Roosa müts – Millest sa unistad, tüdruk?

REBEKA PÕLDSAM

1920ndate ajalehtedes räägiti homoseksualismist kui meditsiinilisest hälbest, mida koos teiste sugupahandustega uuriti Tallinnatki külastanud Berliini doktori Magnus Hirschfeldti kliinikus ja muuseumis. Reportaažide kõrval sõjaväes peetavast homoseksualismivastasest võitlusest, kuigi isegi alkoholismi vähendamises oli näha paremaid tulemusi, avaldati valgustavaid selgitusi homoseksuaalsuse ajaloost ning valdavalt peeti õigeks, et homoseksuaalsuse pärast ei tohi kriminaalselt karistada.

1930ndatel ajakirjanduse toon muutus ning ajakirjanikud, kes kümme aastat varem olid Berliini seksuoloogi huviga kuulanud, kirjutasid võidukalt natside terrorist seksuaalvähemuste vastu. See tuletab meelde 1990ndatel levinud vabameelsuse asendumist 2000ndatel konservatiivsusega. Kui praegu peetakse homoseksuaalsuse kriminaliseerimist barbaarseks, siis ilmselt 2118. aastal peetakse neid rahvaid ja riike seni alaarenenuks, kuni ei ole vastu võetud sooneutraalne võrdõiguslik kooseluseadus.

Vaid sajand tagasi rõõmustati raadio ja telefoni üle, nüüd on internet tavaline ja selle võimaluste ammendamatus paneb jätkuvalt põlema. Sajand tagasi räägiti kaheksa tunni pikkusest tööpäevast, mis talupidajale võis naljakas tunduda, nüüd räägitakse nelja päeva pikkusest töönädalast, mis sajandi pärast on ka vahest läbi proovitud.

1917. aastal demonstreerisid naisseltsid loosungeid „Naiste koht on Asutavas Kogus“, 2018. aastal on nii mõnedki naised riigikogus, aga sooliselt võrdse esindatuse teel hakkame alles poolele teele jõudma ja millegipärast vaid naiste esindatusest kõneldes rõhutatakse, kui tänamatu ja tobe on rahvasaadiku amet ja et naisi ei peaks sinna suruma. Ilmselt tuleb siis minna tänavatele loosungiga „Naise koht on poliitikas, riigikogus, KOVi volikogus, teadusnõukogus“.

2118. aastal võidakse kahelda kõigis praegu mõistlikuna näivates mõtteavaldustes, sest kuidas saadi üldse midagi tarka mõelda, kui suurem osa inimestest oli äraelamiseks kogu aeg tööl, rahvastiku vananemise ja väljarände asemel räägiti eksootilisest iibeprobleemist ja oma teadusesse investeerimise asemel peeti kultuuri säilitamise lahenduseks protektsionismi.

Sada aastat edasi-tagasi

Tänu kirjandusele ja kunstile saame ajas rännata, mis tõestab, et sada või kakssada või neli tuhat aastat tagasi olid inimesed üldjoontes samasugused nagu praegu. Sokratese Diotima oli sama läbinägelik nagu Tiina-Ann Kirss või Audre Lorde. Hoolimata interneti ja auto puudumisest rännati ringi, söödi-joodi head-paremat ja käidi uhkelt riides. Ometi määravad just kultuurinormid ja õigused elustandardi, mis tekitab võõristust tänase ja eilse, minu ja teise vahel. Näiteks ei abielluta ega jäeta abiellumata enam ainult ühiskondliku tõsiseltvõetavuse nimel, kuna see välistab kummagi abikaasa karjääri, pigem abiellutakse selleks, et töö kõrvalt pereelu meelest ei läheks. Kui lapsed ja abikaasa loomingulist produktiivsust märkimisväärselt aeglustavad, siis kindlasti vähem kui kunagi varem, ja sedagi ühiskonna taristute piiratuse tõttu. Lapsehoidjatöö on endiselt musta majanduse perspektiivituses, nagu see polekski õige amet. Vaevalt et järgmise saja aasta jooksul mõtteviisis midagi väga muutub, kui, siis normaalsust kehtestavad tavad ja õigused. Millest siis sajandi tagasivaatepeeglisse vaadates unistada?

Loodame, et Tallinna-Helsingi tunnel valmib 2035. aastaks ja kahest linnast saab üks ehk senise pooleteise tunni asemel saab ühest linnast teise poole tunniga. Seega ootab meid ees suur revolutsioon. Kuna Eesti ja Soome on väga lähedased, aga majanduslikult veel eri arenguastmel, võib mõlemas linnas arvestada suuremate muudatustega, kui on kaasa toonud Malmö-Kopenhaageni sild, kus kahe riigi arengutase oli algusest peale võrdne. Ei teagi, kui hullumeelne oleks Talsinkist oodata kahe riigi ühist pealinna, nagu Jeruusalemm võiks olla Palestiina ja Iisraeli ühiselt valitsetud linn.

Kui Talsinki tunnel avataks täna, läheksid lapsed, kellel see on võimalik, juba sel sügisel Soome kooli, sest seal on kõige inimsõbralikum haridussüsteem. Tallinna eliitkoolid kaotaksid põhjuse algklasside katseteks ja neist saaksid tavalised koolid. Või kuigi juba praegu on soomlased Kalamaja kinnisvara hinnad üles ajanud, siis tunnel tõstaks kogu Tallinna kinnisvara hinnad kallimaks, Helsingi omad soodsamaks, paljud senised tallinlased oleksid sunnitud soodsamatesse piirkondadesse kolima, mis omakorda tugevdaks esialgu rohkem Tartut, kus on Tallinna kõrval kõige mitmekesisem töökeskkond.

Rahvaste liikumine ja ühiskondliku tasakaalu kõikumine teeb inimesed sotsiaalselt aktiivsemaks. Soomes on traditsiooniliselt väike, aga see-eest tugev vasakpoolne liikumine. Nii nagu 1918. aasta eel tuli paljudele eesti poliitikutele kasuks vasakpoolse Vene revolutsiooni kogemus, kannab pärast tunneli valmimist pahempoolne poliitika väga olulist rolli. Küllap toob sajand kaasa veel mitu fašismi kalduvat protektsionismilainet, mille hoovus praegu õhus on, ning mitu sotsiaalse võrdsuse ja liberalismi lainet, nii nagu möödunud sajandil vahetusid Kennedyd ja Johnsonid Nixonite ja Reaganitega. Täiesti uue jõuna saabub meile edukalt maailma vallutav Hiina, kes kindlasti investeerib Eesti ja Soome vahelisse tunnelisse.

Igavese elu eliksiiri rakendus

Järgmise saja aasta jooksul saadakse teadlikuks kliimamõjudest, loomade õigustest ja igavese elu eliksiirist ning eriti pöördeliselt muudetakse haridussüsteemi ja õppekavu. Kui eelnimetatud on üleilmsed tulevikumuutujad, siis rassismiprobleem on juba praegu tänu internetile ja rahvusvahelisele tööelule üldjoontes lahendatud ning vägivaldse võõristamise mentaliteet kuhtub viimseni koos praeguste põlvkondadega. Pole kahtlustki, et kultuurilised identiteedid säilivad ja neile leitakse ka uusi väljundeid. Eestlaste laulupidu ega võidu muuseumide avamine ei kao kuhugi. Kui hakatakse seni uurimata ajalugu kirjutama ning Nõukogude aeg on jäänud piisavalt kaugele, et sellest probleemideta rääkida, tekib ka uus kultuuriline enesekuvand.

Pruunseelikud, rätikpead, sinisukad, kolmnurgatätoveeringud, hipisoengud, fosforiidisärgid, sinimustvalged spordirõivad, valged loosungitega T-särgid, punased, valged, roosad, mustad lipsud, sinise lillega rinnamärgid, Georgi lindikesed, punased lilled, lõvid, kanad ja roosad kiisumütsid on kõik meie ajalugu teinud. Ei saa ette teada, kes ja mis sümbolid ühendavad meid edaspidi. Kas sellest piisab, et praegu on president Kersti Kaljulaid, riigikogus on Marie Reisiku nimeline saal, Lydia Koidulast avaldati uus monograafia, et saja aasta pärast peetaks Marju Lepajõe esseistikat, Aino Perviku raamatuid või Mare Tralla kunsti kogu siinse kultuuri aluseks või peab veel midagi tegema, et naisautoreid enam niisama hallhiirteks, nümfomaanideks ega hulludeks ei peetaks, nagu meie kaasaegne kunstnik Katja Novitskova on soolise määratluse kohta öelnud?

Mare Tralla. Kirjutatud ruumi. Digitrükk, 2010-2011.

Anna-Stina Treumund. Harjutused pulmadeks. Digitaaltrükk, pigmentfoto, 2009. EKM

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht