Roosa müts – Pidu on läbi, taskus on käbi*

REBEKA PÕLDSAM

Globaliseerumisvastase mõtteloo üks algatajaid Naomi Klein kommenteeris Hamburgi G20 kohtumisega kaasnenud tänavarahutusi ajakirjale Spiegel, et üleilmastumise peamine probleem on neoliberaalse majandusmudeli pidurdamatu ja peaaegu autoritaarne levitamine.1 Kleini sõnul on praeguseks parempoolne poliitika kaaperdanud inimeste frustratsiooni, mis on tulnud kriiside tagajärjel tekkinud tööelu raskusest, elustandardi langemisest ning riiklike lahenduste pikaaegsest puudumisest. Seepärast kuulatakse ja valitakse äärmusparempoolseid nagu Trump, Brexiti läbiviijad või Marine Le Pen, kes segavad osavalt ära protektsionismi ja neoliberalismi, sisendades kseno­foobiat, nagu oleksid süüdi välised jõud, mitte pikaajaline majandusmudeli mandumine.

Kõige hullem on aga, et ka liberaalkonservatiivid pole leidnud endas piisavalt vastupanu lokkavale vihale kõige vastu. Et liberaalkonservatiivsus on olemuselt rahvuslik, on liberaalkonservatiivid sillutanud äärmuslastele praeguseks päris ohtlikuks kujunenud tee ette. Näiteks, kui äärmuskonservatiivid ütlevad, et elu jooksul akumuleerunud pingeid väljendava laulupeokriitika avaldamise eest tuleks ajalehe toimetus vahetada, siis liberaalkonservatiivid ei reageeri selle peale, sest nende arvates on selline tsenseerimise mõte liiga absurdne, et selle peale midagi kosta.

Kui üldiselt on totrustest möödavaatamine hea strateegia nende sisu mahavaikimiseks, siis kas pole praeguses situatsioonis vaikimine lihtsalt vastutustundetu? Miks ükski poliitik ei öelnud midagi, kui Urmas Sutrop lasi 1,5 miljonil eurol Euroopa teadusrahast muuseumist välja jalutada, kuigi tuhat eurotki on Eesti igas kultuuriasutuses väärtust loova potentsiaaliga?

Teoreetilisel tasandil on äärmus­parempoolsed päris kentsakad: maavaradest, orjandusest ja mastaapse korruptsiooniga võimsalt rikastunud üsna narri olemisega poliitikud lubavad aidata vaeseid ja pakuvad neile lahenduseks maksude kahandamist, tööjõu liikumise pidurdamist ja kultuuri avalikku alandamist, esitades seda ainuvõimalikuna olukorras, mille nad ise on loonud. See on umbes sama loogiline, kui olukord, kus varastatud võidusõiduautode juhid ütleksid jalgratturitele ja jalakäijatele, et laiemad autoteed on nende endi huvides, kergliiklusteid enam ei ehitata ja olemasolevad lammutatakse, sest edasiliikumise parim viis on vaid kiirete autodega ja jalgratturid annakski neile oma hääled, jalakäija jääks perspektiivitusest hämmingusse.

Seda puidulipsud ostaksid.2 Kleini Spiegeli kommentaarist tuleb veel ilmekalt välja, et neoliberalism pole kunagi seisnud ainult erastamises, turu­regulatsioonide kaotamises, madalates maksudes ja sellest tulenevas sotsiaalvaldkonna unarusse jätmises, vaid neo­liberalismi alus on veendumus, et alternatiivi ei ole. Kleini lootuskiir on tuleviku­visioonid seni aateliseks ja apoliitiliseks peetud pealekasvavalt põlvkonnalt, kes on näinud vaid kapitalismi varjukülge, kus seda kaitsevad nn professionaliseerunud poliitikud ja tegijad, kes teenivad riigi huve EASi rahaga ega ole kunagi mõjunud siira ja veenvana, vaid poolkõvade ideedega tühiste oportunistidena, kes endale sobival hetkel käed puhtaks pesevad.

Viimase paari aasta jooksul on tõesti üht-teist muutunud. Kui konspiraatorid ja äärmusparempoolsed hakkasid blogide ja foorumitega 2000ndate alguses pead tõstma, siis mõni aasta tagasi ilmus pildile nihilist.fm. Noorte armuvalu avaldava veebilehe Kloaak lapselapseks sündinud platvorm kuulutas end kommunistlikuks, võttis eesmärgiks kajastada fentanüüli problemaatikat, Kreeka kriisi ning lõpuks lõi maa värisema Kaur Kenderi teosega „U12“, mis kaasas kogu ühiskonna mõtlema küsimuse üle, mis on kunstiline kujund ja selle võime. Kenderi aplaava tõi väga palju tähelepanu, usku ja uut järgijaskonda vasakpoolsele ja võitluslikule mõtteviisile.

Et usk vasakpoolse mõtte legitiimsusse on mõneti kasvanud, sellele osutab kas või tõsiasi, et meedias on leidnud mitmekesist kajastamist naistevastane vägivald: olgu selle ajendiks siis Tiit Ojasoo või Mihkel Kunnuse juhtum või presidendi kõne. Ka seksuaal- ja soovähemuste solidaarsusrongkäiku kajastati ajakirjanduses valdavalt positiivselt, hiljem „Pride’ile“ järgnenud füüsilisi ja vaimseid rünnakuid alles loetakse kokku ja kirjutatakse artikliteks. Võib öelda, et äärmusliku parempoolsuse lärmakuse tulemusena on tekkinud suurem nõudlus vasakpoolsuse järele, sest sel on kujutlusvõimet maailma teistsuguseks muuta, mitte vaid arengut pidurdada ja kultuuriruumi hävitada. Sest mõelge, milline võiks olla äärmus­parempoolse kultuuri festival? Karl Madis, kes tahtis naistepüksid meeste jalga panna,3 laulaks „Ma olen noor“ ja Märt Sults „Lootus jääb“, kõigile pakutaks körti ja kanget viina ning ürituse loosung oleks „Vana karu tantsima ei õpi!“. Muud äärmuskonservatiivid ju ei aktsepteeri.

Solidaarne bipolaarne.4 Viimati on kõige enam hoogu kogunud nihilist.fm-i ringkonnast välja kasvanud debatt Eesti metsanduse ümber. Hulk inimesi on tagajalgadele aetud, et mastaapne lageraie hävitab Eesti olulisima varanduse – looduskeskkonna. Mõned on lausa nii mures, et püüdsid oma tervise hinnaga kaitsta hõberemmelgat. Selle juhtumi omapära ja riigi pikaajalise apoliitilisuse tagajärjed kirjutas vaimustava selgusega lahti Mikk Pärnits,5 temagi on üks nihilist.fm teravamaid hääli. Pärnitsa sõnul läksid puusõbrad seisma millegi eest, mida nad täpselt ei osanudki sõnastada: struktuurset põhjust, miks puu taheti maha võtta, ei mõistetud. See tegi sündmusest hapukurgihooaja tsirkuse, mis naeruvääristas kogu võitlust metsanduspoliitika läbipaistmatuse vastu.

Samal ajal on metsandus, põllu­majandus ja elu maal olnud oluline osa konservatiivide platvormist. Kuna PRIA toetustega pole piisavalt abi saadud ja maainimesed on linnaministeeriumide võhiklikkuses pettunud, on tekkinud maaeluküsimuses koht äärmus­parempoolsetele. Nendega on ühinenud mõned heausksed liberaalid, kes loodavad, et rahvuslik meelsus on ainus ühendaja, mis Eesti looduskeskkonna päästab. Vahest siiski ei ole rahvuslus ainus metsade päästmise vahend. Selleks peavad vasakpoolsed, sotsiaaldemokraatidest tsentristid, hipid ja anarhistid nüüd kiirelt metsandusküsimuse abil Eesti poliitika läbi hekseldama ja koonduma, et paremradikaalid sedagi teemat lõplikult ära ei luperdaks. Kohalikud valimised ehk poliitika hooaeg on kohe käes ja kes ikka tahab, et tema metsaarmastus lõdva käega marurahvusluseks laiendataks, kuigi südames hoolime ühiskondlikust ja liikide mitmekesisusest. Nagu Eesti vasakpoolselt meelestatud feministlik kunstnik Kadi Estland on kirjutanud, „vastutavad kõik, ka tordilõik“.6

*Pealkiri, nagu ka vahepealkirjad on Kadi Estlandilt laenatud.

1 The Left Has Been Far Too Timid, Spiegel. 13. VII. http://www.spiegel.de/international/world/naomi-klein-discusses-donald-trump-and-the-hamburg-g-20-a-1157071.html

2 Kadi Estland, 17. II. https://www.instagram.com/p/BQmtiTfgRI5/?taken-by=kadiestland_poetryembroidery

3 Las püksid jäävad ikkagi mehe jalga! Kroonika, 2. VII. http://kroonika.ohtuleht.ee/814088/karl-madis-feminism-on-taiesti-absurdne-las-puksid-jaavad-ikkagi-mehe-jalga

4 Kadi Estland, 31. XII 2016.

https://www.curriculumvitt.ee/#talu-valu

5 Pseudoaktivism ja rahvusromantika kokkukuivamine, ERR, 3. VII. http://kultuur.err.ee/605468/mikk-parnits-pseudoaktivism-ja-rahvusromantika-kokkuvajumine

6 Kadi Estland, 20. I. https://www.instagram.com/p/BPfTPePjwPT/?taken-by=kadiestland_poetryembroidery

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming