Roosa müts – Kes kirjutab meie rassismi ajaloo?

REBEKA PÕLDSAM

„Häbi-häbi! Eestlased on sellised rassistid!“ – „Omahäbi on häbi-häbi!“ – „Eestlased on palju sõbralikumad, kui ma arvasin! Eestlased ei ole üldse rassistid: nad lihtsalt ei tea mitte midagi.“ Kas pole need põlvkondade kokkutulekutelt pärit tuttavad fraasid, mille vastu Müürilehe jõulutoimetus lugejatele vaimset enesekaitset õpetas?1 Aastaid on räägitud kooli õppekavade ümbertegemisest, et need vastaksid praegusele eestimaalasele ja/või teatud piirini maailmakodanikule, kes on oma maa kultuuriruumi osa, aga peab ka maailmas hakkama saama. Millise maailma osaga me ennast samastama õpetame ja millele vastanduma õpime?

Tallinna keskraamatukogu tänavusel luulemaratonil kohtuti seto luuletaja, laulja ja folkloristi Andreas Kalkuniga. Kuulajad andsid mõista, et nad seto keelest aru ei saa ning küsisid, nagu samal päeval raadioski, et kuidas Võrus selle seto värgiga asjalood on. Vabandasid, et nad ise ühtegi murret ei oska ning palusid võrdlust mulkide ja saarlastega. Esiteks, kuigi setod on elanud Võru maakonnas, ei ole Võru olnud setode, vaid on võrokeste linn. Vahest oleks võinud uue Setomaa valla nimetada hoopis Lääne-Petserimaaks, et setode piiridest paremini aru saadaks. Setod on end kuulutanud oma keelega iseseisvaks rahvaks, mida mulgid ega saarlased ei ole, sest neil ei ole omakeelne kultuur säilinud. Ka kihnlased ei pea end eraldi rahvaks, kuigi ka Kihnus on kohapärimuslik identiteet. Ega kõnekeel pole kusagil päris sama, nii et kõik inimesed räägivad mingisugust murret. Setod peavad nn suureestlasi pidevalt parandama ja oma identiteeti üha kaitsma. Kui aga koolis oma riigi kultuurilisi ja geograafilisi erisusi homogeniseeritakse, rahvusrühmi nähtamatuks tehakse, kellele siis kaevata rahvusluse pärast, mis on sündinud teadmiste puudumistest? Kuidas eeldada, et valdav osa rahvast ei esine rassistlike ja šovinistlike avaldustega, kui neile ei ole struktuurse vägivalla ajalugu õpetatud komberuumi normina?

Nõukogude Liit oli retooriliselt antirassistlik, sisult siiski sama rassistlik, nagu pea kõik teisedki riigid, lihtsalt teistsuguse narratiiviga. Nõukogude propaganda väitel tõestas lääneriikide moraalset närusust töölisklassi ekspluateerimise ajalugu, aga ka tõik, et kõik lääneriigid said rikkaks koloniaalvallutuste, orjakaubanduse ja -töö tõttu. Nõukogude Liidul sellist ajalugu ei olnud, sest Vene tsaaririigi kuriteod olid hukka mõistetud ja kõik käis Lenini ja Stalini ürituse egiidi all. Ka eestlaste pärisorjus ühendati sellesse ekspluateerimise diskursusse kui lääne inimese kurjuse tõestus. Huvitaval kombel toetuvad lääneriikide moraalse kõlvatuse argumendile – ajalookäsitluse sovetliku põhja tõttu – eriti edukalt just EKRE kaabud ja teised Ida-Euroopas esile kerkinud antipluralistlikud jõud.2 Viga levib, nagu matemaatikaülesandes, kus valem on valesti lahti kirjutatud.

Tõsiasi on see, et mitmel pool keelustati orjandus ja pärisorjus varem kui Eesti- ja Liivimaa kubermangus.3 Hoolimata orjuse seaduslikust lõpust ei saanud kõik inimesed otsekohe vabaks, vaid pidid samas kohas väga kehvades tingimustes edasi elama ja töötama. Mõnikord arvatakse, et eesti töökultuur ei ole pärisorjuse mentaliteedist seniajani vabanenud. Nagu pärisorjuse valu leevendab baltisakslastest estofiilide maarahva äratus eestikeelse hariduse ja usuleviku näol, samamoodi leevendab valgenahaliste orjakaubandusest kasulõikajate süüd asjaolu, et Aafrika kuningad müüsid ise oma inimesi valgetele ning ajaloos leidub õige mitu valget riigijuhti, kes töötasid orjade vabastamise ja võrdsete võimaluste loomise nimel. Eesti õppekavades räägitakse praegugi sõdadest, mille käigus Aasia, Aafrika ja Ameerika mandri kolonisaatorid vahetusid. Võib-olla räägitakse ka mõnest orjade ülestõusust või julmast orjapidajast, aga seda kõike sõdade taustaloona või kirjandusloos ja siis ka vaid privilegeeritute perspektiivist. Kus peaks siis noor inimene oskama ennast maailmaajalooliselt paigutada, kui õppekavad on liiga napid, päevakajaline ajakirjandus süvaõpet ei paku ning rassismiajalugude tõlkekampaaniaks vahendeid ei leidu?

Eestis on elukestva õppe tagamiseks keskmiselt iga viieteistkümne kilomeetri järel muuseum. Tallinna tervishoiumuuseumis on avatud koolilastele mõeldud üldhariv näitus suhkrust, mille lõpuossa on koostöös Exporabbiti ja reklaamibüroo Pult OÜga valminud animatsioon suhkru ajaloost, teksti loeb joviaalsel toonil Evelin Võigemast. Video peategelane on valge suhkrukuubik, kes oma rännuteel kohtab hindut, keda kujutatakse kollase suhkrutilgana, oimude vahel punane täpp, ning põgusalt ka burkaga tegelast (kes oleks arvanud, et V sajandil olid Pärsia kauplejad peamiselt naised?). Video tutvustab põgusalt, kuidas Veneetsia hiilgeaja rikkus pärines suhkrukaubandusest, mis ajutiselt katkes Konstantinoopoli langemisega ja idasuhete peatumisega. Uus geopoliitika sundis riike „koloniaalseiklusteks“ (videos kasutatud sõna), mille tulemusel vallutati mitmed maailmajaod ning hoogustus orjakaubandus, mida videos kirjeldatakse kahetsusväärsete meetoditena, kus „Euroopa töösturid (vesti ja kõvakübaraga valge suhkrukuubik) koos Aafrika kergeusklike kompanjonidega (väike kuldkrooniga pruun suhkrukera) kasutasid selleks, et teha raha odava suhkru ohtra tarnimisega“ (tsitaat videost, sulgudes kirjeldused visuaalist). Orjakaubandusest saadud tulust ehitati üles tööstuslik Lääne-Euroopa või nagu videos öeldakse: „Orjandusega tegelesid korralikud, suured ettevõtted.“

Kuidas võis juhtuda nii, et väga olulisest majandusajaloolisest sündmuste käigust, mille abil võiks seletada, kuidas kogu maailma majandus, teadus, rahvad, poliitika, kultuur ja loodus on omavahel seotud, sai pealiskaudne, rumalaid stereotüüpe taastootev lugu? Kuidas ei tekkinud ei animaatoritel ega pealelugejal stsenaariumiga või stsenaristil animaatorite ja näitlejaga konflikti, et eurotsentristlik lugu kujutab teisi maailmarahvaid alavääristavalt, kasutab pudikeelt julmade sõdade kirjelduseks, jätab kasutamata võimaluse ajaloolise ebavõrdsuse juurtest ja tagajärgedest rääkimiseks ning kirjeldab orjakaubanduse tuludest ehitatud Euroopa ja USA modernset infrastruktuuri progressina, mille vere hind on paratamatult vältimatu? Värskes mängufilmis „Seltsimees laps“ näidatakse, kuidas lapsed ei peagi oskama neile esitatud infot kriitiliselt analüüsida. Nii et kindlasti on mõned suhkrunäituselt lahkujad arvamusel, et aafriklased on lihtsameelsed ja unistavad, millal perega kevadvaheajaks koloniaalseiklustele minna saavad, samal ajal kui teised püüavad mõistatada, kuidas stereotüüpide kujutamine tohib avalik-õiguslikus muuseumis üldse lubatud olla.

Teine näide rassismi ajaloo õpetusest on optimistlikum. Tallinna Kunstihoones on avatud rahvuslusse kriitiliselt suhtuma õpetav Katerina Gregose kureeritud suurnäitus „Riik ei ole kunstiteos“. Tallinna Linnagaleriis on pandud välja Daniela Ortize viimase 400 aasta rassistliku ajaloo, eurotsentrismi pimeduse ning selle ilmingute suurepäraselt visualiseeritud uurimistöö „Rassistliku Euroopa ABC“ (2017, 28 digitrükitud lehte). See intellektuaalselt säravalt teostatud mastaapne kollaažisari annab tõesti hea ja lihtsalt ammutatava ülevaate argirassismist ja rassismi ajaloost. Millegipärast on see kuldmuna peidetud Thomas Locheri kohmakate kastide taha, kus seda on ebamugav lugeda ning väikses kirjas ja kujundamata eestikeelne tõlge on pandud saali kõige pimedasse nurka, kus seda keegi lugema ei hakka. Eestis väärib Ortize teos eraldi saali või iseseisvat näitust ning arutelusarja.

Vahest võikski Eesti Ajaloomuuseum või Vabamu Daniela Ortize teose ära osta, nii et see saaks pärast Tallinna Kunstihoone näitust rännata mõneks ajaks tervishoiumuuseumi püsiekspositsiooni rehabiliteerimaks mõlema institutsiooni möödapanekuid. Või kust mujalt alustada rassismivastast haridusprogrammi, et see oleks otsekohe kättesaadav? Et Eestis oleks kättesaadav materjal, kus seletatakse üldjoontes ära Aafrika orjade Ameerikasse viimise lugu; Lääne-Euroopa rikkuste vägivaldselt koloniseeritud maade ja rahvaste töö hind; propagandamasina historiograafia, mis on lääneeurooplaste julmust „teiste“, sh eestlaste, vastu õigustanud. Kõlama peab endiste koloniaalmaade elanike endi hääl, kui jutuks on orjandus­ajalugu.

Daniela Ortize visualiseeritud uurimistöö „Rassistliku Euroopa ABC“ (2017, 28 digitrükitud lehte) on intellektuaalselt säravalt teostatud kollaažisari ja annab tõesti hea ülevaate argirassismist ja rassismi ajaloost. Kunstniku ja galerii ángels (Barcelona) loal

1 Pühad reptiilide ja alkoaktsiisita – juhend ohtlike teemade vältimiseks jõululauas.

22. XII 2017. https://www.muurileht.ee/puhad-reptiilide-ja-alkoaktsiisita-juhend-ohtlike-teemade-valtimiseks-joululauas/

2 Anne Applebaum, The euphemisms I refuse to use in 2018. – The Washington Post 28. XII 2017.

https://www.washingtonpost.com/opinions/global-opinions/for-2018-ive-resolved-to-stop-using-the-words-far-right-and-populist/2017/12/28/5bc0f7a2-ebd3-11e7-9f92-10a2203f6c8d_story.html?utm_term=.845409fe9959

3 Wikipedia orjanduse ja pärisorjuse kaotamiste ajatelg pole kindlasti ammendav, aga pakub üldistava ülevaate. Vt https://en.wikipedia.org/wiki/Timeline_of_abolition_of_slavery_and_serfdom

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming