseks kuulutati saksa kunstnik Hito Steyerl, kelle looming sai alguse tema kui naise positsioneerimisest ning on jätkunud teemapüstitustega sõjandusest, digikaitsest ja jälgimisühiskonnast ning internetieelse aja ülemineku markeerimisest nüüdsesse hoomamatute andmetulvade aega.² Eesti aasta noore kultuuritegelase autasu pälvis kunstnik Katja Novitskova, kelle looming käsitleb interneti andme- ja pildipankasid. Aasta olulisimateks inimesteks valitud naisi ühendab soo kõrval ka süvenemine tehnoloogia võimalustesse. Et mõtestada, mida suurandmetel kasvanud algoritmide ja biograafiliste andmetega tehakse, tuleb heita põgus pilk andmekunsti ajalukku.

Feministlik küberkaitse. Novembris peeti Londonis II postküberfeministlik internatsionaal (esimene toimus 1997. aasta Kasseli „documental“), kus arutleti interneti ja küberruumi muutuste üle viimase kahekümne aasta jooksul ning püüti sõnastada, mida praegused feministid võiksid interneti võimalusi kasutades võrdsema maailma nimel teha.

Kui nutiseadmetest on saanud kontrollimehhanismid, mis mõjutavad sellise infohulgaga, et otsimistung kaob ning kasulikust teabest ei saada enam osa, siis feministlik alternatiiv on olulise info korrastamine ning tõhusate levitamismehhanismide väljatöötamine. #metoo on hea näide, kuidas internet toetab miljoneid naisi, et nad saaksid infot jälgida, avaldada ja vahetada, kuna varem peeti seda halvaks tooniks. Nüüd ei saa ahistamist enam nii kergesti maha vaikida.

Ometi ei too #metoo välja kõigi probleeme. Ahistamisele kui kultuurinormile alles otsitakse ühiskondlikku kokkulepet, et ahistamine oleks alati taunitud. Järjest rohkem inimesi mõistab, et sissetuleku erinevus peegeldab ebavõrdsust ja otsustavate muudatuste tegemine takerdub kõige kindlustatute mugavustsooni, kuigi endagi jalgealune näib neile varisemisohtlik. Paraku ei puutu omavahel kokku need, kelle suurim hirm on maksta natuke rohkem makse, ja need, keda kimbutavad eraelu seikade, halbade valikute paljastamine, nende inimestega, keda tabavad rasked haigused või ähvardavad pommi ja püssiga terroristid. Kõiki inimesi jälgib aga sõjaväeliste kokkulepete ahelal põhinev tehisintellekt, mis võib alati tõestada ja vastutusele võtta iga vastuhakkaja argumendiga, et ta on vägivallasüsteemi osa.

Sellest probleemide nõiaringist lähtuvadki Hito Steyerli kunstiteosed, aktsioonid, kirjutised ja sõnavõtud. Kui tehnikat arendatakse, et jälgida tarbija käitumist ja arendada algoritme, mis hõlbustaksid mugavamat ja kontrollitumat tarbimist, siis mida võib nende mehhanismide abil veel teha? Milliseid kõrvalmõjusid need omavad habraste inimeste ühiskonnas?

Steyerl intervjueerib oma loomingus sõdureid, sõjapõgenikke, ta läheb mahajäetud lennuväljale või tehnolaborisse ja küsib, mis õigusega ja kelle huvides on inimestelt võetud õigus privaatsusele ja anonüümsusele, kui kontrollimehhanism ei muuda maailma turvalisemaks, vaid teeb inimesed nõrgemaks? Ehk teisisõnu: millel põhineb õigus kontrollida kohmakate analoogmeetoditega asüülitaotlejate tausta, kas nad ikka väärivad turvalist elupaika meie keskel, kui me ise oleme sõjaahela ehk nende häda osa ja miks ei erista kõrgtehnoloogia juba praegu kurja vooruslikust, terroristi põikpeast?

Mõne kriitiku silmis on Steyerl liiga kuulus, et olla sisuline, teiste arvates on ta liiga poliitiline ja kriitiline, et olla kunstnik, mis siis, et ta teostes on nii palju vormilisi uuendusi ja tal on mõju laiale kunstnikkonnale. Meeldib või mitte, praegu peetakse teda maailmakunsti tipuks.

1970ndate juhtumid. Steyerli loomingu murrangulisust hinnatakse siiski ainult kunstimaailmas ja #metoo liikumine jätab paljud veel äraootavale seisukohale. Seetõttu tasub heita pilk 1970ndatesse.

Hans Haacke kavatses 1971. aastal eksponeerida oma isikunäitusel teost „Shapolsky ja teiste Manhattani kinnisvara ettevõtted. Reaalajas väljavõte ühiskondlikust süsteemis 1. V 1971“ („Shapolsky et al. Manhattan Real Estate Holdings, A Real Time Social System as of May 1, 1971“), mis aga keelati ära. Nüüd peetakse seda institutsioonikriitilise kunsti võtmeteoseks. Haacke väljendas demokraatlikku teadlikkust. Kuigi ärihaid manipuleerisid kunstnikega, oli Haacke kontekst tema ümber koondunud liikumised ja manifestid, mis vastandusid järjest inimvaenulikumale majandusele.

Praegu mitme muuseumi püsikogusse kuuluv Hans Haacke teos on inforegistrist leitud piltide, nimede ja ülekannete dokumentide korrastatud kogum, millega kunstnik osutab kahekümne aasta jooksul tehtud kinnisvara petuskeemide seosele Salomon Guggenheimi ja teiste muuseumide nõukogude liikmetega ning huvikonfliktidele.³

Haacke andmetöötlus näitas, et võim oli koondunud käputäie rikaste kätte, kelle vara on ebaausalt JOKK-skeemidega nõrgemate arvelt teenitud. Selle vastu aitab vaid avalik hukkamõist. Teos pälvis tähelepanu ja Haacke tegutseb praeguseni ühiskonnatundliku kunstnikuna, aga ka nõukogud ja otsustajate ring koosnevad ikka samadest inimestest. Kunstnikkond valutab ebavõrduse pärast südant, kunsti peetakse aga endiselt eksootiliseks nähtuseks, kus head tavad nagu ei peakski kehtima.

Aastatel 1974–1979 lõi Judy Chicago koostöös grupi naistega monumendi kõigile väljapaistvatele naistele, kes ei ole leidnud kohta ajaloos. Kunstniku nüüdseks legendaarne installatsioon „Pidusöök“ („The Dinner Party“) koosneb 999 naise kujutisest, fetišeeritud kolmnurga kujundist, lille ning tupe kui ilu ja väe kujundi sümbolist ning naiselikuks peetud materjalidest ja väljendusvahenditest (tikkimine, keraamika, ilukiri, toiduvalmistamine). Ühistööna tehtud installatsiooni valmimiseks kulus viis aastat ja see oli reaktsioon Linda Nochlini kuulsale esseele „Miks pole olnud suuri naiskunstnikke?“ (1971).⁴ Tänavu sügisel lahkunud Linda Nochlin osutas oma essees naiste ajaloolisele ebavõrdsusele ning lünkadele hariduses, mille tõttu naised ei olegi nähtaval olnud. Judy Chicago teost peeti omas ajas maitselagedaks ega osatud hinnata uurimistööd selle taga: 999 naist jumalannadest ja märtritest arstide, sufražettide, kirjanike ja teisteni märgiti ühisele monumendile. 1979. aastal ei olnud need naised üldtuntud nagu praegu, kus nende kohta on vähemalt Wikipedias põhjalik käsitlus. See teos tähistab neljakümne aasta jooksul aset leidnud muutust. Võib isegi väita, et #metoo liikumist ei pruugiks olla naiste solidaarsuse monumendita.

Katja Novitskova pälvis Eesti noore kultuuritegelase autasu pigem rahvusvahelise silmapaistvuse kui kriitiliste mõtete eest. Hito Steyerliga samas voolus Novitskova on menetlenud andmejadade ehk koodidena ladestuvaid fotosid, tundes mõneti endassesulgunud rõõmu nende väljatrükkimisest ja imelike robotitega installatsioonide loomisest. Fotoskulptuurid muudavad kõrgtehnoloogia otsekohe fossiiliks, võttes neilt ära olulisima väärtuse – muutumispotentsiaali: mõne teise inimese arvutis võivad need andmejadad esineda visuaalselt teistsugusena, sest algoritmid arvestavad kasutaja visuaalseid eelistusi. Novitskova teosed märgivad ääri-veeri kombates subjektiivsuse väljenduse muutumist suurandmetega treenitud algoritmide seatud päriselu ja virtuaalmaailma võrgus. See on äärmiselt oluline osundus, sest kuni programmide funktsioone valivad ja kontrollivad veel inimesed, tuleb võrdõiguslikkuse, säästlikkuse ja moraaliküsimusi avalikult veel palju rohkem arutada kui kunagi varem või muidu elame varsti arvutite loodud reaalsuses, kus arvutiprogrammid otsivad sarnasust ja väldivad erinevusi, kuni lõpuks on kõigi pilt ühetasaselt paksult hall.

1 http://time.com/time-person-of-the-year-2017-silence-breakers/

2 https://artreview.com/power_100/

3 Barcelona Kaasaegse Kunsti Muuseumi kogu http://www.macba.cat/en/shapolsky-et-al-manhattan-real-estate-holdings-a-real-time-social-system-as-of-may-1-1971-3102

4 Pandora laegas. Koostanud Katrin Kivimaa ja Reet Varblane. Kunst, Tallinn 2000, lk 11-51.